Mu isa, kes oli mind alati rõõmustanud, näidates rannavalve lennuväebaasi tõelisi helikoptereid, kui need majast mööda lendasid, juhtis nüüd ise kopterit meie kabinetis, otse mu silme all. Ta tõusis väikesest baasist, kus oli isegi tilluke USA lipp, musta sädelevaid tähti täis öötaevasse ning kukkus siis otsekohe alla. Ta karjatas vaikselt, summutades mu enda karjatuse, ent just siis, kui arvasin, et lõbu on läbi, oli ta tagasi tillukese lipuga väikeses baasis ja tõusis uuesti õhku.
Mängu nimi oli „Choplifter!” ning hüüumärk ei olnud lihtsalt osa nimest, vaid ka mängukogemusest. „Choplifter!” oli põnev. Vaatasin üha uuesti ja uuesti, kuidas kopter lendas meie kabinetist välja üle lameda kõrbekuu, tulistades vaenlase lennukeid ja tanke ning saades ise pihta. Kopter aina maandus ja tõusis õhku, kui mu isa üritas päästa sähvatavat inimsumma ja väljapoole ohtu toimetada. See oli mu varaseim ettekujutus isast: ta oli kangelane.
Diivanilt kostnud rõõmuhõise, kui pisike kopter esimest korda tervena maad puudutas, pardal hulk tibatillukesi inimesi, oli pisut liiga vali. Isa keeras kähku pea akna poole, et näha, kas oli mind seganud, ja tabas mind otse teolt.
Hüppasin voodisse, tõmbasin teki peale ja lamasin täiesti liikumatult, kui isa rasked sammud mu toale lähenesid.
Ta koputas aknale. „Sul on uneaeg, semu. Kas sa oled veel üleval?”
Hoidsin hinge kinni. Äkki avas ta akna, kummardus minu tuppa, võttis mu sülle – tekiga ja puha – ning tõmbas kabinetti. See kõik juhtus nii kiiresti, et mu jalad ei puudutanud vaipagi.
Enne kui arugi sain, istusin kaaspiloodina isa süles. Olin liiga väike ja liiga elevil mõistmaks, et juhtkang, mille isa mulle andis, ei olnud juhmega ühendatud. Tähtis oli vaid see, et lendasin koos isaga.
2 NÄHTAMATU MÜÜR
Elizabeth City on vanamoeline keskmise suurusega sadamalinn suhteliselt puutumatu vanalinnaga. Nagu enamik varaseid Ameerika asundusi, kasvas ka see veekogu ümber, Pasquotanki jõe kallastele, mille nimi on ingliskeelne moonutus Algonquini sõnast, mis tähendab „kus jõgi hargneb”. Jõgi voolab Chesapeake’i lahest läbi soode Virginia ja Põhja-Carolina piiril ning suubub koos Chowani, Perquimansi ja teiste jõgedega Albemarle Soundi. Iga kord, kui mõtlen, millise muu suuna mu elu võinuks võtta, mõtlen sellele veelahkmele: ükskõik millise teekonna vesi alates allikast läbib, jõuab ta lõpuks ikka samasse sihtkohta.
Minu suguvõsa, eriti emapoolne, on alati olnud merega ühenduses. Ema pärineb otse Ameerika esmaasukatest, tema esimene eellane siinpool ookeani oli John Alden, Mayfloweri aamissepp. Ta võttis naiseks kaasreisija Priscilla Mullinsi, kellel oli kahtlane eripära olla laeval ainus abiellumisealine vallaline naine ning seega ainus abiellumisealine vallaline naine kogu Plymouthi koloonia esimeses põlvkonnas.
Johni ja Priscilla tänupühadeaegne paariminek oleks aga peaaegu luhtunud Plymouthi koloonia ülema Myles Standishi sekkumise tõttu. Tema armastus Priscilla vastu, naiselt korvi saamine ning lõpuks abiellumine Johniga on aluseks kirjandusteosele, millest räägiti kogu mu lapsepõlve jooksul: „The Courtship of Miles Standish”, autoriks Henry Wadsworth Longfellow, kes oli samuti Aldeni ja Mullinsi järeltulija:
Toas polnud kuulda miskit peale sule rutaka krabina,
mis kärmelt kirjutas tähtsaid kirju Mayflowerile,
mis oli valmis Jumala abiga homme või hiljemalt ülehomme teele asuma!
Teel koju teadetega kohutavast talvest.
Aldeni kirjad täis Priscilla nime.
Täis puritaanliku neiu Priscilla nime ja kuulsust!
Johni ja Priscilla tütar Elizabeth oli esimene Uus-Inglismaal sündinud palverändute laps. Minu ema, kelle nimi on samuti Elizabeth, on tema otsene järeltulija. Ent kuna vereliin liigub peaaegu eranditult naiste kaudu, vahetusid perenimed peaaegu iga põlvkonnaga – Alden abiellus Pabodiega, kes abiellus Grinnelliga, kes abiellus Stephensiga, kes abiellus Joceliniga. Minu meresõitjatest esivanemad seilasid mööda rannikut praegusest Massachusettsist Connecticutti ja New Jerseysse – rajades kolooniate ja Kariibi mere vahele kaubateid ning põigeldes piraatide eest –, kuni Jocelini liin asus iseseisvussõja ajal Põhja-Carolinasse.
Amaziah Jocelin, kelle nimekuju teiste variantide seas on ka Amasiah Josselyn, oli kaaper ja sõjakangelane. Kümne suurtükiga pargase Firebrand kaptenina tehti talle ülesandeks Cape Feari kaitsmine. Pärast Ameerika iseseisvumist sai temast USA mereväe Wilmingtoni sadama agent ehk varustusohvitser. Seal asutas ta ka linna esimese kaubanduskoja, mida ta nimetas kummalisel kombel luurebürooks. Jocelinid ja nende järeltulijad – Moore’id, Hallid, Meylandid, Howellid, Stevensid, Restonid ja Stokleyd, kes moodustavad mu ema ülejäänud suguvõsa, võitlesid minu kodumaa ajaloo kõigis sõdades alates iseseisvussõjast ja kodusõjast (kus Carolinades elanud sugulased võitlesid konföderatsiooni poolel oma Uus-Inglismaa ja Uniooni nõbude vastu) mõlema maailmasõjani. Minu suguvõsa on alati vastanud kutsele tulla teenistusse.
Minu emapoolne vanaisa, keda ma kutsun papsiks, on rohkem tuntud kontradmiral Edward J. Barrettina. Minu sünni ajal oli ta Washingtonis rannavalve peakorteris lennuväe inseneriosakonna asejuht. Edasi oli ta inseneri- ja operatiivtöö juhikohtadel Governors Islandist New Yorgis kuni Key Westini Floridas, kus ta oli ametkondadevahelise ühiseriüksuse juht (rahvusvaheline ametkondadevaheline USA rannavalve juhitav üksus, mille ülesanne on võidelda uimastikaubandusega Kariibi merel). Ma ei teadnud, kui kõrgele paps karjääriredelil tõuseb, kuid teadsin, et ametisseastumise tseremooniad muutusid aastatega uhkemaks, kõned olid pikemad ja tordid suuremad. Mäletan suveniiri, mille sain ühel neist suurtükiväelastelt: 40 mm kahurikuuli kest, ikka veel soe ja põrgulõhnaga, kuna oli äsja papsi auks korraldatud saluudis välja tulistatud.
Mu isa Lon, kes oli minu sündides allohvitser rannavalve lennundusosakonna tehnilise väljaõppe keskuses Elizabeth Citys ja töötas programmikoostaja ja elektroonikainstruktorina, oli sageli ära, jättes ema minu ja mu õega koju. Meie vastutustunde kasvatamiseks andis ema meile ülesandeid: meid lugema õpetades kirjutas ta meie kummutisahtlitele selle sisu: „SOKID, ALUSPESU”. Ta pani meid meie Red Flyeri kärusse ja viis kohalikku raamatukokku, kus suundusin otsemaid oma lemmiksektsiooni juurde, mille nimi oli „Suured massinad”. Alati, kui ema küsis, kas mind huvitab mõni konkreetne „suur massin”, olin peatamatu: „Prügiautod ja teerullid ja kahveltõstukid ja kraanad ja …”
„Kas see on kõik, sõbrake?”
„Oh,” vastasin mina, „siis veel seguautod ja buldooserid ja …”
Emale meeldis anda mulle matemaatikaülesandeid. Ta lasi mul Kmartis või Winn-Dixies valida raamatuid, mudelautosid ja veokeid ning ütles, et ostab need mulle, kui suudan peast nende hinna kokku arvutada. Kui ma suuremaks sain, muutusid ülesanded keerulisemaks, algul pidin ümardama täisarvuni, siis arvutama täpse summa dollarites ja sentides ning seejärel arvutama sellest summast kolm protsenti ja lisama kogusummale. See viimane ülesanne tekitas minus segadust, mitte arvutamine ise, vaid asja mõte. Miks?
„Seda nimetatakse maksuks,” seletas ema. „Kõige pealt, mida me ostame, peame maksma valitsusele kolm protsenti.”
„Mida nad sellega teevad?”
„Sulle ju meeldivad teed, sõbrake? Sulle meeldivad sillad?” vastas ema. „Valitsus parandab neid selle rahaga. Nad ostavad selle raha eest raamatukogudele raamatuid.”
Mõni aeg hiljem kartsin, et mu tärkav arvutamisoskus on mind alt vedanud, sest