Mu vanaema elas meist paar tänavat eemal, üle Carolina Feedi ja Seed Milli kõrguva pekaanipuu vastas. Venitanud särgi välja, et korjata sellesse mahalangenud pähkleid, läksin tema juurde ja heitsin kõrgete raamaturiiulite kõrvale vaibale. Minu tavalised kaaslased olid Aisopose valmid ja mu lemmik, „Bulfinchi mütoloogia”. Lehitsesin raamatut, peatudes vaid paari pähkli põskepistmiseks, ahmides lugusid lendavatest hobustest, keerulistest labürintidest ja madujuukselistest gorgodest, kes muutsid surelikke kiviks. Olin vaimustuses Odysseusest ja mulle meeldisid üsna hästi Zeus, Apollo, Hermes ja Athena, kuid kõige rohkem imetlesin jumalaist Hephaistost, tule, vulkaanide, seppade, tislerite ja katelseppade inetut jumalat. Olin uhke, et oskasin kirjutada tema kreekapärast nime, ning teadsin, et tema roomapärane nimi Vulcanus oli „Star Trekis” Spocki koduplaneedi nimi. Kreeka-Rooma panteoni asukoht oli mulle alati põnev. Kusagil mäetipus elas kamp jumalaid ja jumalannasid, kes veetsid suurema osa oma lõputust eksistentsist üksteisega tülitsedes ja inimkonna tegemiste järele nuhkides. Vahel, kui nad märkasid midagi, mis neid huvitas või ärritas, maskeerisid nad ennast lambatalledeks ja luikedeks ja lõvideks ning laskusid Olümpose nõlvadele, et asja uurida ja vahele segada. Alati, kui surematud üritasid oma tahet peale suruda ja surelike asjadesse sekkuda, oli tulemuseks katastroof – keegi uppus, sai välgutabamuse või muudeti puuks.
Kord võtsin kätte illustreeritud versiooni kuningas Arthuri ning tema rüütlite legendidest ja sattusin lugema veel ühest legendaarsest mäest, sedapuhku Walesis. Sellel olev kindlus kuulus türanlikule hiiglasele Rhitta Gawrile, kes keeldus leppimast sellega, et tema valitsusaeg oli möödas ning et tulevikus valitsevad maailma inimkuningad, keda ta pidas pisikeseks ja väetiks. Otsustanud võimule jääda, laskus ta oma mäetipult alla, ründas üht kuningriiki teise järel ning põrmustas nende sõjaväed. Viimaks õnnestus tal lüüa ja tappa kõik kuningad Walesis ja Šotimaal. Pärast nende tapmist ajas ta neil habeme maha ja kudus neist mantli, mida kandis jõleda trofeena. Siis otsustas ta heita väljakutse Britannia tugevaimale kuningale Arthurile ja andis talle valida: Arthur võis kas ise oma habeme maha ajada ja alistuda või raiub Rhitta Gawr tal pea maha ning võtab ise habeme. Raevunud selle ülbuse üle, asus Arthur teele Rhitta Gawri mägikindluse poole. Kuningas ja hiiglane kohtusid kõrgeimal tipul ning võitlesid omavahel päevi, kuni Arthur sai raskelt haavata. Just siis, kui Rhitta Gawr haaras kuninga juustest ja valmistus tal kõri läbi lõikama, võttis Arthur viimase jõu kokku ning vajutas oma kuulsa mõõga talle silma, nii et hiiglane surnult maha kukkus. Arthur ja tema rüütlid kogusid seejärel Rhitta Gawri surnukehale tuleriida, kuid enne kui nad selle valmis said, hakkas lund sadama. Kui nad lahkusid, muutus hiiglase vereplekiline habememantel taas lumivalgeks.
Mägi sai nimeks „Snaw Dun”, mis ääremärkuse järgi tähendas vanainglise keeles lumekääbast. Tänapäeval nimetatakse Snaw Duni Mount Snowdoniks. Umbes 3560 jalga kõrge ammu välja surnud vulkaan on Walesi kõrgeim tipp. Mäletan tunnet näha oma nime selles kontekstis – see oli põnev – ning arhailine kirjaviis andis mulle esimese käegakatsutava tunde, et maailm on vanem kui mina, isegi vanem kui mu vanemad. Nime seos Arthuri ja Lanceloti ja Gawaini ja Percivali ja Tristani ja teiste ümarlauarüütlitega tegin mind uhkeks – kuni sain teada, et nende vägiteod ei olnud ajaloolised, vaid legendaarsed.
Aastaid hiljem kammisin ema abiga läbi raamatukogu, lootes eraldada müütilise faktidest. Sain teada, et Stirlingi loss Šotimaal oli nimetatud Arthuri vägiteo auks ümber Snowdoni lossiks osana šotlaste katsest tugevdada oma nõudlust Inglismaa troonile. Sain teada, et tegelikkus on peaaegu alati segasem ja vähem kena, kui tahaksime, aga kummalisel kombel ka sageli rikkam kui müüdid.
Selleks ajaks kui avastasin tõe Arthuri kohta, olin juba ammu haaratud uuest ja teist tüüpi loost või uuest ja teist tüüpi jutustamisviisist. 1989. aasta jõulude ajal ilmus majja Nintendo. Vaimustusin sellest kaht halli tooni konsoolist nii täielikult, et mu ema kehtestas reegli: sain rentida uue mängu vaid siis, kui olin läbi lugenud ühe raamatu. Mängud olid kallid ning omandanud need, mis olid konsooliga kaasa tulnud − kassett, milles olid „Super Mario Bros.” ja „Duck Hunt” − ihkasin uusi väljakutseid. Ainus häda oli selles, et kuueaastaselt ei osanud ma lugeda nii kiiresti kui mängu lõpetada. Oli aeg käiku lasta minu järgmised algaja häkkeri võtted. Hakkasin tulema raamatukogust õhemate ja pildirohkete raamatutega. Need olid leiutiste visuaalentsüklopeediad jaburate joonistustega jalgratastest ja tsepeliinidest, ning koomiksid, mis, nagu alles hiljem taipasin, olid tegelikult lastele mõeldud lühiversioonid Jules Verne’i ja H. G. Wellsi raamatutest.
Minu tõeline harija oli NES, kipakas, kuid geniaalne kaheksabitine Nintendo Entertainment System. „The Legend of Zeldast” sain teada, et on olemas maailm, mida uurida, „Megan Man” õpetas, et mu vaenlastel on palju õpetada ning „Duck Hunt” näitas, et isegi kui keegi sinu ebaõnnestumiste üle naerab, ei tähenda see veel, et sa võid neid näkku tulistada. Ent just „Super Mario Bros.” oli see, mis andis mulle ehk elu tähtsaima õppetunni. Olen täiesti siiras. Palun teil seda tõsiselt kaaluda. „Super Mario Bros.”, 1.0 väljaanne on võib-olla kõigi aegade kerimismängude meistriteos. Kui mäng algab, seisab Mario legendaarse avakuva vasakus nurgas ja saab liikuda ainult ühes suunas, üksnes vasakule, ja selles suunas kerivad välja uued maastikud ja vaenlased. Ta liigub läbi kaheksa nelja tasemega maailma, mida kõiki valitsevad ajapiirangud, kuni jõuab kurja Bowserini ja vabastab vangistatud printsessi Toadstooli. Kõigil kolmekümne kahel tasemel ei lase mängukeeles „nähtamatu müür” Mariol tagasi keerata. Tagasi minna ei saa, saab ainult edasi – see kehtib Mario ja Luigi, minu ja sinu kohta. Elu kerib edasi vaid ühes suunas, mis on aja suund, ja ükskõik kui kaugele me ka minna ei suuda, on see nähtamatu müür alati otse meie taga, lõikab meid ära minevikust ja sunnib tundmatusse. Väike laps, kes kasvab üles 1980. aastate Põhja-Carolina linnakeses, peab kusagilt saama aimu surelikkusest, miks siis mitte kahelt Itaalia immigrandist torulukksepalt, kes jahivad kanalisatsiooniseeni?
Ühel päeval lakkas mu vattisaanud „Super Mario Bros.” laadimast, ükskõik kui palju ma sellesse ka ei puhunud. Seda tuli tollal teha, vähemalt me arvasime, et tuleb: tuli puhuda kasseti avausse, et puhastada seda tolmust, prügist ja loomakarvadest, mis kippusid sinna kogunema, aga kui tahes palju ma kassetti ja konsooli enda pilusse ka ei puhunud, oli teleekraan täis laike ja laineid, mis ei mõjunud sugugi rahustavalt.
Tagasi vaadates oli Nintendol arvatavasti lihtsalt pistikuühendus katki, kuid arvestades, et seitsmeaastane mina ei teadnud, mis on pistikuühendus, olin tõsiselt õnnetu ja meeleheitel. Kõige hullem oli see, et isa oli just sõitnud rannavalvemissioonile ning teda polnud kaks nädalat, et aidata mul seda parandada. Ma ei teadnud ühtki Mario-stiilis ajaväänamistrippi ega tuubi, millesse sukelduda, et panna need nädalad kiiremini mööduma, seepärast otsustasin kasseti ise ära parandada. Teadsin, et kui saavutan edu, avaldab see isale muljet. Läksin garaaži otsima tema halli metallist tööriistakasti.
Otsustasin, et selleks, et aru saada, mis kassetil viga on, tuleb see kõigepealt lahti võtta. Sisuliselt kopeerisin või püüdsin kopeerida liigutusi, mida tegi isa alati, kui ta istus köögilaua taga ja parandas meie videomängijat või kassettraadiot – kaht aparaati, mida Nintendo minu meelest kõige rohkem meenutas. Mul kulus umbes tund konsooli lammutamiseks, mu kehva koordinatsiooniga pisikesed käed pusserdasid, et lamedat kruvikeerajat ristpeaga kruvidesse saada, ent viimaks läks see mul korda.
Konsooli väline külg oli tuhmhall, kuid sisemuses valitses värvide virvarr. Tundus, et rohurohelisest trükkplaadist kerkib terve vikerkaare värvides ning hõbedaselt ja kuldselt läikivaid juhtmeid. Keerasin paar asja kõvemaks, lasin paar asja lõdvemale – enam-vähem huupi – ja puhusin igale osale peale. Pärast seda pühkisin kõik paberrätikuga puhtaks. Siis pidin uuesti trükkplaadile puhuma, et eemaldada paberrätikutükid, mis olid jäänud pistikunõelte külge, nagu nüüd teadsin.
Kui olin parandamise ja puhastamise lõpetanud, oli aeg konsool uuesti kokku panna. Võimalik, et meie hele labrador Treasure oli ühe pisikese kruvi alla neelanud või kadus see lihtsalt diivani alla või vaiba sisse. Ja ilmselt ei pannud ma kõiki osi tagasi samamoodi, nagu olin need lahti võtnud, sest nad ei mahtunud sugugi konsooli kesta ära. Karbikaas plõksas üha lahti ja mina surusin osi alla, nagu püütakse liiga täis kohvrit kinni suruda. Viimaks