Katrine Engberg
Krokodillilind
Taani keelest tõlkinud Eva Velsker
Originaal:
Katrine Engberg
Krokodillevogteren
Lindhardt og Ringhof
Toimetanud Saima Noor
Kaas: Harvey Macaulay, Imperiet
Copyright © Katrine Engberg 2016
Published by agreement with Salomonsson Agency
Autoriõigus tõlkele: Eva Velsker ja OÜ Eesti Raamat, 2019
ISBN 978-9949-683-60-4
ISBN 978-9949-683-61-1 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
E-raamat OÜ Flagella
Timmile. Nüüdsest peale.
PROLOOG
Raskete kardinate vahelt langev päikesevalgus keerutas tolmu üles. Gregers Hermansen istus oma tugitoolis ja silmitses läbi toa tantsisklevaid ebemeid. Ärkamine oli ajapikku hakanud nii kaua aega võtma, et üles tõusta peaaegu ei tasunudki. Ta toetas peopesad läikivaks nühitud käetoele ja nõjatas pea tahapoole, lasi lõual alla vajuda ja sulges valgusevirvenduse ees silmad, kuni kuulis köögist kohvimasina turtsumist.
Lühikese ooteaja järel ajas ta end toolilt püsti, leidis tuhvlid ja läks tatsates köögi linoleumpõranda poole. Alati sama teed mööda, mahagonist puhveti äärest, rohelisest tugitoolist mööda ja viimaks selle neetud käepidemeni, mille koduhooldus eelmisel aastal oli paigaldanud. „Tänan väga, ma saan ilmagi väga hästi hakkama,“ oli ta kinnitanud, aga mis kasu sellest oli.
Ta võttis pruugitud kohvikoti filtrikoonusest välja ja viskas kraanikausi alla prügikasti. Jälle täis. Gregers sai koti plasthoidikust välja sikutatud ja läks söögilaua toel köögiukseni, mille sai vaba käega lahti lükata. Omaenda prahti pidi ta ometi ise suutma välja viia. Ta kõõritas naabri pudelikogu poole ülemisel trepimademel. Esther de Laurenti, kuramuse joodik. Korraldas oma kunstnikest sõpradele hüsteerilisi õhtusööke, mis venisid varase hommikutunnini. Aga maja oli tema oma, nii et kaebamisest kasu ei olnud.
Astmed ta all nõtkusid, ta hoidis käsipuust eriti hoolega kinni. Võibolla oleks targem kolida mõnda eakate majja, aga ta oli kogu elu elanud Kopenhaageni keskel ja ennemini oli ta valmis eluga riskima viltustel trepiastmetel kui kõdunema kusagil hooldekodus. Teisel korrusel pani ta koti käest ja toetas end altnaabrite uksepiida vastu. Kaks noort tudengipiigat, kes teise korruse korterit jagasid, olid püsivaks ärrituse, aga saladuskatte all ka kohmetu igatsuse allikaks. Nende muretud naeratused äratasid mälestusi suveõhtutest kanali ääres ja armunud suudlustest. Ajast, mil kõik oli veel võimalik ja elu ei hakanud veel mööda saama.
Kui ta oli veidi kosunud, vaatas ta üles ja nägi, et tüdrukute uks oli irvakil. Uksepraost voogas ergast valgust. Tüdrukud olid noored ja mõtlematud, aga ometi mitte nii rumalad, et magaksid lahtise tagauksega! Kell oli pool seitse hommikul, nad võisid muidugi olla äsja linna pealt koju jõudnud, aga ikkagi.
„Halloo? … On siin keegi?“
Ta tonksas tuhvlininaga ettevaatlikult ust, mis vajus vastupanuta lahti. Gregers tõmbus vaistlikult veidi tahapoole. Ei tahaks ju kaela süüdistust, et oled vana luurav siga. Võibolla peaks hoopis ukse kinni tõmbama ja lihtsalt prahi välja viima, enne kui kohv üleval soojaplaadil hapuks läheb.
Ta hoidis uksepiidast kõvasti kinni ja kummardus ukse poole, et käepidemest haarata, aga ta alahindas vahemaad. Ühel õudsel silmapilgul, mis kestis terve igaviku, nagu aeg, mis kulub hobuse kabjalöögist mahapaiskumiseni, taipas ta, et ei ole piisavalt tugev, et omaenda keharaskust püsti hoida. Tuhvlid libisesid siledal puupõrandal ja ta kaotas tasakaalu. Gregers heitles kogu selle jõuga, mida tal enam ei olnud, ent kukkus päästmatult tüdrukute korterisse ja maandus raskelt põrandale. Mitte mürtsu, vaid matsatusega, kokkukuivanud ja hommikumantlis vanamehekeha armetu häälega.
Gregers püüdis sügavalt õhku sisse hingata. Kas puus oli murdunud? Mida inimesed ütleksid? Esimest korda paljude aastate jooksul oli tal tahtmine nutta. Ta pigistas silmad kõvasti kinni ja ootas, et ta üles leitaks.
Tagatrepil levis taas vaikus. Ta kuulatas, kas kostab hüüdeid ja ligiruttavaid samme, aga midagi ei juhtunud. Kui kulunud oli paar minutit, avas ta silmad ja püüdis ajast aimu saada. Laes rippus alasti pirn ja pimestas silmi, aga ta aimas valgeid seinu, riiulit pottide, maitseainetega ja seina ääres hunnikut kingi ja saapaid, ta vist isegi lamas mõne peal. Ta pööras ettevaatlikult pead küljelt küljele, katsudes, kas midagi on murdunud. Ei, peapiirkonnas oli kõik küll terve. Ta surus käed rusikasse. Jah, need reageerisid samuti. Need kuradi kingad! Gregers katsus need eemale lükata, et põrandaga kontakti leida, aga need nagu ei oleks tahtnud liikuda.
Ta fokuseeris pilgu tülikatele jalanõudele. Rahutustunne kõhus kasvas lämmatavaks halvatuseks, mis levis üle terve keha. Kingast, mis oli poolenisti tema vanade valutavate puusade all, paistis paljas säär, mis oli väändunud keha küljes. See meenutas mannekeeni jalga, aga Gregers tundis pehmet nahka oma käe vastas ja sai aru. Ta tõstis käe ja nägi verd, nahal, põrandal, seintel. Igal pool oli veri.
Gregersi süda peksles nagu kanaarilind, kes püüab puurist põgeneda. Ta oli halvatud, paanika mässas ta rammetus kehas. Nüüd ma suren, mõtles ta. Ta tahtis karjuda, aga appihüüdmise hääl oli ta juba palju aastaid tagasi maha jätnud.
Siis tulid pisarad.
Esimene peatükk
Kopenhaageni politsei uurija Jeppe Kørner pritsis vett näkku ja vaatas end plaaditud tualetiseinal rippuvast peeglist. Peegel ühe kraanikausi kohal tegi vaataja nõgusaks, teises paistis inimene kummaliselt lai. Ta unustas kogu aeg, kumb peegel mida tegi, kuni asus käsi pesema. Täna oli ta sattunud nõguspeegli juurde, milles ta meenutas Munchi „Karjet“. See sobis talle väga hästi.
Ta nägi väsinud välja ja teadis, et see ei tule ainult politseimaja säästulampidest. Totakad pleegitatud juuksed ei aidanud kaasa, ta ei oleks tohtinud lasta sõber Johannesel end ära rääkida. Muutus tõstab tuju, haa! Võibolla peaks lihtsalt pea paljaks ajama. Siis oleks ta vähemasti politseiniku moodi. Lahutatud, elukriisis võmm ‒ nagu raamatutes. Klassika. Siis võiks ta hankida endale stammkõrtsi ja kiire auto ja kanda valu laubal nagu aadlimärki. Muretseks võibolla mõne toreda armi, noahaava, mis klapiks haavadega ta sisemuses.
Jeppe kuivatas käed kareda paberrätikuga ja libistas pilgu peeglilt prügikastile, kortsutas salvräti kokku ja viskas. Märg paber tabas lõdva latsatusega põrandat. Just nimelt, mõtles ta ja kummardus seda üles korjama nii nõtkelt, kui valutav selg lubas. Mina olen selline inimene, kes pihta ei saa ja kelle ülemäärane südametunnistus ei luba kõntsa vedelema jätta. Ta lükkas tualetiukse lahti ja sammus mööda koridori kabineti poole, enesepõlgus kehas kobrutamas.
Kopenhaageni politseimaja seisab imposantse ja uhkena oma kolmekandilise uusklassitsistliku struktuuriga igavesti õilmitseva Tivoli ligidal ja lisab piirkonnale autoriteeti. Hoone välimus on karm ja ümbrust tõrjuv nagu enesekindel liivakarva võimu ja õigluse klots keset Põhjamaade vabameelsust ja viguriviskamist. Vajalik vastukaal vabale pornole ja rekordkõrgele alkoholitarbimisele. Seestpoolt pehmendavad kuulsad sammaskäigud ümmargusel õuel ja Rooma kunstkäsitöö muljet vaid veidi. Politseinike argipäeva kaunistavad mosaiigid ja terratsopõrandad, mis nende sagivate sammude all on kulunud ja meenutavad aega, mil töökeskkond pidi kokku sobima politsei vankumatusega. Isikuvastaste kuritegude osakond, mida hüütakse ka mõrvaosakonnaks, on niisamuti jäänud algupärasesse süngesse vormi oma võlvlagede ja lampidega tumepunaste seinte küljes. Moodne mööbel kössitab ilmetuna seinte kooruva värvi all ja tekitab ühekorraga hüljatud ja ülepingutatud mulje.
Kabinet, mida Jeppe jagas kolleeg Anette Werneriga, ei olnud erand. Armetu laminaadist ja painutatud pöögipuust mööbel, mil ei olnud mingit kavatsust tuju tõsta. Anettel seevastu jagus head tuju küllaga. Kui Jeppe sisse tuli,