Iseloomu poolest oli Karl midagi Tammsaare kuulsaks kirjutatud Mäe Andrese ja Kivirähki rehepapi vahepealset. Temas oli eesti talupojale omast töökust ja murdumatust, mis tõi mitte ainult leiba, vaid ka jõukust majapidamisse. Kuid ta riukad ja kavalus eristasid teda teistest selle maakoha taluperemeestest. Lisaks kõigele oli ta nii osav pillimees, et see poleks olnud õige pidu ega pulm Vana-Otepääl ja kaugemalgi, kust papa Karl oma lõõtsaga puudunuks.
12. veebruaril 1935 kirjutas Postimees Karli 50. sünnipäevast järgmist:
„Karl Lausing 50-aastane. Täna pühitses oma 50-a. sünnipäeva Vana-Otepää valla Metsakuru ja Loodi talu omanik Karl Lausing. K. L. sündis 1885. a. Aakres kehvade vanemate lapsena. Edasipüüdmise tagajärjel suutis ta varsti niikaugele jõuda, et ostis Vana-Otepääl endale Metsakuru väiketalu. Aastaid seal töötades õnnestus K. L. mõned aastad tagasi Metsakuru läheduses olevat Loodi talu omandada. Juubilari ei tunta mitte üksi kui hoolsat põllumeest ja aednikku, vaid ka kui energilist seltskonnategelast.“
Karl pani aluse kogu järgnevale Lausingute soole. Talle omistatakse nii mitmedki järglaste head, aga ka riukalikud iseloomujooned. Papa Karl, kes on meie loo nurgakivi, ei olnud ometigi siia ilma tulles kuigi paljutõotavate väljavaadetega: sündis ta ju vallaslapsena. Ta ema Mari oli sedavõrd kange naine, et suutis oma pika elu lõpuni varjata isegi kõige lähedasemate inimeste eest tõde Karli pärisisa kohta. Mari oli nõnda ettevõtlik naine, et leidis lapse kõrvalt endale mehe, kes ka poisi omaks võttis ja teda ilmselt lausa omaks pidaski. Karlil oli ka kasuisa Jakob Karnioli käest palju õppida, et kasvada omas ajas üsna silmapaistvaks.
Poiss oli loomuldasa uudishimulik ja omandas uusi teadmisi kiiresti, mistõttu sai ka tollal väga heaks peetud kihelkonnakooli hariduse. Esimese maailmasõja pidi ta veetma rindel, kus tegutses velskrina Vene tsaaririigi raudteepataljonis Peterburi lähedal ja mujal. Sõjakogemus kulus Karlile järgnevas elus ära. Muuhulgas kirjutas ta eeskujulikult vene keeles, nii et oli sellega hiljem ka Venemaal tehtud mees.
Veel enne maailmasõja puhkemist kosis Karl endale naabertalust Karbitinnult naise. Tema nimi oli Karoliine Täkk ja tal oli kaks klassi kooliharidust, omandatud venestamise ajal, mil eesti keelt koolis rääkida ei tohtinud – õppetöö käis kõik vene keeles. Ja kuigi koju oli vaid viissada meetrit, pidi ikkagi koolis öömajal olema. Nõnda range oli tollane kord.
Pikka aega, lausa 14 aastat, elas noorpaar ilma lasteta. Sel ajal kasvas peres kasupoeg nimega Rüga Johannes.
Karoliinel oli noorem õde Liisa (Elisabeth) ja kaks vanemat venda Aleksander ja Jaan, kellest viimane suri paraku kõigest 20-aastasena. Liisa elas hiljem Tartus väga kõrge vanuse, lausa 97. eluaastani.
Kui pärast Esimest maailmasõda Vene tsaaririik lagunes ja kommunistid võimule said, oli Peterburis suur segaduste aeg. Tänaval vabalt kõndida ei olnud võimalik, igaüht võidi arreteerida. Karli jutu järgi oli vaja kampa võtta mõni tuttav soldat, kes tegi kahest-kolmest mehest justkui konvoi – selle saatel sai siis liikuda. Linnas marodööritseti, valitses üleüldine kaos, mille käigus tassiti laiali kõike, mis vähegi ripakil oli.
Karl tõi sealt samuti ühte-teist kaasa: näiteks vasest ukselingid majale ja elektridünamo veskisse. Viimane pandigi Loodil üles ja tänu sellele dünamole põlesid veskis väikesed autopirnid. Pärast sõda olnud noorperemees Karlil riiulid igasugust trääni ja apteegikraami täis. Seal oli nii palju erinevaid rohtusid, et Otepää apteeker Jalviste käis ikka tema käest lisa otsimas. Muuhulgas leidunud varudes isegi tripperilillat ehk kaaliumpermanganaati ja streptotsiidipulbrit – mõlemat suur klaaspurk.
Usklik mees Karl ei olnud, pigem võinuks teda nimetada ateistiks, nagu temasuguseid kutsuti nõukogude ajal. Samas ei norinud Karl sugugi ka kõigevägevamaga tüli ega astunud vastu paikkonna ja aja kommetele. Tema Metsakuru talus leidus ümbruskonna esimene raadio, mida naabrinaised pühapäeva hommikuti nagu jumalateenistust kuulama kogunesid.
Karl oli elu näinud teoinimene ja osav suhtleja, tänu millele olid tekkinud ka head tutvused siin ja seal. Nõnda on väga tõenäoline, et 1941. aasta poliitilisest küüditamislainest pääses Karl koos oma talu pärija Jaaniga mitte juhuse, vaid heade tutvuste tõttu. Olid ju Karl ees ja poeg Jaan järel ka Kaitseliidus – isa vana kotkas, poiss noorkotkas. Ja nagu sellest vähe, oli Karlil ka üle keskmise suur talu, mille tegi veel silmatorkavamaks veski. Seega pidanuks 1941. aasta arreteeritavate nimekirjades olema ka Karl Lausing, aga sealt aidanud ta pere välja jätta vallas töötanud hea tuttav Iismets, teab Jaani õde Salme rääkida.
1941. aastal ära viidud Vana-Otepää meestest ei ole teada kuigi palju neid, kes oleks tagasi tulnud. Nad kadusid nagu vits vette. Ilmselt suuremat osa neist ei saadetudki Siberisse, vaid lasti lihtsalt Eestis kohapeal maha. Karl kuulus nende hulka, kel oli õnn surra rahulikult omaenese voodis, olles jälginud oma võsukeste sirgumist täisealiseks ning näinud ära ka lastelaste kasvamise. Tütar Salme meenutab oma vanemate kohta:
„Ema Karoliine oli mul pärit kohe isa kõrvaltalust, üle jõe Karbitinnolt. Ema poolt vanaema nimi oli Ann Eichelmann, kuid ta suri siis, kui ma olin veel väike. Aga vanaisadest ma ei tea mitte kui midagi. Karbitinno oli väga heas korras, kuid veidi väiksem talu kui meie oma.
Ema oli küllaltki suurest perest, neid vendasid ja poolvendasid oli seal väga palju. Varem oli nende perenimi Aleksandrov. Ühte vendadest, Aleksander Aaret ma tundsin ka. Endla Lilienthal oli tema tütar ning Endla tütar jällegi Kai. Endla õde oli Aino, kes elas Haapsalus, kuid nüüd on surnud. Nende lapsed olid Anne ja Rein Altmäe.
Ema oli selline, et ta tegi noad ka ise. Vikati terast lõikas välja noad ja tegi käepideme ka taha. Ja need noad olid ikka teravad! Nii et kui olid rehepeksud või mingisugused talgud, siis meilt laenati ikka nugasid.
Isa oli käinud Esimeses maailmasõjas. Olla olnud nii, et sel ajal, kui isa sõjas oli, vedas ema metsast maja ehituse palgid koju.
Ta oli meil kihelkonnas lugupeetud mees. Kui kusagil simman oli, siis tema oli ikka pillimees. Emale see asi ei meeldinud, tema ei tahtnud ju kaasa minna. Ta ei olnud seltskonnainimene, oli rohkem oma töö küljes kinni. Tegi palju käsitööd - millised kardinad ja riided ta ise tegi, voodilinadest käterättideni – kõik olid nii peened! Fileekardinad olid kõik ema tehtud. Mina isegi tegin seda fileevõrku, aga nüüd ükskord proovisin jälle teha – ei oska enam.
Isa oli jahimees ka, tõi ikka kitseliha koju. Teatud ajal oli see kõik salaküttimine, siis es tohtinu midagi lasta, aga isa ikka salaja lasi. Siis oli nii, et isegi nahkasid ei tohtinud näidata. Meil olid ikka kogu aeg elutoas kitsenahad põrandal. Ma ei tea, kas isa ise parkis neid või lasi parkida.“
Papa Karl oma lõõtsaga pärast Siberist naasmist.
Salme noorema venna Jakobi sõnul ei visatud tollal talus midagi ära ja toiduvalmistamises oldi meistrid. Nii tegi ema Eesti ajal näiteks kopsuvorsti, mis olnud „maru hea toit“. Jakobi abikaasa Aita mäletab: „Kui me Metsakurul käisime, siis mõnikord tapeti sigu ja ema tegi nendest vorsti, ise keetis ja suitsetas. See oli poolsuitsuvorst. Kõik need maksad ja asjad, mis sinna sisse siis aeti, mida muidu ei olnud nõukogude ajal saada. Ilusad rõngad olid, mida potis keedeti. Ja enne vist pandi veel suitsu ka veidikene. Meile anti neid vorstirõngaid kaasa, kui me ära tulime.”
Arhiividest selgub, et Karl arreteeriti 19. novembril 1944 ning Loodi talus toimus ka läbiotsimine. Midagi kahtlast ei leitud. Karl saadeti Tartu 3. SARK-i vanglasse, kus ülekuulamine toimus 10.12.1944 ja 10.02.1945. Tunnistajatena kuulati üle Karl Luik (Loodi veski endine mölder), Aleksander Lang, Stepan Maspanov, Aleksander Liivak ja Villem Puurits. Vahialuse kohta koostatud ankeedi järgi elas Karl 1944. aastal Loodi talus, tal oli 3-klassiline algkooliharidus, ta teenis tsaari ajal raudteepataljonis ja reservis oli sanitar.
Karlile esitati 19.03.1945 süüdistus isamaa reetmises, kuna „astus juulis 1941 vabatahtlikult Omakaitsesse, võttis isiklikult osa nõukogude