„See on minu poiss ja ma kasvatan ta üles ausaks meheks,” lisas tüdruk. Mari rääkis nii selgelt ja rahulikult, et ema ei osanud enam kusagilt kinni võtta. „Kust sa tead, et just nimelt poiss on?” ei osanud endast väljas isa targemat küsida. „Küllap ma juba tean, ma tunnen, et on poiss.”
„Aga mis mõisas sellest arvatakse?” päris isa edasi. „Nad jätavad mu tööle. Pärast lapse sündi lubatakse puhkust nii palju, kui ma soovin. Peaasi, et ma neile edasi jääks.”
Nüüd hakkasid vanemad muidugi pärima lapse isa kohta, kuid siin oli Mari resoluutne ja napisõnaline. „Küllap tal isa ka on, ega ta pühast vaimust tulnu, aga sellest räägin siis, kui poiss on sündinu ja õige aeg käes. Kui keegi tahab seda mult vastu minu tahtmist välja nõudma hakata, siis vannun, et vaikin kuni hauani,” näitas Mari oma tõelist loomust. „Kui tahan, siis ütlen ise.”
Et isa-ema olid nähtust-kuuldust ehmatanud, aga ei tahtnud ka lapseootel tütrekesele suuremat meelehärmi teha, siis jäigi see jutuajamine sinnapaika. Hilisematel talvistel kohtumistel – vaid mõni üksik neid veel oligi – püüdis Andre ikka juttu lapse isa peale veeretada, kuid tulutult. Mari suu oli lukus ning jutt lõppes sedamaid või viidi osavalt teisele teemale.
Veebruarikuu 24. päeval, olles viimast otsa lapseootel, oli Mari asunud Wana-Otepäält sõbranna juurest teele, et veel enne pimedat mõisa jõuda ja järgmise päeva tähtsa peo tarvis ettevalmistusi teha. Valud hakkasid tal juba teekonna alguses, kõigepealt harva ja nõrgalt, nõnda et peaaegu ei seganud kõndimist. Hiljem tuli tüdrukul aga juba korduvalt peatuda ja oodata valu möödumist. Kui mõis juba paistma hakkas, läksid valud nii ägedaks ja enesetunne nii hulluks, et silmad ei tahtnud hästi teed seletada. Viimased sammud läbi mõisa aia käis Mari nagu roosas udus, saamata hästi aru, kas teda ümbritsev on veel ilmsi või juba teispoolsuses.
* * *
Kastolatsi mõisa eeskoja matil lebav keha oli pentsikus asendis, nii et esimese hooga ei meenutanud see sugugi inimest, kes oli langenud põlvedele ja jäänud ebaloomulikku asendisse, selg küürus, justkui oleks viskunud kõhuli kivi peale. Pealegi oli eeskojas hämar ja keha kaetud pika kasukaga. Lähemale astuja pidanuks siiski märkama paksude mustade naisejuuste alt paistvat valget kätt, mis oli ukselingi haaramisest saadik endiselt kramplikult kokku surutud.
Kuulnud valju uksepaugatust, võpatas mõisaproua Elfriide korraks, lõpetas viisakalt lause oma vestluspartneriga ning tõusis oma tugitoolist küdeva kamina ees, et minna vaatama, mis uksel toimub. Tõusis ka mõisavalitseja Vladimir ja pakkus, et ta läheb vaatab ise. Proua palus tal aga istuda, sest ta tundis millegipärast, et peab ise minema.
„Mein Gott!” hüüdis mõisaproua, kui oli ukselävel lamavas kehas ära tundnud oma toatüdruku. Nagu nõiaväel ilmus kohale ka mõisavalitseja. „Woldemar, holen Sie den Arzt!”3
Mõisavalitseja, kes Vene sõjaväeteenistuse ajast oli harjunud kuuletuma silmapilkselt, ei viitnud sekunditki, vaid haaras varnast oma mantli ja läkiläki ning kadus tuisu sisse.
Vahepeal kohale tõtanud köögiteenijad kutsusid kohale turske koka, kes mõisaproua käsul viis Mari külalistetoa voodisse. Üheskoos vabastati tüdruk üleriietest. Mari lõtv keha ei näidanud muud elumärki peale selle, et oli tulikuum. Proua Elfriide, kes oli põetamisasjus kodus, katsus Mari laupa, kohendas patju pea all ning laskis tuua kausi veega ja rätiku, et kasta tüdruku õhetavat palet.
Veidi aja pärast saabus ka arst. Mõisavalitsejal oli vedanud – ta sai tohtri kätte teeristil, kui viimane oli ühe patsiendi juurest teel koju ja tormi kätte jäänud.
„See tüdrik on viimseid päevi lapseootel. Herr Doktor, ta tuli Wana-Otepäelt ja sai uksest sisse, kuid mitte enamat. Ma väga karrdan temma perrast. Kas tal hakkas üks Kind tullema tee peal...” paiskas mõisaproua erutunult sõnu.
„Rahu, rahu, proua Elfriide! Ma teen, mis suudan,” ütles doktor Moorits. „Jätke mind temaga üksinda. Ja laske igaks juhuks kutsuda Kase talust Maali, kes on nendes asjades kogenud.”
Proua andis mõisavalitsejale korralduse sõita Kase Maalile järele, lahkus ise ruumist ning asetas ukse taga käed palveks risti. Ta sulges silmad ja palvetas mõttes oma väikese, nõnda armsaks saanud toatüdruku eest.
* * *
„Laps tahab tulla. Kuid ma ei saa lubada midagi. Tüdruku sain teadvusele, nüüd on tarvis tema pingutust. Ma ei saa midagi lubada. Kui tuleb verejooks, siis... Ta paistab olevat nõrk,” rääkis tohter.
„Grosser Gott,” sosistas proua Elfriide tasa. Ta noogutas tohtrile ja ütles: „Ta on teie ja jummala kätes. Möge Gott uns beistehen!”4
Doktor Moorits oli Mariga mitu tundi vaeva näinud, et teda teadvusele turgutada, sest selline olukord on riskantne nii emale kui ka lapsele. Lõpuks kesköö paiku tuli tüdruk pooleldi teadvusele, oli nii nõrk, et rääkida ei suutnud, kuid paistis aru saavat ning reageeris ämmaemanda käsklustele.
Sünnitus oli raske, Mari kaotas mitmel korral uuesti teadvuse. Kuid selgetel hetkedel paistis hästi aru saavat ja töötas kaasa, kui ämmaemand käskis suruda. Oli näha, et tal on väga valus, kuid ta ei karjunud. Talus valu hambad ristis.
* * *
Hommik oli vaikne, torm vaibunud ning väljas laiutas lõputu valge väli – tuisk oli lumele tublisti lisa toonud. Mõisa teed olid kinni tuisanud, kuid teenijad tegid juba varavalges algust nende puhtaks rookimisega.
Mõisaproua ei olnud vaatamata doktori korduvatele palvetele magama heita külalistetoa ukse tagant lahkunud. Viimaks oli talle kamina eest toodud tugitool, kuhu ta oligi tukkuma jäänud. Doktor ei olnud magada saanud, tal oli öö läbi tegemist sünnitaja abistamisega.
Mõisaproua ärkas selle peale, et doktor teda õlast puudutas.
„Proua... Laps on käes, muidu poisslaps, kuid kõik pole korras hingamisega. Hingab raskustega. Ma ei ole kindal, kas ta elu pääle jääb.”
„Oh lieber Gott!” Proua vaikis hetke, siis lisas: „Lasen saata kirikuöpetaja järele. Kui asi nii, siis vähemalt laps peab saama ristitud! Kuid tüdruk, kas tema jääb elama?”
„Ta on väga nõrk. Seda näitavad järgmised päevad, kas ta peab vastu või mitte.”
* * *
„Õpetajat pole kuskilt võtta, teed on tuisanud, Kastolatsi õpetaja on Dorpatis, Otepäält tuua täna juba hilja,” tegi mõisavalitseja kokkuvõtte oma ülesande täitmisest. Tema nägu õhetas rääkides, ta ei olnud raisanud aega lahtiriietumiseks, kopsis vaid jalad lumest puhtaks ning astus sisse. „Jääb vaid üle erakorraline ristimine, võin kutsuda kooliõpetaja Pauluse,” lisas ta.
„Jah,” nõustus proua Elfriide. „Parem hädaristimine kui üldse mitte ristimine. Anna öpetajale edasi minu sügav palve veel täna öhtul tulla möisa, et viia läbi poisslapse ristimine. Et ta saaks surreski jumalariiki.”
„Just nii, proua,” ütles Vladimir ja asus teele.
* * *
Vaatamata rasketele katsumustele jäid ellu mõlemad, nii ema kui laps, ning elasid pika eani. Poisile sai nimeks Karl.
3 Mu jumal! Woldemar, kutsuge arst! (saksa k)
4 Suur jumal! Aidaku meid jumal! (saksa k)
Vanaperemees Karl Lausing
Karl Lausing, kes oli sündinud 1885. aastal, kuulus ea poolest samasse põlvkonda Johan Laidoneri ja Konstantin Pätsiga. Mitte et ta karvavõrdki sama masti mees oleks olnud! Ilmsesti oli ta neist mõlemast palju ettevaatlikum, mistõttu