Nii ma siis nägingi ühel ööl langevat tähte ja esitasin oma palve kõrgematele jõududele. Esialgset soovi küll korrigeerisin pärast mõningast järelemõtlemist, sest ükski inimene ei saa ju elada igavesti. Nii ma siis lootsin taevatähtede abile, et Mamma-Taadu elaksid vähemalt seni, kuni ma saan täiskasvanuks, nii umbes 21-seks. Toona paistis selleni olevat igavesti pikk aeg, sest olin alles kuuene. Kujutasin ette, et täiskasvanuna oleksin piisavalt tugev, et suuta üle elada lähedaste inimeste lahkumist. Tol soovimise hetkel oleks see aga olnud väljakannatamatult valus.
Minu soov täideti. Mamma-Taadu surid, kui olin juba 27-ne. Tänini hoidsin oma soovi kui saladust ega rääkinud sellest kellelegi. Nüüd, pärast nende lahkumist, võin rääkida.
Samamoodi nagu ma lapsena patja nutsin, olen seda hiljemgi teinud, kui mõtlen Mamma ja Taadu peale. Nutan vähem, kuid tunne on sama. Pisarad tulevad iseenesest, kui mõtlen nende headusele ja soojusele. Milline tingimusteta armastus ja hool!
Neli põlvkonda Lausinguid: Saima 1931, Jaan 1923, Maimo 1962, Tarmo 1983 ja Frederik 2005.
Taadut ja Mammat ei saa keegi ega miski asendada. Nendest jäänud tühi koht jääbki täitmata. Meie ainus võimalus on süüdata küünal ja neid mäletada, anda nendelt saadud armastust edasi oma lastele ja lastelastele ...
1 „Ma saan sellest vangikongist välja! Ühel päeval olen ma vaba ...!“ (ingl k) – laulust “Somebody to love“ Freddie Mercury ja ansambli Queen repertuaarist.
2 Tartu näidissovhoos.
Torm Kastolatsis
24. veebruar 1885
Tihe lumesadu kasvas üle tuisuks, taevas tõmbus järjest tumedamaks ja õues pimenes, kuigi oli alles varane pärastlõuna. Taamal tõusis võimas mustav pilv justkui ratsavägi, mis kavatseb vaenlase kantsi äkkrünnakuga vallutada, jätmata kivi kivi peale.
Kastolatsi mõisa targad jämmed puud kriuksatasid, kui Mari nende all põlvekõrgustest lumehangedest läbi komberdas. Nad oleksid kui hoiatanud teda, oma igapäevast tuttavat, algavast tormist ja saabuvast marulisest õhtust. Kuid naine ei teinud seekord puude sõnu kuulma. Tal oli muid asju, mille pärast muretseda. Homme pidi peetama peretütre sünnipäeva, kuhu külalisi tuleb lähedalt ja kaugelt. Peoks oli vaja ettevalmistusi teha, aga mõisa tulekuga oli ta juba tublisti hiljaks jäänud, sest pidi teel ikka ja jälle peatusi tegema, et edasiliikumiseks jõudu koguda. Nüüd, mil mõisahoone oli juba kiviga visata, Mari lausa taarus puude vahel, sumbates rohkem ühel ja teisel pool teed hangedes kui kojamehe poolt puhtaks lükatud rajal. Justkui ei tunneks ta teed, mida ometi iga päev käinud oli.
Kui keegi oleks teda tol tormieelsel tunnil kõrvalt näinud, siis oleks küllap arvanud, et see inimene peab kas väga purjus või nõnda väsinud olema, et sedasi jõuetusega võideldes, endast viimast andes tahab üle läve jõuda. Tulemas oli Mari aga vaid mõne versta kauguselt talust. Purjus ei saanud ta olla, sest juba üheksa kuud lapseootamist oli tal täis saanud. Kuid elu-surma võitlust pidas ta küll, oma ähmaseks muutunud teadvust viimse jõuvaruga ärkvel hoides, et maksku mis maksab pärale jõuda.
Taarudes puust puuni, aiapostist aiapostini ning lõpuks väravast mõisa peaukseni, klammerdusid ta tugevad sõrmed viimaks vasest nikerdatud ukselingi külge. Terase mõistusega inimesena oli Mari viimases hädas astunud üle mõisa teenijatele kehtestatud seadusest, et teenijarahvas käib eranditult tagauksest. Praegu aga oli Mari tundnud, et tagaukseni ta enam kuidagi ei jõua, teda võis päästa vaid mõisarahvale ja külalistele mõeldud paraaduks. Naine tegi viimase jõupingutuse, et tõmmata lahti massiivne uks ning astuda samm üle ukseläve. Ise seda juba kuulmata ja üldse tähele panemata, tõmbas ukselingi külge klammerdunud käsi selja taga ukse ka valju paugatusega kinni. Otsekui läbi udu teadvusse jõudnud hägune pilt mõisa eeskojast värvus samal hetkel veripunaseks ning seejärel kadus ta pilkasesse tühjusse. Tüdruk varises kokku ja lamas nüüd kui koer mõisa eeskoja matil.
* * *
Mari oli sündinud 1860. aasta novembrikuus Andre Lausingu peresse viiendaks lapseks. Kuuvanune Mari ristiti Rõngu õigeusu koguduse ees, tema ristivanemateks said Juhan ja Maria naabertalust. Kui viis aastat hiljem poleks tulnud nooremat õde Miinat, siis olekski Mari jäänud pesamunaks. Aga kolm päeva pärast Mari uhket viiendat sünnipäeva õde oli sündinud ja see tõik muutis suuresti Mari elu. Tal tuli nüüd omajagu tegeleda väikese lapse järel käimise, söötmise ja kasimisega. Mõne aasta pärast lisandusid veel kergemad talutööd, ema abistamine majapidamises ja muud kohustused.
Mari oli isa lemmik, sest isale meeldisid töökad ja asjalikud inimesed. Oma naise Ewagi oli Andre valinud tema silmapaistva innu ja töökuse, aga ka laiade puusade tõttu. Ja valik oli ennast õigustanud: naine kinkis Andrele kuus tervet ja tugevat last – kaks poissi ning neli tüdrukut.
Pere elas ja kasvas Aakre kandis Togaste talus. Esiklaps Simon oli juba ammu oma elu peal. Ta oli ostnud talu Võrtsjärve äärde ning pidas seal oma plaani. Ka teised lapsed olid pesast lennanud, kes lähemale, kes kaugemale Liivimaale. Vanematele olid suurest perest vaid Mari ja Miina koju jäänudki.
Veel aasta tagasi oli Mari olnud täies tööjõus ning värskelt õidepuhkenud noor naine. Oma 24 eluaasta ja pikkade mustade juustega nägi ta välja kui tõeline maa-iludus. Mari ei olnud liiga madalat ega ka mitte väga pikka kasvu, ei matsakas ega ka kõhn. Tema sirge rüht ei reetnud, et naine on pärit talust ja seal sitke töötegija olnud, pigem võinuks ta oma väljanägemise poolest sobida kirikuhärra või mõisavalitseja perre. Isa tõtt öelda ei kiirustanud Mari mehelepanemisega, pigem lükkas seda tasahilju muudkui edasi – vaatamata naise Ewa pealekäimisele, kes oma tütardesse küll väga kiindunud oli, kuid samas neile parimat soovides ei tahtnud parimat õitseaega mööda lasta.
Nii tuligi isale kui välk selgest taevast Mari teade, et tema saanud koha Kastolatsi mõisa. Sealne uus provva tahtnud vahetada välja teenijaid ning otsinud uusi. Mari olla sellest naabertalu Olga kaudu kuulnud ning juba kohalgi käinud. Provvale olla Mari meeldinud ning nõnda saidki kaubad tehtud.
„Ah nõnda siis ...,” oli ainus, mida peremees Andre endale vaikselt habemesse pomises. Tal tõmbas süda rinnus magusast valust kokku, et tema tüdruk ja nüüd mõisasse. Aga seegi kord ei söandanud ta tütre soovile vastu seista. Ema jäi endaks, ei kiitnud ega laitnud maha, kuid salajas oli uhke oma tütre üle, kes saab talumajast hoopis peenemasse kohta ja parema rahva sekka.
Alguses oli Mari ikka üle kahe nädala kodus käinud. Säranud nagu roosiõis, olnud teenistusega rahul ning mõnikord jutustanud põnevaid või ka pentsikuid lugusid mõisarahvast ja nende külalistest. Tüdruku prooviaeg läks nõnda edukalt, et tal koguni tõsteti palka ning kutsuti provva enda toatüdrukuks. Mõisa perenaine hindas Mari töökust ning head välimust. Tema arvates tüdruk sobis hästi mõisa ruumidesse teenijaks.
Vastu talve hakanud aga tüdruk harva kodus käima. Saatnud aina sõna, et küll olla palju tööd, küll külmetus kimbutamas, nii et ei saavat pikka sõitu Aakre kanti ette võtta. Isa Andre, kel ühel hetkel hakkas igatsus tütre järele juba und segama, lasi Marile sõna viia, et tütar ikka vanemaid ei unustaks. Või peavad nad emaga ise teda mõisa kanti kaema tulema?
Seepeale möödus paar nädalat ning Mari tuligi veidi enne jõule koduseid kaema. Ja kuidas veel tuli! Tuli koos seitsmekuuse kakukesega põlle all. Kõht oli õige suur, nagu hakkaks kohe pudenema, kuid Mari kinnitas, et on just seitse kuud käima peal olnud. Ema ei suutnud ennast talitseda, vaid hüüdis käsi kokku pannes, justkui hakkaks palvetama: „Kuidas sul siis nii, tütreke? Miks sa es rääkinu ometi varem oma