Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames. David Grann

pelgupaika. „Tema õnnetu abielu põhjustas talle palju frustratsiooni ja kibestumist, kallutas teda kapriissuse ja eba­­õigluse teele, eriti tema laste suhtes,“ kirjutas üks perekonnaliige. Percy usaldas hiljem Conan Doyle’ile, kellega ta oli kirjavahetuses, et tema ema oli läbinisti „vastik“. Ometi püüdis Percy tema mainet, nagu ka oma isa mainet, kaitsta, viidates neile „Exploration Fawcett’is“ vaid möödaminnes. „Ehk oligi kõige parem, et mu lapsepõlv [---] oli nii vaba vanemlikust kiindumusest, et see õpetas mu sissepoole elama.“

      Allesjäänud rahaga saatsid Fawcetti vanemad ta Britannia eliitkoolidesse – kaasa arvatud Westminsterisse –, mis olid tuntud oma karmide kasvatusmeetodite poolest. Ehkki Fawcett kinnitas, et sagedased ihunuhtlused „ei muutnud kuidagi mu maailmavaadet“, oli ta sunnitud omaks võtma viktoriaanliku arusaama härrasmehe käitumisest. Riietust peeti iseloomu vaieldamatuks väljenduseks ja ta kandis tihti musta pikka ülekuube ning vesti ja ametlikel puhkudel sabakuube ja torukübarat; laitmatud, venitusraamil ja talgiga ette valmistatud kindad olid nii möödapääsmatud, et mõned mehed kasutasid päeva jooksul kuut paari. Aastaid hiljem kaebas Fawcett, et „mälestusväärne õudustunne [sellise riietuse kandmisest] tuletas ikka veel meelde Westminsteris veedetud halle aastaid“.

      Eraklik, võistlushimuline ja ülitundlik Fawcett pidi õppima vestlema kunsti teemadel (aga mitte mingil juhul oma teadmistega eputama), oma jalgadele komistamata valssi tantsima ja käituma häirivalt korrektselt, viibides vastassoo esindajate seltskonnas. Viktoriaanlik ühiskond kartis, et industrialiseerimine õõnestab kristlikke väärtusi, ja oli läbinisti veendunud kehaliste instinktide valitsemise vajalikkuses. Korraldati ristisõdu obstsöönse kirjanduse ja „masturbeerimistõve“ vastu ning maakohtades levitatavates karskusliikumise pamflettides kästi emadel „hoida valvas pilk heinamaadel“. Arstid soovitasid kontrollimatute tungide vaoshoidmiseks „ogalisi peeniserõngaid“. Selline tulisus suunas mõneti Fawcetti vaadet elule kui igikestvale sõjale teda ümbritsevate füüsiliste jõududega. Hilisemates kirjutistes hoiatas ta „meeleliste erutuse ihalemise“ ja „pahede ning himude“ eest, mis on liiga tihti „peidul“.

      Aga härrasmehelikkus ei olnud pelgalt kombetäitmine. Fawcettilt oodati, nagu üks ajaloolane viktoriaanliku härrasmehe kohta kirjutas, et ta oleks „sündinud juht [---], sõjas kartmatu“. Sporti loeti ülimaks ettevalmistuseks noortele meestele, kes pidid oma südikust peagi kaugetel lahinguväljadel tõestama. Fawcettist, nagu tema isastki, sai tipptasemel kriketimängija. Kohalike ajalehtede kokkuvõtted ülistasid korduvalt tema „suurepärast“ esitust. Pikk ja sale, silmatorkavalt hea silma ja käe koordinatsiooniga, oli ta sportlaseks sündinud, aga pealtvaatajad panid tema mängustiilis tähele peaaegu maniakaalset otsustavust. Ühe asjatundja sõnul näitab Fawcett söötjatele alati, et „on vaja teha midagi erilist, et teda kõrvale tõrjuda, kui ta on ennast kord paika seadnud“. Kui ta hakkas tegelema ragbi ja poksiga, näitas ta samasugust kangekaelset raevukust; ühes ragbimatšis murdis ta vastastest läbi, ehkki tal olid esihambad varem välja löödud.

      Ta oli juba erakordselt sitke, aga muudeti veel sitkemaks, kui ta saadeti seitsmeteistaastasena Kuninglikku Sõjaväeakadeemiasse Woolwichis ehk „töökotta“, nagu seda nimetati. Ehkki Fawcettil polnud mingit tahtmist sõjaväelaseks saada, sundis teda ilmselt minema ema, kellele meeldisid säravad mundrid. Töökoja külmus trügis kodu külmuse asemele. „Nagad“ – uued kadetid nagu Fawcettki – pidid tundide kaupa drillima, ja kui nad eksisid „härras­kadettide“ koodi vastu, said nad kere peale. Vanemad kadetid sundisid tihti nooremaid „õiget tuult otsima“, mis tähendas, et nad pidid paljad käed ja jalad avatud aknast tundideks välja torkama. Või kästi nagadel seista kahel laua peal teineteise otsa sätitud toolil ja löödi alumise tooli jalad alt. Või kõrvetati neid kuuma roobiga.

      „Piinamisviisid olid tihti geniaalsed ja mõnikord kõige metsikumate rasside väärilised,“ nentis akadeemia ajaloolane.

      Selleks ajaks, kui Fawcett peaaegu kaks aastat hiljem kooli lõpetas, oli talle õpetatud, nagu üks ta kaasaegne seda sõnastas, „pidama surmaohtu elu kõige külgetõmbavamaks vürtsiks“. Veel olulisem, ta oli välja õpetatud Lääne tsivilisatsiooni apostliks: tungida edasi ja pöörata maailm kapitalismi ja kristlusse, muuta karjamaad istandusteks ja hütid hotellideks, tutvustada kiviajas elavatele inimestele aurumootori ja iseliikuri imesid ja hoolitseda selle eest, et päike Briti impeeriumis iialgi ei loojuks.

      NÜÜD, KUI FAWCETT lipsas, aardekaart käes, minema eraldatud baasist Tseilonil, leidis ta ennast korraga haljendavate metsade, kristallselge veega randade ja mägede vahelt, kus inimesed riietusid niisugustesse värvidesse, mida ta polnud kunagi varem näinud, mitte matuseliselt musta ja valgesse nagu Londonis – see oli säärane vaatepilt, et isegi igiküüniline Mark Twain, kes külastas seda saart umbes samal ajal, lausus: „Taevake, on see vast ilus!“

      Fawcett asus teele ülerahvastatud purjekal, mis oli Briti sõja­laevade kõrval ainult tükike puitu ja kangast. Kui paat abajast lahkus, nägi ta kõrgel rannajärsakul Fort Fredericki, välisseinas kaheksateistkümnenda sajandi lõpust pärinevad suurtükkide laskeavad ajast, mil britid püüdsid neeme vallutada hollandlastelt, kes olid selle enne oma valdusse võtnud portugallastelt. Olles umbes sada kolmkümmend kilomeetrit piki riigi idapoolset kallast allapoole sõitnud, sildus paat Baticaloa sadamas, kus kanuud saabuvate laevade ümber tiirutasid. Singali kaupmehed karjusid üle aerude plartsatustest ja pakkusid vääriskive, eriti torukübara ja vestitaskus hoitava uuriga sahibile, kelle taskud olid kahtlemata naeltest pungil. Pärast maaleminekut piiras Fawcetti sisse suurem hulk kaupmehi: mõned singalid, mõned tamilid, mõned muslimid, kõik nagu kärarikkal turul, hõikamas oma värsket kaupa. Õhk oli paks kuivatatud teelehtede, magusa vanilli ja kakao ning millegi teravama, kuivatatud kala lõhnast, mis ei olnud pelgalt tavaline kirbe merelõhn, vaid karrine. Ja seal oli inimesi: astrolooge, harjuskeid, suhkrumüüjad, kullasseppi, tamtammi tagujaid ja kerjuseid. Umbes saja kuuekümne kilomeetri kaugusele sisemaale Badullasse sõitmiseks valis Fawcett härjavankri, mis ragises ja kägises, kui juhi piits vastu pulli külgi plaksus, ergutades looma mägiteed pidi üles ronima, mööda riisipõldudest ja teeistandustest. Badullas küsis Fawcett Briti istanduseomanikult, kas too oli kuulnud Galla-pita-Galla nimelisest kohast.