Lynch vaatas, kuidas lennuk kadus, selle järel kerkinud punane tolm tema ümber tiirlemas. Noor indiaanlane, keha värviga kaetud, kes paistis rünnakut juhtivat, astus Lynchi poole vehkides borduna’ga, veidi üle meetri pikkuse kaikaga, millega sõdalased vaenlaste päid sisse tagusid. Ta juhtis Lynchi ja tolle meeskonna üksteist järelejäänud liiget väikeste paatide juurde. „Kuhu te meid viite?“ küsis Lynch.
„Te jääte elu lõpuni vangi,“ vastas noor mees.
James juunior näppis kaelas rippuvat risti. Lynch oli alati uskunud, et pole mingit seiklust, kuni, nagu ta seda väljendas, „asjad sitaks keeravad“. Aga seda ei olnud ta oodanud. Tal ei olnud varuplaani, mitte mingit kogemust, millele tugineda. Tal polnud isegi relva.
Ta pigistas poja kätt. „Mis ka ei juhtuks,“ sosistas Lynch, „ära minu käsuta midagi ette võta.“
Paadid pöördusid suurelt jõelt kõrvale ja suundusid mööda üht kitsast jõge pidi üles. Kui nad kaugemale džungli sügavusse sõitsid, jälgis Lynch ümbrust – kristallselges vees ujusid iga värvi kalad, taimestik jõe kallastel oli üha paksem. See oli tema arvates kõige ilusam paik, mida ta kunagi näinud oli.
3
Otsing algab
Iga otsirännak, nagu me oleme uskuma hakanud, algab millestki romantilisest. Ometi ei oska ma öelda, mis see minu oma puhul olla võis.
Lubage, ma teen selle selgeks: ma ei ole maadeuurija ega seikleja. Ma ei roni mägedes ega käi jahil. Mulle ei meeldi isegi telkimas käia. Olen alla 175 sentimeetri pikkune ja peaaegu neljakümneaastane, vohava vöökoha ja hõrenevate mustade juustega. Mul on keratokoonus – degeneratiivne sarvkestahaigus, mille tõttu mul on pimedas raske näha. Minu suunataju on olematu ning ma kipun unustama, kuhu ma metroos jõudnud olen, ja Brooklynis oma peatusest mööda sõitma. Mulle meeldivad ajalehed, kiirtoit, spordivõistluste tipphetked (salvestatud TiVoga), ja kui kliimaseade korralikult jahutab. Mul on iga päev valida, kas ronida üles oma korterisse kahest trepist või sõita liftiga, ja ma otsustan alati lifti kasuks.
Aga kui ma mingi loo kallal töötan, siis on asjad teisiti. Juba sestsaadik, kui ma olin noor, on mind meelitanud mõistatused ja seikluslood, need, mida Rider Haggard kaasahaaravateks nimetas. Esimesed lood, mida ma mäletan, räägiti mu vanaisa Monya kohta. Ta oli siis seitsmekümnendates, põdes Parkinsoni, istus värisedes meie verandal Westportis, Connecticutis ning vaatas tühja pilguga silmapiiri poole. Samas meenutas mu vanaema lugusid vanaisa seiklustest. Ta jutustas mulle, et vanaisa oli olnud Vene karusnahakaupmees ja vabakutseline National Geographicu fotograaf, 1920ndatel üks vähestest läänemaailma kaamerameestest, keda lubati paljudesse Hiina ja Tiibeti osadesse. (Mõned sugulased kahtlustavad, et ta oli nuhk, ehkki me pole kunagi leidnud midagi, mis seda teooriat kinnitaks.) Mu vanaema meenutas, kuidas Monya läks natuke enne nende pulmi Indiasse kalleid karusnahku ostma. Nädalad möödusid, ilma et temast oleks midagi kuulda olnud. Lõpuks saabus postiga kortsus ümbrik. Selles oli ainult määrdunud foto: pildil oli Monya, kes lamas malaariast piinatuna kõveras ja surmkahvatuna moskiitovõrgu all. Ta tuli lõpuks tagasi, aga kuna ta oli ikka veel nõrk, toimusid pulmad haiglas. „Siis ma sain aru, et olen omadega sees,“ ütles mu vanaema. Ta rääkis, et Monyast sai mootorrattavõidusõitja, ja kui ma talle kahtlustava pilgu heitsin, harutas ta lahti taskuräti, milles oli üks vanaisa kuldmedalitest. Ükskord, kui ta oli Afganistanis karusnahku toomas, sõitis ta mootorrattal läbi Khyberi kuru, sõber külgkorvis, kui pidurid kadusid. „Kuna mootorratas läks kontrolli alt välja, jättis su vanaisa oma sõbraga jumalaga,“ meenutas vanaema. „Siis märkas Monya paari meest teed remontimas; nende kõrval oli suur mullahunnik, ja ta sõitis otse sinna. Su vanaisa ja tema sõber lendasid hunnikusse. Nad murdsid mõned luud, ei midagi hullemat. Muidugi ei takistanud see su vanaisa hiljem sõitmast.“
Minu jaoks oli nende seikluste kõige imelisem osa see tegelane, kelle ümber need keerlesid. Ma olin oma vanaisa tundnud ainult vana mehena, kes suutis vaevu kõndida. Mida enam vanaema tema kohta rääkis, seda suuremaks kasvas minu himu pisiasjade järele, mis võiksid aidata mul teda mõista; ometi oli temas midagi niisugust, mis jäi isegi mu vanaemale arusaamatuks. „See on lihtsalt Monya,“ ütles ta käega rehmates.
Kui minust sai reporter, tõmbasid mind lood, mis „kaasa haaravad“. 1990ndatel töötasin ma kongressi korrespondendina, aga tegin alatasa oma ülesannete juurest kõrvalepõikeid, et uurida lugusid petistest, mafioosodest ja nuhkidest. Kuigi suurema osa mu artiklite vahel ei paista seost olevat, on neil tavaliselt üks ühisnimetaja: kinnisidee. Need räägivad tavalistest inimestest, keda miski on sundinud tegema erakordseid asju – asju, mida enamik meist eal ette võtta ei söandaks –, kelle pähe tungib mingi mõtteidu, mis kasvab seni, kuni neelab ta alla.
Olen alati mõelnud, et minu huvi nende inimeste vastu on puhtalt kutsealane: nad on lihtsalt parim materjal. Aga aeg-ajalt kahtlustan, kas ma ei sarnane neile rohkem, kui söandan endale tunnistada. Reporteritöö hulka kuulub üksikasjade lõputu väljakaevamine mõne varjatud tõsiasja avastamise lootuses. Oma naise meelehärmiks kipun lugude kallal töötades kõike muud unustama. Ma unustan arveid maksta ja habet ajada. Ma ei vaheta riideid nii tihti, kui peaksin. Ma võtan koguni riske, mida ma muidu kunagi ei võtaks: rooman mitmekümne meetri sügavusel Manhattani tänavate all koos muttideks hüütud tunnelikaevajatega või sõidan metsiku tormi ajal kaasa hiidkalmaaride püüdjate lootsikus. Kui ma sellelt paadisõidult tagasi jõudsin, ütles mu ema: „Tead, sa meenutad mulle su vanaisa.“
Kui ma 2004. aastal Conan Doyle’i ja Sherlock Holmesi asjatundja saladuslikku surma uurisin, koperdasin ma viitele, kuidas Fawcett oli olnud „Kadunud maailma“ kirjutamisele inspiratsiooniks. Kui ma tema kohta rohkem lugesin, hakkas mind intrigeerima fantastiline kujutlus Z-st: et Amazonases võis olla olnud monumentaalse arhitektuuriga arenenud tsivilisatsioon. Kahtlustan, et nagu teistelgi, oli mu ainus mulje Amazonasest see, et sealsed laialipillatud hõimud elavad kiviajas – arvamus, mis ei pärine ainult seiklusjuttudest ja Hollywoodi filmidest, vaid ka õpetlaste aruannetest.
Keskkonnakaitsjad on Amazonast tihti kirjeldanud „puutumatu metsana“, mis kuni viimase aja metsameeste ja sissetungijate rünnakuni oli olnud inimese mõjust täiesti puutumata. Veelgi enam – paljud arheoloogid ja geograafid väidavad, et tingimused Amazonases, nagu ka Arktikas, välistavad suurte populatsioonide kujunemise, mida on vaja keerukate ühiskondade arenguks, milles oleks tööjaotus ja poliitilised hierarhiad nagu hõimuliitudes ja kuningriikides. Arvatavasti kõige mõjukam nüüdisaegne Amazonase arheoloog on Betty Meggers Smithsoniani instituudist. 1971. aastast pärineb tema kuulus määratlus, kui ta nimetas seda piirkonda „valeparadiisiks“ – paigaks, mis kogu oma floorast ja faunast hoolimata on inimeste suhtes vaenulik. Vihmad ja üleujutused, nagu ka kõrvetav päike, leotavad elutähtsad toiteained maapinnast välja ja muudavad suuremahulise põllumajanduse võimatuks. Sellisel karmil maastikul, kinnitavad nii Meggers kui ka teised teadlased, jäävad ellu ainult väikesed nomaadihõimud. Kuna maa toidab nii halvasti, kirjutas Meggers, pidid hõimud, isegi kui nad suutsid näljast ja haigustest tingitud raskustest üle saada, ikkagi veel jõudma oma rahva arvukuse kontrollimiseks vajalike „kultuuriliste asendusteni“ – kaasa arvatud omade tapmine. Mõned hõimud tavatsesid tappa lapsi, jätta oma haiged üksi metsa või