Nagu Charles Mann märgib oma raamatus „1491“, aitas antropoloog Allan R. Holmberg kristalliseerida nii üldise kui ka teadusliku suhtumise Amazonase indiaanlastesse kui primitiivsetesse inimestesse. Olles Boliivias varastel 1940ndatel uurinud sirionó hõimu liikmeid, kirjeldas Holmberg neid kui „üht maailma kultuuriliselt kõige tagurlikumat rahvast“, ühiskonda, mis oli nii ametis toiduotsingutega, et ei olnud oma arengus jõudnud kunsti, religiooni, riiete, loomade kodustamise, kindla peavarju, äritegevuse ega teede rajamiseni, nad ei suutnud isegi üle kolme loendada. „Mingeid andmeid ei koguta,“ ütles Holmberg, „ja pole mitte mingisugust kalendrit.“ Sirionó’del ei olnud isegi „romantilise armastuse kontseptsiooni“. Nad olid, võttis ta kokku, „inimesed, kes on täielikult looduse meelevallas“. Meggersi arvates oli arenenum tsivilisatsioon rännanud Andidest Marajó saarele Amazonase suudmes, ainult selleks, et laiali pudeneda ja välja surra. Lühidalt: tsivilisatsiooni jaoks oli Amazonas surmalõks.
Z kohta infot kogudes avastasin ma, et rühm revisionistidest antropolooge ja arheolooge on nendes pikaajalistes vaadetes üha enam kahtlema hakanud, uskudes, et tegelikult võis arenenud tsivilisatsioon Amazonases esile kerkida. Sisuliselt väidavad nad, et traditsionalistid on alahinnanud kultuuride ja ühiskondade võimet oma loomulikku keskkonda muuta ja sellest üle olla, vägagi samamoodi, nagu inimesed loovad nüüd kosmosejaamu ja kasvatavad Iisraeli kõrbes vilja. Mõned kaitsevad seisukohta, et traditsionalistide mõtted on endiselt kantud rassistlike arvamuste taagast Ameerika põliselanike suhtes, mis imbus kunagi varasematesse pisendavatesse keskkondliku determineerituse teooriatesse. Traditsionalistid omalt poolt raiuvad, et revisionistid on näide aru kaotanud poliitkorrektsusest ja et nad aitavad säilitada vana kommet projitseerida Amazonasesse oma kujutluspilt, lääneliku mõtlemise fantaasia. Debatis on kaalul põhiline arusaamine inimloomusest ja muistsest maailmast ning see vimm on õpetlased üksteise vastu korralikult üles kütnud. Kui ma helistasin Meggersile Smithsoniani instituuti, välistas ta võimaluse, et keegi võiks Amazonasest kadunud tsivilisatsiooni avastada. „Liiga paljud arheoloogid,“ ütles ta, „otsivad ikka veel El Doradot.“
Eriti üks Florida ülikooli tunnustatud arheoloog vaidleb vastu konventsionaalsele tõlgendusele Amazonasest kui valeparadiisist. Tema nimi on Michael Heckenberger ja ta töötab Xingu regioonis, kus Fawcett usutavasti kadus. Paljud antropoloogid ütlesid mulle, et tema on just see inimene, kellega ma peaksin rääkima, aga hoiatasid, et ta tuleb harva džunglist välja ja väldib igasugust tähelepanu kõrvalejuhtimist. James Petersen, kes oli aastal 2005 Vermonti ülikoolis antropoloogia eriala juht ja oli Heckenbergerit õpetanud, ütles mulle: „Mike on läbinisti särav ja Amazonase arheoloogia alal viimase peal tegija, aga ma kardan, et te klähvite vale puu all. Vaadake, ta oli mu isamees ja mina ei suuda teda meelitada vastama ühelegi minu katsele temaga ühendust saada.“
Florida ülikooli abil sain ma lõpuks Heckenbergeriga tema satelliittelefoni abil ühendust. Läbi eetrikrabina ja džunglihelidena näiva taustamüra ütles ta, et peatub Kuikuro külas Xingus ja on – minu üllatuseks – valmis minuga kohtuma, kui ma sinna välja jõuan. Alles hiljem, kui hakkasin Z loost paremat pilti saama, avastasin ma, et see oli just see paik, kus James Lynch ja tema mehed rööviti.
„SA LÄHED Amazonasesse, et püüda leida kedagi, kes kadus kakssada aastat tagasi?“ nõudis mu naine Kyra. Oli 2005. aasta jaanuariõhtu ja ta seisis meie korteri köögis ja pani lauale Hunan Delighti külmad seesaminuudlid.
„See juhtus ainult kaheksakümne aasta eest.“
„Tähendab, sa lähed otsima kedagi, kes kadus kaheksakümmend aastat tagasi?“
„Põhimõtteliselt jah.“
„Kuidas sa üldse tead, kust otsida?“
„Ma ei ole seda osa veel päriselt välja mõelnud.“ Mu naine, kes on „60 minuti“ produtsent ja tähelepanuväärselt mõistlik inimene, pani minu täpsustusi oodates taldrikud lauale. „Ega ma ei ole siis esimene, kes läheb,“ lisasin ma. „Sajad teised on seda teinud.“
„Ja mis neist saanud on?“
Võtsin kõheldes suutäie nuudleid. „Paljud neist on kaduma läinud.“
Ta vaatas mind väga pika pilguga. „Ma loodan, et sa tead mida teed.“
Lubasin talle, et ei kiirusta Xingusse, vähemalt mitte enne, kui tean, kust oma teekonda alustada. Kõige viimased ekspeditsioonid olid lähtunud Surnud Hobuse laagri koordinaatidest, mis olid leitud raamatust „Exploration Fawcett“, aga arvestades koloneli ohtraid pettemanöövreid, tundus imelik, et laagrit oleks nii lihtne leida. Kuivõrd Fawcett oli teinud oma ekspeditsioonidest süstemaatilisi märkmeid, usuti tema kõige delikaatsemad dokumendid olevat kas kadunud või ainult tema perekonna valduses. Osa Fawcetti kirjavahetusest ja tema ekspeditsioonide liikmete päevikuist olid ometi jõudnud Briti arhiividesse. Ja seega siirdusin ma enne džunglisse sukeldumist Inglismaale, et vaadata, kas ma suudan koguda rohkem infot Fawcetti kiivalt varjatud marsruudi kohta ja mehest, kes, nagu tundus, 1925. aastal maa pealt kadus.
4
Maetud aare
Percy Harrison Fawcett oli ennast harva, kui üldse kunagi, tundnud nii elusana.
Oli aasta 1888 ja tema oli kahekümne ühe aastane kuningliku suurtükiväe leitnant. Ta oli just oma garnisonist Briti koloonias Tseilonis kuuks ajaks puhkusele pääsenud ja ennast üles löönud säravvalge, kuldsete nööpidega mundri ja teravatipulise kiivriga, mille rihm oli tal lõua all kinni tõmmatud. Isegi vintpüssist ja mõõgast hoolimata nägi ta välja nagu poiss – kõige „rohelisem“ noortest ohvitseridest, nagu ta enda kohta ütles.
Ta läks oma bangalosse Fort Frederickis, kust avanes vaade siniselt helkivale Trincomalee lahele. Fawcettil, paadunud koeraarmastajal, oli seitse foksterjerit, kes läksid toona tihti ohvitseriga lahingusse kaasa. Ta otsis oma eluruume täitvate kohalike artefaktide seast kirja, mille oli kuhugi torganud. Seal see oligi, seepiapruuni tindiga ümbriku esiküljele kritseldatud veidrate kaardus tähtedega. Fawcett oli saanud kirjakese koloniaalülemalt, kes oli selle saanud külavanemalt, kellele ta oli teene osutanud. Nagu Fawcett hiljem oma päevikus kirjutas, oli ingliskeelne teade kinnitatud salapärase skripti külge ja teatas, et saare sisemaal oli ühes otsas kividega kaetud tasandikul Badulla linn. Singali keeles nimetati seda paika mõnikord Galla-pita-Galla – kivi kivi peal. Sõnum jätkus:
„Nende kivide all on koobas, kunagi oli sellesse lihtne pääseda, aga nüüd on ligipääs keeruline, kuna sissepääs on varjatud kivide, džungli ja pika rohuga. Mõnikord nähakse seal leoparde. Selles koopas on aare [---] lihvimata teemantidest ja kulda sellistes kogustes, mida pole näinud paljud kuningadki.“
Ehkki Tseilonil (tänapäevane Sri Lanka) oli „India ookeani ehtekarbi“ kuulsus, ei olnud koloniaalülem sellist ekstravagantset lugu sugugi tõsiselt võtnud ja andnud dokumendid edasi Fawcettile, kes võis neid tema arvates huvitavaks pidada. Fawcettil polnud aimugi, mida neist arvata – need võisid tõenäoliselt olla tühi mula. Aga erinevalt enamikust aristokraatidest ohvitseridest oli tal vähe raha. „Rahatu suurtükiväe leitnandina,“ kirjutas ta, „oli mõte aardest liiga ahvatlev, et seda lihtsalt kõrvale heita.“ See andis ka võimaluse teha sääred sõjaväeosast ja selle valge valitseva klassi juurest, mis peegeldas Inglise ühiskonna kõrgklassi – ühiskonda, mille ühiskondliku auväärsuse pealispinna all oli Fawcetti jaoks alati peitunud mõneti dickenslik õudus.
Tema isa, kapten Edward Boyd Fawcett, oli viktoriaanlik aristokraat, kes oli kuulunud Walesi printsi siseringi ja olnud üks impeeriumi parimaid lööjaid kriketimängus. Aga juba noore mehena oli ta langenud alkoholi küüsi – tema hüüdnimi oli Pirn, sest tema nina oli napsust nii jämedaks läinud –, ja lisaks liiderdamisele lõi ta laiaks ka perekonna varanduse. Aastaid hiljem kirjutas sugulane, kes pingutas, et teda parimas valguses näidata, et kapten Fawcettil olid „suurepärased võimed, mis