Elodie isa hoidis kõik järelehüüded alles, kuid The Timesis ilmunud nekroloog meeldis talle eriti, niisiis sai see raamitud ja lavafotode kõrvale seinale riputatud. Elodie oli seda palju kordi lugenud, üks lõik lausa sööbis mällu: „Lauren Adleri talent mõrastas tavakogemuse, nii et läbi vastse prao paistsid kätte selgus ja puhtus ja tõde. See oli tema kingitus kuulajaskonnale; Lauren Adleri muusika kaudu kogeti seda, mida religioossed inimesed nimetaksid jumalaks.”
Silt videokassetil ütles, et ettekanne leidis aset Royal Albert Hallis aastal 1987 ja muusikapala oli Antonín Dvořáki tšellokontsert h-moll, op. 104. Elodie märkis selle üles.
Ema mängis nüüd saateta, ja orkester – range näoga naiste ja tumeda raamiga prillidega meeste hägune meri – istus väga vaikselt tema selja taga. Südantlõhestavad tšellohelid saatsid judina mööda Elodie selgroogu üles.
Lauren Adler oli uskunud, et helisalvestis on elutu asi. The Timesile antud intervjuus ütles ta selle otse välja ning jätkas võrdlusega, et otseettekanne on nagu järsak, mille veerel kohtuvad hirm, ootusärevus ja rõõm; kuulajate ja esineja ühine unikaalne elamus, mille võimsus jäädavasse vormi surutuna täielikult kaob. Ent helisalvestis oligi ju kõik, mis Elodiel üldse oli. Emast kui muusikust tal mälestusi polnud. Kui Elodie oli väga väike laps, viidi ta kord või paar ema esinemist vaatama, ja muidugi oli ta kuulnud ema kodus harjutamas, ent tegelikult Elodie ema professionaalset tšellomängu ei mäletanud – ema ettekanded ei eristunud ta muljete pagasis teistest kontsertidest, kus mängisid teised muusikud.
Ilma pealgi poleks ta seda tunnistanud isale, kes elas mõttest, et Elodie neid mälestusi endas kannab; enamgi veel, et need on oluline osa sellest, kes ta on. „Sinu ema mängis sulle juba siis, kui sina alles ta kõhus olid,” rääkis isa rohkem kordi, kui Elodie jaksas kokku lugeda. „Ta ütles ikka, et südamelöök on esimene muusika, mida inimene kuuleb, ja et iga vastsündinu tunneb oma ema laulu rütmi.”
Isa rääkis sageli just nii, nagu võiksid temal ja Elodiel olla ühesugused mälestused.
„Mäletad, kui ta esines kuningannale ja publik tõusis lõpus püsti ja seisis kolm minutit plaksutades? Mäletad seda õhtut, kui ta esitas Royal Albert Halli klassikalise muusika kontserdil Bachi kõik kuus tšellosüiti?”
Elodie ei mäletanud. Ta ei tundnud oma ema kohe mitte üldse.
Ta sulges silmad. Osaliselt oli probleem isas.
Isa kurbus oli lihtsalt nii läbitungiv. Selmet lasta – kas või aidata – Lauren Adleri surmast tekkinud kurbusekuristikul sulguda, hoidis isa keeldumine emast lahti lasta seda kuristikku kangekaelselt avali.
Õnnetusjuhtumile järgnenud nädalatel kuulis Elodie aias olles juhuslikult pealt paari heasoovlikku naist, kes olid käinud kaastunnet avaldamas ja nüüd oma auto juurde tagasi läksid. „Hea seegi, et laps on alles nii väike,” ütles üks eesvärava juurde jõudes teisele. „Kasvab suureks ja unustab ega saagi teada, millest ta ilma jäi.”
Osaliselt oli neil õigus: Elodie oli unustanud. Tal oli lihtsalt liiga napilt isiklikke mälestusi, millega ema surmast jäänud auku täita. Teisalt aga arvasid nad valesti, sest Elodie teadis täpselt, millest ta ilma oli jäänud. Tal ei lastud unustada.
Nüüd avas ta silmad.
Väljas oli pime: öö oli videviku kõrvale tõrjunud. Toas virvendas tühi televiisoriekraan. Elodie polnud tähelegi pannud, millal muusika lakkas.
Ta ronis aknalaualt maha, klõpsas videokasseti välja ja valis järgmise.
Too kandis silti „Mozarti keelpillikvintett nr 3 C-duur, K. 515, Carnegie Hall, 1985”, ja Elodie seisis paar hetke ja vaatas sissejuhatust. Dokumentaalfilmide stiilis tehtud video algas biograafilise meenutusega, kuidas viis noort keelpillimängijat – kolm naist ja kaks meest – New Yorgis kokku tulid, et koos esinema hakata. Jutustaja hääle taustal, mis rääkis kordamööda igaühest, näidati proovisaali, kus Elodie ema koos teistega naeris ja üks tumedate lokkidega viiuldaja poognaga naljatlevalt vehkis.
Elodie tundis ära ema sõbra, tollesama ameeriklasest viiuldaja, kes tol päeval Bathist Londonisse sõites roolis istus, kui mõlemad surma said. Ta mäletas seda meest üsna ebamääraselt: kord või paar oli mehe perekond Ühendriikidest Londonisse tulles koos nendega õhtustanud. Ja muidugi oli Elodie selle mehe fotot näinud ka õnnetusjuhtumi kohta kirjutatud ajaleheartiklites. Paar tema pilti oli kodus ka neis lahtiste fotode karpides, mille sorteerimiseni isa iial ei jõudnud. Elodie vaatles viivu meest, kelle liigutusi videokaamera jälgis, ja püüdis selgusele jõuda, mis tundega peaks suhtuma inimesesse, kes oli temalt tahtmatult võtnud ta ema; kes jääb nende ühise surma asjaolude tõttu igavesest ajast igavesti Lauren Adleriga seotuks. Ent ta suutis vaid mõelda, et mees näeb välja võimatult noor ja ta oli ju väga andekas, ja kuivõrd õigus oli proua Berryl, et elu ainuke õigluseilming on ükskõiksus, millega ta ebaõiglaseid hoope jagab. Lõppude lõpuks jäi ka mehest maha noor perekond.
Lauren Adler oli nüüd ekraanil. Ajalehed rääkisid tõtt: ta võttis hingetuks. Elodie vaatas viisiku kontserti, tegi märkmeid ja pidas aru, kas see muusika võiks pulmatseremooniale sobida, ja kui, siis milliseid katkendeid võiks kasutada.
Kui see videokassett lõppes, sisestas ta järgmise.
Telefon hakkas helisema keset 1982. aastal esitatud Elgari tšellokontserti, op. 85, kus ema saatjaks oli Londoni sümfooniaorkester. Elodie kiikas kella. Aeg oli hiline ja esimene mõte läks vaistlikult võimalusele, et äkki on isaga midagi juhtunud, aga helistaja oli kõigest Pippa.
Elodiele meenus King’s Crossi kirjastuse raamatuesitlus; tõenäoliselt on sõbratar nüüd koduteel ja tahab käigu pealt juttu ajada.
Pöial kõhkles kõne vastuvõtmise ikooni kohal, aga helin lõppes.
Elodie mõtles tagasi helistada, siis aga seadis telefoni hääletuks ja viskas mobiili diivanile.
Alt tänavalt kostis üles naerupahvak ja Elodie ohkas.
Päevasest Pippaga kokkusaamisest oli siiani hinges mõnevõrra rahutu tunne. Elodie oli valge kleidiga Victoria ajastu naise foto puhul tundnud tugevat omandikirge, aga midagi oli veel. Nüüd, kui tuba täitis ema melanhoolsete tšellohelide kaja, sai ta aru, et asi oli selles, kuidas Pippa nende videosalvestiste kohta küsis.
Sel teemal olid nad rääkinud juba siis, kui Penelope esimest korda soovitas pulmatseremoonial Lauren Adleri videoklippe kasutada. Tookord juurdles Pippa, ega see pole Elodie isale ehk vastumeelne, kui mõelda, et ta ei suuda Elodie emast õieti rääkidagi, ilma et silmad veekalkvele tõmbuksid. Elodiel oli ausalt öelda sama mure, ent selgus, et isa oli oma tasasel moel rõõmus ja rahul, korrates Penelope mõtteavaldust, et videod on paremuselt teine võimalus, kui ema ise ei saa kohal olla.
Kuid täna, kui Elodie oli arvamust avaldanud, selmet jutt mujale tüürida, oli Pippa edasi uurinud, küsides, kas Elodie ise ka nii arvab.
Vaadates nüüd, kuidas Lauren Adler jõuab Elgari muusikapala valuleva lõpu juurde, turgatas Elodiele pähe, et vahest olid Pippal hoopis mingid isiklikud põhjused. Nende sõpruses oli Pippa algusest peale dünaamilisem pool, nõudes rohkem tähelepanu ja ruumi, samas kui Elodie, loomult uje nagu ta oli, eelistas tagaplaanile jääda; võib-olla pani Pippa sel ainsamal puhul, kui Elodie sai uhkustada ebatavalise esivanemaga, tema pealetükkivust pahaks?
Vaevu jõudis see mõte pähe turgatada, kui Elodie seda juba häbenes. Pippa on tõeline sõber, kel praegu Elodie pulmakleidi kujundamise ja valmistegemisega pealegi käed tööd täis. Mitte kunagi pole ta teinud midagi sellist, mis laseks arvata, et ta on Elodie peale vanemate pärast kade. Tegelikult oli Pippa üks neid väheseid inimesi, keda Lauren Adler ei paistnudki eriti huvitavat. Elodie oli harjunud, et sugulussidemest kuulda saades hakatakse õhinal küsimusi esitama, peaaegu sedasi, nagu loodetaks osa Lauren Adleri andest ja tema traagilisest loost Elodie vahendusel