„Aga milline neist õiget aega näitab?” küsisin.
„Ah, linnupojuke. Parem küsi hoopis sedasi: milline ei näita?”
Sellist asja nagu õige aeg polegi olemas, selgitas isa.
Aeg on vaid mõte: sel pole lõppu ega algust; seda ei saa näha, kuulda ega haista. Aega saab mõõta, seda nüüd küll, aga veel pole leitud sõnu, mis aitaksid aega täpselt lahti mõtestada. Mis puutub „õigesse” aega, siis see on lihtsalt kokkuleppe küsimus. „Mäletad veel seda naist jaamaperroonil?” küsis ta.
Vastasin, et mäletan. Ühel hommikul putitas isa ühes Londoni lääneosa raudteejaamas suurt seinakella ja mina mängisin sealsamas, kui märkasin ühtäkki piletikassa juures seinal samasugust, aga väiksemat kella. Jätsin mängu katki ja vaatasin vaheldumisi neid kaht erineva näiduga numbrilauda, kui minu juurde astus võõras naine. „See siin näitab reaalaega,” selgitas naine, osutades väiksemale numbrilauale. „Ja too seal,” kortsutas ta kulmu suurema kella poole, mille üleskeeramisega isa oli nüüdsama valmis saanud, „– see näitab Londoni kellaaega.”
Nii sain ma teada, et ehkki ma ei saaks olla korraga kahes kohas, võin ühes ja samas kohas olla igatahes kahes ajas.
Üsna varsti pärast seda tegi isa ettepaneku sõita Greenwichisse, „meridiaanile külla”.
Greenwichi meridiaan. Uued sõnad olid otsekui loitsud.
„Selle joone juurde, kust aeg algab,” jätkas isa. „See joon jaotab maakera põhjapoolusest lõunapooluseni kaheks.”
See kõlas nii muljetavaldavalt, lapse kujutlusvõime oli nii värvikas, et küllap oli paratamatu, et tegelikkus valmistas pettumuse.
Reis tõi meid suursuguse kivipalee hoolitsetud muruplatsi juurde ning seal otsisin ma asjatult toda suurt sakiliste servadega maapinnarebendit, mille kujutluspilt mul selgelt silme ees seisis.
„Siin see on,” sirutas isa käe ette ja osutas, „otse sinu ees, sirge joon. Nullmeridiaan.”
„Aga ma ei näe mitte kui midagi. Ainult muru.”
Ta naeris mu jutu peale, sasis mu juukseid ja küsis, kas ma tahaksin meridiaani vaatamise asemel hoopis kuningliku observatooriumi teleskoobiga taevast uurida.
Neil kuudel enne ema surma reisisime mitu korda mööda jõge Greenwichisse, ja neil laevasõitudel õpetas isa mind lugema – sõnu raamatuis, tõuse ja mõõnu jõel, kaasreisijate näoilmeid.
Isa näitas mulle, kuidas päikese järgi aega arvata. Isa ütles, et see suur põlev kera ülal taevas lummab inimolendeid juba ammusest ajast saadik: „Sest see annab meile mitte üksnes soojust, vaid ka valgust. Kõige olulisemat, mida inimese hing ihkab.”
Valgus. Võtsin endale kombeks vaadelda seda kevadistel puuvõradel, panin tähele, kuidas valgus paneb noored puulehed läbi kumama. Vaatasin, kuidas valgus heidab müüridele varju; puistab veepinnale tähekillukesi; moodustab sepisrauast käsipuude vahelt läbi paistes maapinnale filigraanse pitsikoe. Tahtsin seda imetabast tööriista puudutada. Sõrmeotstega kinni hoida nagu neid pisikesi jubinaid isa tööpingil.
Minu missiooniks sai valgus vangi püüda. Leidsin väikese hingedega plekktoosi, tegin tühjaks, võtsin isa haamrite hulgast ühe vasara ja lõin kaane sisse naelaga mitu auku. Võtsin selle asjanduse õue kaasa, otsisin välja kõige päikesepaistelisema koha, istusin ja ootasin, kuni kaas oli kõrvetavkuum. Aga oh häda, kui ma imekarbi tasakesi lahti tegin, ei oodanud mind karbis mingi sädelev vangistatu.
Vanast roostes plekktoosist vaatas vastu ainult tühjus.
Proua Mack armastas öelda, et kui kord juba sadama hakkab, siis ikka nii, et lausa kallab – ilmaennustusega polnud sel mingit pistmist ning mul kulus pisut aega, enne kui sain pihta, et sellega tahetakse öelda, et ebaõnn tõmbab omakorda ligi üha uusi ja uusi õnnetusi.
Pärast seda, kui ema suri, hakkas neid isa ja minu jaoks tõesti kallama.
Esiteks lõppesid väljasõidud Greenwichisse.
Teiseks hakkas meil tihedasti külas käima Jeremiah. Ta oli mu isa sõber või nii, lapsena olid nad ühekülapoisid. Kui ema alles elas, käis Jeremiah ka vahetevahel meil, mõnikord võttis isa ta õpipoisina kaasa, kui mõni suur jaamakell putitamist vajas; juba siis sain aru, vaistlikult ja ebamääraselt nagu väikesed lapsed ikka, et Jeremiah on nende vahel nagu mingi pingeallikas. Mul on meeles isa lepitavad ütlemised „eks ta püüa sellega läbi tulla, mis jumal talle andis” või „ega ta paha soovi”, ja puhutised meeldetuletused, et kuigi elu pole Jeremiah’t just paljuga õnnistanud, on ta „tegelikult tubli inimene, ja igatahes väga ettevõtlik”.
Viimatiöeldu oli kahlemata tõsi: Jeremiah sirutas käe iga võimaluse järele, mis vähegi avanes. Kord kaltsukaupmees, siis nahaparkal, jõudis ta vahepeal veendumusele, et edukuse võtmeks on käia majast majja ja müütada Steeli aromaatseid pastille, mille arvukate heade omaduste hulka kuulus ka „imekspandav mehevägi”.
Mu ema surma järel, kui isa ligines üha suurema hooga tumedale kurbusekuristikule, hakkas Jeremiah teda õhtupoolikuti kaasa võtma, nad jäid kauaks ära ja koperdasid koju alles pimedas, isa pooleldi magavana sõbra õla najale vajunud. Jeremiah jäi siis meie võõrastetoa diivanile ööbima, väidetavalt selleks, et meid homsel päeval „järje peale aidata”.
Ja päevad, mida tuli täita, muutusid isal pikemaks. Käed olid tal värisema hakanud ja keskendumisvõime kadunud. Ta sai vähem tööd ja oli sedavõrd kibestunum. Jeremiah aga oli alati kohal ja tahtis tuge pakkuda. Ta veenis mu isa, et kellaparandus oli nii või naa tühipaljas ajaraisk; et isa tulevikulootuseks on müsteeriumkella täiustamine; et kui ta Jeremiah’ endale agendiks võtab, ajavad nad kindla peale kokku suure varanduse.
Kui majaperemehe kannatus viimaks katkes, oli Jeremiah see, kes aitas isal Püha Anna kiriku torni varjus kükitavas hoones tutvuse kaudu need toad leida. Näis, et ta tundis üldse paljusid inimesi, alatasa oli tal neile ilmavaateid kuulutada ja „üht-teist äriasja ajada”. Jeremiah oli see, kelle juhtimisel käis isa patendimüük, ja Jeremiah oli see, kes ütles, et mis seal ikka muretseda, kui kohtutäitur hakkas ööl ja päeval ukse taga koputama ja võlga sisse nõudma; Jeremiah ütles, et tunneb Limehouse’is üht meest, kes peab mängupõrgut. Mu isal on vaja ainult soodsat juhust, ja kõik saab korda.
Ja siis, kui isa veetis juba iga viimase kui õhtu Narrow Streeti kõrtsis, lohistas end sealt tubaka ja viski järele haisedes koju, kui väljas hahetama lõi, ja vajus lageda laua taha lääbakile, piip hambus – siis, kui ta müüs mänguvõlgade katteks maha oma viimasedki vaskvidinad ja needid – siis oli just Jeremiah see, kes kurvalt pead vangutas ja sõnas: „Sinu vanamehel veab õige hullusti viltu. Ei tunne ma ühtki teist meest, kes oleks nii õnnetu tähe all sündinud.”
Kohtutäitur käis muudkui edasi meie ukse taga koputamas, aga isa ei teinud välja.
Selle asemel hakkas ta Ameerikast rääkima, see oli tal nagu kinnismõte. Viletsat seisu arvestades paistis see mõte igati hea. Jätaksime kurbuse ja õnnetud mälestused ning alustaksime uues kohas puhtalt lehelt. „Seal on maad, linnuke,” ütles ta, „ja päikesepaistet nii palju kui kulub. Ja selge veega jõed, ja muld, mida võib rahumeeli ümber pöörata, kartmata, et minevikust pärit luudkondid lagedale tulevad.”
Isa müüs maha mu ema viimasedki kleidid, need, mida oli seni ikka mulle hoidnud, ja ostis kohe järgmisele laevale meile mõlemale odava pileti Ameerikasse. Pakkisime asjad kokku, niipaljuke kui neid oli, kummalgi mahtus kogu kraam ühteainsasse väikesesse kohvrisse.
Too nädal, mil pidime lahkuma, oli külm, maha sadas esimene lumi ja isa tahtis, et meil oleks reisiks võimalikult palju rahatagavara. Rassisime kõik päevad jõe ääres, hiljaaegu oli kaubapaat seal kummuli läinud ja neid, kes ei pidanud paljuks otsida, ootasid põhjamudas auhinnad. Rügasime koidust ehani, tundide kaupa, langes siis taevast vihma, lörtsi või lund.
Jõemudas lobistamine oli kurnav töö nii või teisiti, ühel õhtul aga olin veel rampväsinum kui muidu. Vajusin madratsist magamisasemele,