Varsti pärast seda lõpetas ta doktor Daviese („lihtsalt Jude’i”) vastuvõtul käimise. Paistis, et sel pole nagu eriti mõtet, ehkki jah, ta tundis algul puudust kannukesest tsitruselõhnalisest münditeest, mis iga seansi alguses kriimustatud pinnaga puitlauale ilmus.
Doktoril oli õigus: ajapikku ei hakanud Elodie muutustesse kuigivõrd paremini suhtuma. Kujutluspilt teistest inimestest tema korteris – kuidas nad riputavad oma pilte üles nende konksude otsa, mille tema haamriga seina tagus, paigutavad oma teetasse aknalauale, kus tema oma ürte kasvatas, naudivad tema aknast avanevat vaadet – tekitas Elodies samasugust hirmu, nagu ta koges mõnikord puhkusereisil olles, kui ärkas tundmatus toas ja tundis end läbi ja lõhki eksinuna, sest ligiduses polnud ühtki tuttavat proovikivi.
Veel polnud tal jätkunud südant eelseisvast kolimisest majaperenaisele rääkida. Proua Berry oli kaheksakümmend neli aastat vana ja Barnesis üles kasvanud, kui see maja oli alles perekonnaelamu, mitte kolm ja pool korterit kalapoe kohal. Nüüd elas proua poetaguses aiaga korteris.
„Varem oli see mu ema hommikutuba,” meeldis talle pärast klaasikest või kaht lemmikšerrit meenutada. „Oli tema alles daam, no oli kena daam. Oh, mitte selles mõttes, et aristokraat, ma ei mõtle seda, vaid lihtsalt loomu poolest.” Minevikuradadele põigates ilmus proua Berry silmi iseäralik läige ja ta hakkas oma kaartidesse hooletumalt suhtuma. „Mis see trump nüüd ongi?” küsis ta iga ringi algul. „Poti? Või hoopis ärtu?”
Tänaseks õhtuks kirja pandud mäng tuleb tühistada. Esmaspäevaks oli Elodie lubanud Penelopele nimekirja videosalvestistest ja valiku muusikapalakatkenditest. Nüüd, kui asi veerema lükatud, ei tohi ennast millestki segada lasta, täidetud kohustuste nimestikku peab lisanduma üha uusi linnukesi.
Elodie sulges arvuti, pani pastapliiatsile korgi peale ja seadis kirjutusvahendi märkmepaberipaki servaga ühele joonele. Kirjutuslaud oli lage, kui välja arvata ranits, joonistusplokk ja raamitud foto. Esimesed kaks võib arhiivikasti panna ja hoiule viia; viimati mainitul seisab ees järjekordne nädalavahetus hälbinud kastis kesk vanade kontoritarvete kila-kola.
Enne kui foto ära panna, tegi Elodie sellest telefoniga pilti, nii nagu ennist Pippa. Kleidi peale lähemalt mõeldes läheb tal seda pilti tarvis. Ka ei teeks kahju, kui vaadelda seda otse loori kõrval.
Hetkelise kõhkluse järel pildistas ta ka maja pilti joonistusplokis. Mitte sellepärast, et ta lubaks endal kauem hellitada mõtet, et see maja on mingil maagilisel kombel pärit ema räägitud unejutust. Ta tegi foto lihtsalt sellepärast, et visand meeldis talle. Pilt oli ilus ja tekitas temas tundeid: seose emaga ja lapsepõlve purunemata jäänud osaga.
Ja seejärel pistis Elodie ranitsa ja joonistusploki uhiuude arhiivikasti, kinnitas ennist välja prinditud sildi peale, paigutas kasti käigupealt lattu ning astus siis ruttu uksest välja, liiklusest kihavale Londoni tänavale.
III
Proua Mackil oli kombeks öelda, et vaese kaugas nõuab kavalust. Sedasorti asju rääkis ta iga kord, kui tahtis, et mõni meist uut sulitempu prooviks, mõni meist lastest, kes me elasime nagu solgirotid seal pisikeste tubadega elupaigas Little White Lion Streeti linnukaupluse peal.
Viimasel ajal mõtlen ma päris tihti proua Mackist. Ja Martinist ja Lilyst ja Kaptenist. Ja isegi Kahvatust Joest, kes oli esimene inimene, keda ma tõesti kogu hingest armastasin. (Või teine, kui isa ka lugeda, aga teda ma alati ei arvesta.)
Omal kombel oli proua Mack päris lahke. Selle kombe juurde kuulus kõva keretäis, kui sa talle vastu hakkasid, ja terav keel, mis veristas nagu nuga, aga ometi oli ta õiglasem kui enamik teisi. Omal kombel. Ta oli mu vastu hea; ta võttis mu ulualla, kui olin meeleheitlikus olukorras; usun, et ta koguni armastas mind. Lõpuks reetsin ta, aga alles siis, kui tõesti pidin.
Siitpoolt vaadates on asi jälle teisiti. Inimolevused on kuraatorid. Igaüks poleerib soosikmälestused üle ja sätib sedapidi ritta, et jutt tuleks kena. Mõni sündmus lapitakse enne väljanäitusele seadmist ära ja vuntsitakse üles; teised liigitatakse väärituteks ja heidetakse kõrvale, lükatakse mälu üleajavas laoruumis lausa maa-alustele riiulitele. Kui veab, siis unustataksegi need ruttu ära. Pole see protsess nii ebaaus ühti: see on ainus viis, kuidas inimene endaga ja oma läbielamiste koormaga üldse elada suudab.
Aga siin on teisiti.
Mul on kõik meeles, mälestused moodustavad erisuguseid pilte, ikka olenevalt sellest, millisesse järjestusse satuvad.
Aeg möödub teistmoodi, kui olen majas üksi; mul ei ole midagi, millega aastate läbimist tähistada. Tean, et päike tõuseb ja loojub nagu ikka ning kuu ilmub oma kohale, aga enam ei tunneta ma tema kulgu. Minevik, olevik ja tulevik on tähenduseta, olen väljaspool aega. Siin ja seal, ja seal ja siin, kõik korraga.
Mu külaline on oma päevadest nüüd viis minu juures olnud. Üllatusin, kui ta saabus, käes kriimustatud kohver ja õlal too pruun kott, mis viib mõtte Edwardi ranitsale; veel rohkem üllatusin siis, kui majauksed said ööseks lukku pandud ja tema jäi majja. Sellest on juba kaua aega, kui keegi siia viimati ööbima jäi. Sellest ajast peale, kui kunstiajaloolaste ühing maja üldsusele avas, näen nädalavahetuseti vähemalt ühepäevareisijaid, mõistlikud kingad jalas ja reisibrošüür käes.
Ühingu kunstiajaloolased paigutasid selle noormehe vanasse linnasemajja; see asub kinnisel alal, kus kunagi oli lühikest aega majahoidja ametikorter, ja vaatama tulnud rahval „Pole lubatud” sinna minna. Majja ei saadud teda elama panna, sest maja on praegu rohkem nagu muuseum. Antiikmööbel, paljuski Edwardi enda kollektsioonist, ostetud siis, kui ta majagi ostis, on „ümber korraldatud”, et turistidel oleks nädalavahetuseti ruumi ringi tiirutada. Toolidele on asetatud sametlehvikestega lavendlikimbud, sestap ei ürita keegi istmeid sihtotstarbeliselt kasutada.
Laupäevahommikuti, just enne seda, kui mu seinakell lööb kümme, saabub grupp vabatahtlikke ja hargneb mööda maja laiali, nii et iga ruumi kohta tuleb üks inimene. Kaelas on neil silt kirjaga „Giid” ja nende ülesanne on inimestele meelde tuletada: „Puudutamine keelatud!” Neil on varuks apokrüüfilised lood, ja kui mõni turist paistab kuulamisaldis, püüavad nad ta lõksu.
Eriti üks neist, Mildred Manning, kes armastab pööningutrepi ülemise otsa juures Viini toolil istuda ja hambaid millekski naeratusetaoliseks irevile ajada. Miski ei tee teda õnnelikumaks kui teadmatu külalise tabamine, kes julges oma voldiku sealsamas seisvale lauale toetada. Nimetatud väärtegu annab talle teretulnud võimaluse leelutada, et „Edward Radcliffe’i mööblile ei tohi mitte midagi asetada”.
Edward ei kannataks seda naist silmaotsaski. Ei taluks „asjade” innukat üleväärtustamist. Tema uskus, et ilusaid esemeid tuleb küll kalliks pidada, kuid mitte kummardada. Ja sedasi, Edward üha mõtteis, drapeerin end mõnikord terveks pärastlõunaks ümber Mildredi õlgade, kui aasta juba sügise poole hiilib. Mitte ükski riie ei hoia inimest soojas, kui mina liiga lähedale satun.
Tegin väikese eelinventuuri: mu külalise juuksed on tuhkblondid ja nahk päikesepruun. Käed on tal parkunud ja osavad. Mitte maalikunstniku peened käed. Need on sellise mehe käed, kes teab, kuidas neid tööriistu kasutada, mille ta oma igapäevasele ringkäigule minnes kaasa võtab.
Kohe saabumisest alates on tal väga palju tegemist. Ta ärkab varakult, enne päikesetõusu, ja ehkki see ei paista teda rõõmustavat, sest algul ta oigab ja siis kissitab silmi, et telefonilt, mida ta voodi kõrval hoiab, kellaaega vaadata, ei jää ta voodisse lesima, vaid otsustab siiski tõusmise kasuks. Teeb kiiresti ja lohakalt tassi teed, käib siis duši all ja paneb riidesse; need on tal alati ühed ja samad: T-särk ja luitunudsinisest denimist teksased, eelmisel õhtul nurka, tooli koolutatud seljatoele visatud.
Mis tema töö ka poleks, igatahes on tal selle käigus tarvis kulmu kortsutades häärberi territooriumi kaarti ja järjepanu mitmeid käsitsi kirjutatud märkmeid vaadata.
Võtsin kombeks seista tema selja taga, pisut eemal, sest püüan ära arvata, mis tal teoksil on. Aga sellest pole kasu. Käekiri on lugemiseks liiga väike ja kahvatu ning lähemale ei söanda ma minna. Me pole