Meelika oli duši all kainenenud ja lausa imestas, et tõmme mehe poole polnud sugugi vähenenud, pigem vastupidi.
Korraks käis peast läbi mõte, et Joonas on ju abielus, aga mis seal vahet. Kui Joonast uskuda, on ta abielus kohusetundest ja sõprusest ja ega Meelika ootagi käe ja südame palumist. Kodus oli ta liiga tihti üksinda uinunud ja ärganud oma suures voodis. Vahel tuli nii suur kaisuisu peale, et oleks tahtnud kisendada. Ühel sellisel ööl pani ta end riidesse, istus autosse ja hakkas telefonimenüüst numbreid läbi klõpsima. Lõpuks pani autouksed lukku ja läks tuppa tagasi. Ei olnud ühtegi sellist meest, keda oleks tahtnud, enamus sobiski sõbraks paremini ja halastuskrõps rikkunuks sellegi.
Meelikal oli küll mõtteis keegi, kes ehk temalt kõnet või meili ootab. Meelika alateadvuses on selle mehe jaoks koht südame kõige pimedamas sopis, aga ainult alateadvuses. Kuigi nad pole sel teemal rääkinud ja rääkinud pole nad üldse viimasel aastal, on Meelikal tunne, et see kiindumus pole platooniline ja mees armastab omal moel tedagi, või siis ka mitte. Selle kogemata tuttavaks saadud mehega oleks Meelika tahtnud lähemalt tutvust sobitada ja ehk koos elamagi hakata. Oli ainult üks aga… ja see muutis kõik.
– 8 -
Meelika tegi nuustiku dušigeeliga kokku ja meenutas Karl-Erikut…
Ühel päeval astus Meelikagi nende lugematute inimeste ridadesse, kellel õnnestus kaotada oma mobiiltelefon. Selle kohta tavatseti öelda, et telefon varastati, pandi rotti, tõmmati ära. Tema oma tõesti kadus, kui ta oli selle libistanud viltusesse mantlitaskusse, kust see siis ennast välja poetas. Meelika oli paanikas, kui juhtunu avastas. Koduvalvesüsteemgi oli ühendatud tema mobiiliga, mida enam polnud. Samuti oli seal sees kogu ta aastatepikkune suhtluspagas. Koopiaid polnud ta numbritest teinud ja nii ta pidigi oskama edasi elada, mälusopis viis lihtsamat numbrit, millest üks kuulus talle endale. Meelika läks kohvikusse, kuna oli tööpäev, ning valis töötelefonilt oma numbri. Telefon kutsus. Lootus kadus aga sama kiirelt, kui oli tekkinudki. Vastu seda ei võetud. Ja nii kümneid kordi jutti, kuni viimaks:
„…Meelika telefon kuuleb.ˮ
Elevusest oma õnne üle pillas ta telefonitoru põrandale. Kõne see ometi katkestada ei oleks tohtinud, aga telefon andis juba kinnist signaali. Ta valis uuesti enda mobiili numbri, telefon oli välja lülitatud. Polnud välistatud, et tühjaks saanud, sest oli pikemat aega laadimata.
Meelika istus ja analüüsis võimalusi. Aina rohkem muutus ta nõutuks. Aus kodanik ei saanud peale laadimist seda PIN-koodi puudumise tõttu sisse lülitada. Ta hakkas leppima, et oli ilma oma telefonist ja varandusest selle sees. Loomulikult omal süül. Möödus kaks päeva. Telefonist polnud märkigi, aga meilikastist leidis ta kirja.
„Tere, Meelika!
Tundub, et Sinu telefon on minu valduses. Kahjuks ei kestnud aku piisavalt kaua ja ma ei saanud Sinuga infot vahetada. Pidin Sherlock Holmesi mängima ja nüüd tahaksin Sulle Su kõnemasina kusagile toimetada. Anna palun teada, kuhu. Vaevatasu ei oota.
Päikest Sulle!
Karl-Erik.ˮ
Uskumatult heatahtlik see Karl-Erik.
Meelika vastas kohe ja teatas oma tööst kohvikus ning andis aadressi. Ta tegi ettepaneku kohtuda lõunapausi ajal paralleeltänavas ning kirjeldas ka oma autot, mis seisis samas. Ta sai leidjalt vastu meili, et sobib. Kokkulepitud ajal läks Meelika kohale, konjakipudel karbiga kaenlas. Tema auto kõrval polnud kedagi. Eemal aga oli peatunud Hummer. Autode rohkuse ja tee kitsuse tõttu ei saanudki lähemale sõita. Suure kandilise auto kõrval seisis pikk mehekogu, kes näitas käega mingis suunas. Vahemaast hoolimata taipas Meelika, et viidati tema autole. Ta vaatas ja leidis oma auto katuselt paki – kilekoti telefoniga. Mees eemal lehvas hüvastijätuks, istus autosse ja sõitis minema. Meelika vaatas konjakikarpi oma kaenlas, jooksis töö juurde ning istus arvuti taha. Ta kirjutas Karl-Erikule, et tal on tema jaoks väike kingitus tänutäheks. Vastust ei tulnud mitu päeva, aga siis, kui enam oodatagi ei osanud, saabus kiri. Mees teatas, et on liigutatud, aga pole vaja midagi tänutäheks, tema täitis oma kodanikukohust.
Jaanipäevaks jagati neile Rootsi kruiisi kinkekaarte. Meelikal polnud aega reisida ja ta pakkus seda võimalust meilitsi Karl-Erikule. Mees keeldus viisakalt, aga kiri ei piirdunud ainult sellega. Väga vaimukalt ja köitvalt rääkis ta linna teeoludest, poliitikast ja muidu aktuaalsetel teemadel. Meelikale meeldis tema kiri sedavõrd, et luges selle sõbrannadele ette. Vastas ka üsna pikalt, millele reageeris mees omakorda. Meelika oli üle pika aja meesterahva pärast elevil.
Kuidagi märkamatult said neist kirjasõbrad. Nad teadsid teineteise hobidest, maailmavaatest, lemmiktoitudest. Väga palju oli ühist. Nagu ka see, et nad olid mõlemad üksikud. Ei möödunud päevagi, kui ta poleks mehele kirjutanud ja ka vastust saanud. Aina rohkem ootas ta kohtamisele kutset, aga vaatamata sisutihedale kirjavahetusele seda ei juhtunud. Meelika ei laskunud ammuste hirmude meelevalda. Kui tahetakse kohtuda, siis seda ka tehakse. Ent tasapisi hakkas Meelika Karl-Erikusse suhtuma samasuguse eelarvamusega nagu kõikidesse meestesse. Kuna näost näkku kohtumise asjus mees midagi konkreetselt ette ei võtnud, vastas ta aja möödudes ainult siis, kui mitte midagi targemat polnud teha. Elevus kadus ja tema silmis oli Karl-Erik ainult pikk laiaõlgne mees Hummeri kõrvalt. Kuna nägu nii kaugele ei paistnud, jäi väga abitu tunne. Sisuliselt tähendas see seda, et ta pidas kirjavahetust ilma näota mehega. Meelika saatis pärast pikka kaalumist enda pildi. Mõni vastuskirjata päev tegi ta sedavõrd ärevaks, et ta hakkas juba tehtut kahetsema. Siis tuli kiri:
„Tere, kaunis Meelika!
Tänan Sind pildi eest!
Kahjuks jään mina Sulle mõneks ajaks võlglaseks. Kui Sul on aega ja kannatust, saame kindlasti kunagi kokku. See ei sõltu hetkel ei Sinust ega minust!
Karl-Erik.ˮ
Meelika luges kirja mitu korda läbi, aga ei mõistnud selle sisu. Lõpuks lahkas ta seda koos sõbrannadega. Enamiku arvamus kattus: mees on abielus. Vaba mees ei suhtle meili teel, vaid helistab või räägib silmast silma. Meelika katkestas kirjavahetuse. Ta oli nukker, sest oli Karl-Erikusse kiinduda jõudnud.
Ühel sügispäeval pidi ta sõitma Tartusse. Lennujaama kohal keeras tema ette sõiduritta kuidagi tuttavana näiv Hummer. Meelika võttis sellele sappa. Millalgi vilgutas ta tuledega, aga eessõitja ei reageerinud. Nii sõitsid nad teineteise sabas paar tundi jutti. Seda sõitu võiks nimetada surmasõiduks, sest liiklus oli tihe, aga ta ei tahtnud autot silmist lasta. Hummeri juhti Meelika ei näinud, ainult seda aimas läbi tagaklaasi, et mees oli pikka kasvu ja õlakas. Tartu ringteel aga tundis juht tahavaatepeeglist Meelika auto ära. Kummaline, et ta polnud varem märganud, kui suure kiirusega sirgel teel kihutanud oli.
See ei saanud olla keegi muu kui Karl-Erik, sest tema käitumine andis märku üllatumisest. Kõigepealt suurendas ta kiirust, siis vahetas siksakitades ridu, Meelika ikka hullu naisjuhi manöövreid tehes kannul. Nii nad endi ja teiste masinaid ohtu seades huligaanitsesid, kuniks Hummer pööras Maarjamäe kandis ühest tänavast sisse ja jäi seisma. Meelika tegi