Toimetaja: Märt Kullo
Kujundaja: Kea Seene
Küljendaja: Vallo Hallik
© Tekst: Lea Jaanimaa, 2014
ISBN: 978-9949-38-076-3
e-ISBN: 9789949019090
Trükikoda: OÜ Greif
Kallid õde ja õemees Helin ja Ants Leimberg! Teieta oleks mul olnud raske kasvatada poegadest mehed. Olen südamest tänulik.
– 1 -
Väga suurel punasest sametist diivanil lebas naine ja vaatas ainiti lakke. Diivan oli liialt massiivne ja erendas maitsetult nagu neoontuledes päikesetõus. Ka tuba, mida see nurgadiivan ehtis, oli tarbetult suur, õieti oli nii avara ruumi tarvis sisustust vähevõitu. Oligi vaid see lahmakas sohva ja vastasseinas ümara simsiga kaminamonstrum. See võis küll toa soojaks kütta, aga soovitud hubasust ta ei andnud, ükskõik kui lähedal tulele lamamiskoht ka poleks olnud. Tühja sest kaminast, praegu see nagunii ei küdenud ja vahtis lõheroosaks värvitud seintega tuppa tondina.
Ühes seinas olid aknad. Nende ees lainetasid seinast tooni võrra heledamad kardinad. Kangameetritega ei oldud koonerdatud ning saavutati hea tulemus. Suur põrandapind, mida kattis tammine parkett, oleks vajanud mingisugustki vaipa. Kõik peale kamina tundus värske ja uus, ent midagi oli jäänud selles toas justkui pooleli ─ mingi alustatud hea kavatsus oli jäänud lõpuni ellu viimata.
Naine erkpunasel diivanil ei tundunud perenaisena, kes hetkeks selili puhkama on heitnud. Polnud näha ka toasusse. Naise vanust oli raske määratleda, lähenes neljakümnele vast. Tema tegelikku iga varjas ilu, mis polnud petlike võtete tulemus, ta oli looduslikult kaunis. Kaunis teksapükstes ja lihtsa sviitriga, ainsaks ehteks niitpeenike randmekett. Tema sale keha näis kuidagi elutu, pikad tumedad juuksed valgusid hooletult üle sohva pehme käetoe, saledate sõrmedega käed ristusid rinnal. Naise nägu reetis eestlastest esivanemate segunemist võõramaise verega. Sellist jumet võis saavutada küll solaariumis, aga nende näojoonte puhul oli see ilmselgelt loomulik toon. Üksikjoonteni laskumata võis seda nägu pidada väga omapäraseks.
Jäi mulje, et naine magab, rohelised mandelsilmad lahti ununenud, muljet muutis vaid suur pisar, mis mööda põsesarna kõrva veeres.
„Ta ei tule…ˮ oigas naine, kellele vanemad olid pannud nimeks Meelika. Kuidagi võõrana tundus see mesine nimi ega haakunud kandja idamaise välimusega, ent kes naist lähemalt tundma õppis, veendus peagi, et see sobib vägagi tema malbe ja hooliva iseloomuga.
Pisarad aina voolasid ja Meelika kallutas aeg-ajalt pead kahele poole, et silmavesi kõrvust välja saada.
„Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi ─ mis seal vahepeal ka ei käi ─ tee palun nii, et Joonas tuleks, astuks korrakski sisse, sest Sinu päralt on ju vägi,ˮ palus ta improviseerides. Palve võttis ta appi ainult kõige abitumatel hetkedel. See, et suurem osa palvest oli ununenud, näitas, et ta polnud pikka aega sellises olukorras viibinud. Aeg tiksus edasi ja jälle oli üks päev õhtusse jõudmas. Meelika oli terve nädala selles korteris Joonast oodanud. Ta tahtis rääkida, lihtsalt selgitada, ennast õigustada. Joonas aga ei võtnud ta kõnesid vastu, sms-idele ei reageerinud, ise ka ei helistanud – mitte kui midagi, täielik vaikus. Naine ei saanud aru, miks temaga sel viisil käitutakse. Isegi mõrtsukale antakse viimane sõna, miks küll teda ära ei kuulata?
Jälle oli tuba hämar. Meelika ei teadnud, kas süüdata tuli, et Joonas näeks, või olla pimedas, et Joonast üllatada, kui ta juhtub tulema. Pimedus ja jahedus tegid ta enesetunde veelgi viletsamaks. Meelika ei mäletanud, millal ta viimati sõi ─ puusanukid olid püsti nagu ninaotski, mis ta murtud hingega enam kokku ei sobinud. Ta ei tahtnud süüa, tahtis ainult Joonasega rääkida, korrakski. Meelika pea kumises valupiiril. Mõtted kandusid hetkesse, mil tee Joonasega ristus.
– 2 -
Palju aastaid pealinna kohvikus töötanuna avastas Meelika, et elab nagu konnatiigis ning vajab oma ellu muutusi. Töökoha vahetuseks polnud ta valmis ja nii tekkis mõte ehitada oma suvilakrundile maja: muredevaba kodu peenramaa ja kasvuhooneta. Viimastega tegelemiseks polnuks aega ega tahtmistki. Korteris oli ka hea ja mugav elada, aga Meelika oli kasvanud maal ning igatses koduõue.
Ta võttis stardirahaks pangast laenu ja hakkas arhitekti otsima. Plaan oli oma neljatoaline korter hiljem ehituskulude katteks maha müüa. Meelikale tundus, et talle satuvad ette just sellised arhitektid, kes liiga soolast hinda küsivad. Ta hämmastus suuresti, kui selgus, et nimelt sellised need hinnad ongi. Meelika jättis joonestajad sinnapaika ja hakkas hoopis ehitajat otsima, lootuses, et ehk on mõnel neist koostöö arhitektiga, mis eeldaks oluliselt soodsamat tehingut. Nii soovitatigi Meelikale Joonast.
„Joonas on minu mehe sõber, hästi äge tüüp ja ehituse alal kõva käpp! Igati usaldusväärne ja hinnad on ka normaalsed tal.ˮ
Selle töökaaslase poolt pakutud ehitajaga võttis Meelika ühendust ja nad leppisid kohtumise kokku veel samale päevale.
„Tere kaunitar! Miks su mersu taguots vastu maad on? Ja rattad hoiavad ka harki. Su masin näeb välja nagu metsaveolehm. Ma tean, milles viga on. Vedrud tuleb uuesti keevitada. Mu eelmisel parsal oli sama viga. Istu oma autosse, mul üks tuttav jorss teeb ära, sõida minu kannul!ˮ räuskas mees isegi ebaviisakalt. Meelika vaatas lõugajat uudishimuga. Algul arvas selle juhusliku peatuja olevat, märkas siis auto tagaistmele virnastatud tsemendikotte ja järeldas sellest, et tegu on ilmselt õige inimesega.
„Okeiˮ oli ainus, mida ta ütles, kui võttis mehele sappa, suutmata peast tõrjuda häirivat mõtet, et nad pidid ju majast rääkima. Veidi iseendaga aru pidades lõi Meelika käega, sest auto tahtis tõesti putitamist. Nad sõitsid mööda tolmuseid teid linnast välja, kuni Joonase auto peatus maakividest laotud vana laohoone ees. Maja hoov oli tihedalt täis mitmesuguste kerevigadega õnnetuid autoromusid. Aastakümneid tagasi võis pea iga endast lugupidava mehe koduõuel näha samasugust pilti, oli ju auasi omada Soomes tuttavaid, kes oma poolsurnuks sõidetud masina rõõmuga Eesti sõpradele müüsid. Nähtud pilt pani Meelika suuresti imestama, kas selline äri end tänapäeval ära tasub.
„Ma lähen ise edasi. Ma ärimees, aeg raha, helista, kui nad valmis saavad,ˮ viskas Joonas hooletult ja tagurdas minekule. Meelika vaatas nõutult oma autot ja seda turgutama loivavaid meistrimehi. Ainult väga hea sõbra peied oleks olnud mõjuv põhjendus nende raskele pohmellile, kui mitte kergele joobele argipäeva hommikul. Sedagi oleks olnud ennast raske uskuma sundida, vaadates nende punetavaid silmi ja õhetavaid palgeid. Näod rääkisid vaid siirast armastusest alkoholi vastu. Paari tunni pärast sai Meelika auto kätte, maksis sada eurot ja sõitis minema, auto tagaots ikka madalal.
Meelika oli nördinud, kuid ei riskinud Joonasele helistada. Talle oli nende baaridaami soovitatud ägedast mehest selge pilt saanud ja oma maja ehitamist ta sellisele tüübile kohe kindlasti ei usalda.
Ennast ärimeheks nimetanud Joonas oli ettenägelikult Meelika numbri salvestanud, helistas ise ja uuris, et kuidas lood ja kas maja suhtes ka kindlat plaani on. Meelika mainis vabandades, et ta mõtles ringi ja ei hakka veel maja ehitama. Selgitas süüdlaslikult:
„Ma olen teinud liiga vähe eeltööd, olen oma eelarvega eksinud ja pangast saadud stardiraha ei kata kulusid, mis juba algusjärgus lausa hirmuäratavad paistavad. Arhitekt küsib rohkem, kui netist vaadates aru sain ja …ˮ
„Oota, pea nüüd hoogu! Kui laen võetud, ei kannata seda sukasääres hoida ─ intressid jooksevad. Mul on tuttav arhitekt, kes teeb kolme-nelja sotiga joonised valmis. Võta aru pähe! Kus sa oled, kodus?.. Kobi välja, käime minu autoga seal kohe ära!ˮ kamandas Joonas seepeale.
„Ma lükkaksin selle asja ikka pisut edasi,ˮ tõrkus Meelika, sest imeväike tundus talle nii odava tegija leidmise võimalus. Pealegi oli Joonase korraldatud autoremont tema ootusi korra juba petnud.
„Tead, oma pulmapäeva võid edasi lükata, aga tähtsad asjad lükatakse kohe veerema! Mõistad? Sõidan sinna.ˮ Telefon andis teada, et kõne oli lõppenud.
Meelika võttis käekoti, ning ise ikka veel kaheldes istus trepi ees peatunud autosse, et tähtsaid asju veeretama minna. Pikalt ei saanud nad sõita,