Meelika aimas, et ka Joonasele oli konjak mõjunud, sest erilisi roppusi teise suust ei tulnud. Mees lihtsalt rääkis ja elas elusündmusi uuesti läbi. Ju olid need head mälestused.
„Harakas oli nagu stilistiks loodud, kombineeris kiirelt. Ega ta endalegi esimesi ettejuhtunud hilpe korvi sättinud, muudkui sahmerdas kabiinide vahet. Ise vabandas, et kõik seelikud näitavad ta jalad liiga välja ─ tal olid tõesti sellised makaronid. No oli ikka ahne, ostsin talle pruugitud auto ja koolitasin lubadeni. Kukkus autoeksamil pea kümme korda läbi. See oligi viimane heategu, et talle load sebisin, siis teatas, et armastab kedagi teist ja see olevat ta sõbranna. Meesterahvad ei pidavat teda enam köitma. Seda varianti ei osanud ma küll ette näha. Olen imetlenud küll ta ükskõiksust mu meessõprade vastu. Vaata kavalpead ja lollakat, vahetas minu toe ja abi narkomaanist sõbranna limpsimiste vastu.ˮ
Joonas oli sellesse tüdrukusse vist väga kiindunud olnud. Ta silmad ei olnud täis viha, pigem kurbust. Meelika vaatas Joonasele rahustavalt otsa. Joonas sai oma nõrkushoost jagu ja noomis Meelikat:
„Sa jäid mulle võlgu ja võlg on võõra oma.ˮ
„Mille eest, bensiini või? Ma ei tea ju, palju seda kulub. Tallinnas klaarime!ˮ
„Ei, toosti jäid võlgu, ja ära laiuta alailma oma rahaga.ˮ
„Olgu. Võtame siis selle peale, et metsad muutuksid jälle suuremaks ja hunte-karusid oleks rohkem.ˮ
„Kas veekogusid ka suuremaks tahad, need kipuvad kuivama?ˮ uuris Joonas. Mõlemad puhkesid naerma.
„Joonas, mulle tuli veekoguga seoses üks lugu meelde. Kas viitsid kuulata?ˮ Joonas noogutas.
„Kui ma põhikooli lõpetasin, läksin suveks isa juurde. Ta elas oma uue noore naisega meist eraldi. Selline keskkonnavahetus oli mulle kui puberteedieas plikale põnev: uued inimesed ja uued olukorrad. Seal ma avastasingi, et mind on poisid kangesti huvitama hakanud. Isa kodukohas oli üks vana park, kus poisid mopeedidega põristasid ja kohalikud tüdrukud neid siis peibutamas käisid. Muudkui jalutasid mööda pargiteid. Varsti leidsin ka ennast koos nendega ringiratast patseerimas. Isa sai jaole ja tiris mu ära, pani hoopis traktoriga vanarauda vedama. No küll ma olin vihane! Siis isa selgitas mulle, et ega poistele ei meeldigi, kui neid taga aetakse. Neile pakuvad huvi hoopis kättesaamatud tüdrukud. Mina ei läinudki rohkem parki. Poisid aga istusid õhtuti sääreväristajatega minu akna all. See pidi mulle äärepealt elu maksma minema… Viitsid kuulata?ˮ
„Räägi-räägi, sa ju tahad rääkida,ˮ innustas teda Joonas.
„Ühel päeval viis isa mind koos mõne kohaliku plikaga järve ujuma. Ujuda ma ei osanud – ei oska senini, aga niisama sulistada oli ka hea. Järsku vajutati mind jõuliselt vee alla. Üks tüdruk seisis mul jalgadega seljas, ise hoidis sõbrannast kinni. Algul arvasin, et teevad nalja, aga nad tõemeeli uputasid mind. Nägin vee all teiste inimeste jalgu ja hüppesilla talasid… Mitte midagi ei saanud teha. Viimane mõte oli, et emal ja isal on kindlasti minust väga kahju… Aga näed, ma istun siin sinu suurepärases seltskonnas, järelikult päästeti mind ära.ˮ
„Plikad kupatati kolooniasse?ˮ
„Ei. Ma vaikisin selle loo maha. Isa sai samal suvel autoavariis surma… Võib-olla ongi tema õpetussõnad poistest mulle reegliks jäänud. Tõsi küll, alati pole mul õnnestunud neid järgida.ˮ
„Ah siis sellepärast ongi sul silmad rohelised, et käisid järve põhjas avasilmi vetikaid jõllitamas?ˮ oli Joonas osavõtlik. Oleks ta midagi lohutavat sõnanud, tundunuks see võltsina.
Mõlemad purskasid lärmakalt naerma ja naersid mitu minutit, üks kähedalt, teine kiledalt ─ konjak oli tõesti teinud oma töö.
– 6 -
Joonasel oli sirge hambarida, mis ei tundunud mehe ninaarmi arvestades ehtsatest hammastest koosnevat. Meelika fokuseeris oma pilgu talle lausa suhu, et tõele jälile saada.
„No mida sa nüüd vahid?ˮ ei jäänud see Joonasele märkamata.
„Ah niisama, uurin lihtsalt, mis materjalist su proteesid on. Hoiatan ette, et meil on ainult kaks veeklaasi, nii et minu omasse ära neid ööseks topi.ˮ
„Õigust räägid, tüdruk! Toppimiseks läheb täna tõe-poolest, aga kahjuks pole mul proteese ja veeklaasi ma ei kavatse midagi toppida, ikka sinna, kuhu loodus suunab. Tead sa mis! Sa oleksid palju ilusam, kui kannaksid pruune silmi. Need rohelised on nagu lahjad su jaoks. Ei sobi nagu. Tegemise ajal on tilk kust sisse läinud vist…ˮ
„Ole vait! Mul on täitsa õiged silmad peas, ja muide, seda tobedat… tilgajuttu ma tean, aga see nali käib punapeade kohta ja viiendas bee klassis on sellised tarkused naljakad, mitte täisinimeste maailmas.ˮ
Nagu kokkulepitult hakkasid nad taas hoogsalt naerma.
„Kuss-kuss, Soome penskarid ei saa magada. Öö on varsti käes!ˮ vaigistas Meelika Joonast.
„Magada ei saa nad siis, kui meil nüüd kohe varsti möll lahti läheb. Praegune naer on sosin nende närtsinud kõrvadele,ˮ jätkas mees oma unarusse jäänud teemat.
Meelika pööras jutu kiiresti mujale:
„Kaua sina Valgas elasid?ˮ Meelika tõdes, et midagi positiivset Joonases siiski on – ta oskas nii jutustada kui ka kuulata.
Meelika ei olnud hea kuulaja enam ammu. Kunagi tõesti, aga ühel hetkel avastas ta, et töökaaslased armastasid rääkida põhiliselt negatiivsetest asjadest, kuid emotsionaalse inimesena elasid teiste mured temas kaua. See väsitas ja laastas. Mingil ajal võttis Meelika end kokku ning teatas, et ei soovi halbadest ja probleemsetest juhtumitest midagi kuulda. See oli temast isekas, aga ta ei saanud sinna mitte midagi parata, et muretses ja otsis mõttes positiivseid lahendusi edasi ka siis, kui asjaosalised teema juba unustanud olid. Joonase juttu kuulas ta algul viisakusest, ent aja möödudes huviga.
„Räägi, räägi, ma kuulan huviga,ˮ kinnitas Meelika oma soovi.
„Meid oli kolm last – kaks poissi ja tüdruk.Tulime kõik Tallinnasse kõrgkooli, ei viitsinud enam kodus tasuta aiatöid teha. Olin hea peaga, aga ise hirmus kraade. Kogu aeg oli käitumisega jamasid. Hinded olid head ja välja ei visatud. Sain juba väga noorelt juhtiva koha peale tööle – sel ajal nii noori juhte polnudki. Käskluste andmiseks sain hea koolituse just sel ajal ja võin väita, et see on olnud abiks siiani.ˮ
Meelika ei tundnud meest nii hästi, et sellest väitest aru saada ja ega see teda huvitanudki.
„Tead, mulle tuli tööga seoses ka üks lugu meelde! Kuula ära, see ei ole pikk,ˮ palus Meelika.
„Miks sa arvad, et ma sind kuulata ei taha? Mulle meeldib su hääl ja sul on ilusad valged hambad nagu pärlid. Ja huuled on sul ka nagu minu riista jaoks voolitud.ˮ
„Ma tänan, kas võin nüüd oma lugu jätkata?ˮ Vastuseks suudles Joonas tal kätt.
„Lugu selline, et peale keskkooli tahtsin ma kangesti Tallinnasse pääseda. Jäin oma kooliotsimisega esimesel aastal hiljaks, õigemini magasin dokumentide esitamise aja maha ja kui kohale läksin, käisid juba hooga eksamid. Olin sunnitud tööle minema. Läksin pakkusin end maltoosa tootmise tsehhi. Vahetustega töö, aga üldiselt talutav. Ühes öises vahetuses tuli tsehhijuhataja minu juurde ja uuris, kuidas palgaga rahul olen. Pakkus võimalust mind laborisse edutada. Naeratasin laialt, et väga rahul ning et jätkaksin samal kohal. Töö oli vaheldusrikas, protsess teraviljahunnikust kuni maltoosa valmimiseni kestis kaks nädalat ja selle kallal askeldas mitukümmend töötajat. Minul oli see kõige puhtam, lõpuosa. Öises vahetuses oli minu ülesandeks villida see paks mögin ühest suurest tõrrest teise. Enne ümberpumpamist astus aga tsehhijuhataja mulle selja tagant ligi ja väänas mu põrandale pikali. Valge rätik pudenes peast ja pikad juuksed kleepusid magusale põrandale. Jõudsin ainult mõelda, et kas see on palgalisa, mida ta pakub, ja äsasin teda küüntega üle silmade. Pääsesin vabaks ja vanamees läks minema. Jätkasin tööd, aga segaduses keerasin kraani valele poole ja lasin kogu kahe nädala toodangu solgitoru kaudu