Vasaku otsmikusagara alaosa aitab töödelda mälestusi, enne kui nad kodeeritakse püsimälu jaoks. Kui miski teid segab, siis ei toimi see piirkond hästi. Kui piirkond ei kasuta ära kõiki oma võimalusi, näiteks kui püüate tähele panna korraga liiga palju asju, muutute hajameelseks.
Mööda vasaku otsmikusagara vasakut külge üles minnes jõuate piirkonnani, mis aitab teil kõneldes sõnu leida. Selle piirkonna nimi on Broca keskus.
Vasak otsmikusagar on üsna hõivatud mälestuste uurimisega, püüdes neid mõista. Patsientidel, kes kannatavad masenduse all, on vasak otsmikusagar väheaktiivne ja takerdub selle ülesande juures. Masenduses inimesed mäletavad pidevalt vaid negatiivset ja teevad nende negatiivsete mälestuste alusel ülemääraseid üldistusi tulevaste sündmuste kohta.
Üldiselt on otsmikusagarad tegevuses iga kord, kui püüate mingit käitumist alustada või takistada. Kui piirkond saab kahjustada, võib see muuta teid loiuks või kohutavalt impulsiivseks.
Kiirusagar (Parietal lobe)
Kiirusagara kõige olulisem piirkond tegeleb aistingutega. Kiirusagarad aitavad teil teada saada, millist kohta kehal on puudutatud; mõista, milline on teie asukoht ruumis ja üldse aistida ruumi. Aistingutega tegelev piirkond asub kiirusagarate eesmises osas, olles kõrvuti motoorse piirkonnaga, alaga otsmikusagarate tagaosas, mis kontrollib liigutusi ning neid koos nimetatakse sensomotoorseks piirkonnaks.
Kuklasagar (Occipital lobe)
Kuklasagaratel on oma osa nägemisvõimes. Kui kuklasagarad on kahjustatud, siis võite pimedaks jääda. Siiski ei kuulu kuklasagaratele monopoolne võim visuaalsete mälestuste üle. Isegi mälestus mingist konkreetsest objektist on jagunenud üle kogu aju.
Oimusagar (Temporal lobe)
Oimusagarates asub kõige tähtsam kuulmisega seotud piirkond . Samuti aitavad need sagarad meeles pidada mingi kogemuse põhituuma. Kõik paremakäelised ja 80 protsenti vasakukäelistest kasutavad vasakut oimusagarat keele jaoks.
Vasaku oimusagara pealisosa nimetatakse Wernicke keskuseks, millega on seotud sõnade mõistmine. See osa ajust aitab aru saada sellest, mida räägitakse.
Tahtejõud
1970. aastate alguses hakkas Stanfordi Ülikooli psühholoog Walter Mischel tegema katseid mõistmaks tahtejõu olemust. Eriti seda, kuidas edasiste tagajärgede nimel rahuldust igapäevaelus edasi lükatakse või siis mitte. Selleks pakkus ta rühmale 4-aastastele lastele välja võimaluse valida, kas nad soovivad otsekohe maiust saada või on nõus natuke ootama (kuni eksperimendi korraldaja „asjatoimetustelt“ tagasi tuleb), et siis lisaks veel teisegi maiuse saada. Analoogseid katseid korraldatakse tõenäoliselt siiamaani ja neid hakati nimetama „vahukommikatseteks“, sest tol ajal valisid lapsed kõige ahvatlevamaks maiuseks just nimelt vahukommi. Hiljuti rääkisid ühed lasteaiaõpetajad mulle, et ka nemad tegid sarnase katse, aga millegipärast suurem osa ei kippunud kommi varem ära sööma, vaid ootasid kenasti 10 minutit, et teinegi saada. Arvatavasti ei ole tänapäeval vahukomm enam nii suur ahvatlus, et selle pärast hirmsat piina tunda. Eks neid ole juba söödud ka ja õhtul võib ema ju veel ühe kotitäie selliseid poest osta. Vaat kui oleks neile pandud lauale näiteks hoopis mobiiltelefon või mõni arvutimäng – ei tea, kas siis oleksid suutnud lõpuni vastu pidada!? … Pea viiskümmend aastat tagasi oli aga olukord teine ja siis valis kolmandik lapsi võimaluse kohe vahukomm kätte saada, teine kolmandik püüdis oodata, aga otsustasid siis mõne minuti möödudes ikkagi oma kommi saada, ja kolmas kolmandik olid need, kes kannatlikult ootasid katseaja lõpuni ning said siis kaks vahukommi.
Tollal avaldas Mischelile ja tema kolleegidele muljet, et nii paljudel väikestel lastel oli piisavalt enesedistsipliini, et veidi oodata ja sellega kopsakam tasu teenida. Testi tõeline avastus tuli aga alles aastaid hiljem, kui jälgiti katses osalenud laste edasist käekäiku. Neid koolieelikuid, kes vahukommikatses kauem ootasid, nähti 12 aastat hiljem noorukitena, kes ilmutasid pingelistes olukordades rohkem enesekontrolli, andsid vähem kiusatusele järele, lasid end keskendumisel vähem eksitada, olid intelligentsemad, iseseisvamad ja enesekindlamad ning usaldasid enda otsustusvõimet. (Hinnanguid küsiti nii lastevanematelt kui õpetajatelt võrreldes eakaaslastega.) Umbes 25–30 aasta vanuses olid samad noored enda sõnul paremini võimelised seadma ja saavutama pikaajalisi eesmärke, kasutasid vähem keelatud aineid, olid jõudnud kõrgemale haridustasemele ning neil oli märkimisväärselt väiksem kehamassiindeks. Ehk siis teisisõnu oli nendest lastest saanud palju edukamad inimesed.
Katse korraldajatel tekkis küsimus, kas tahtejõud on päritav või on seda võimalik arendada. Juba samade katsete väikeste muudatuste abil jõuti tulemusteni, kus lapsed suutsid ooteaega pikendada mitmeid kordi. Järelikult on soovide edasilükkamine oskus ja oskusi saab omandada.
Walter Mischel võtab oma raamatus „Vahukommikatse“ järeldused kokku nii: „See uuring andis meile võtme. Neil inimestel, kellel meie näitajate järgi eluajal enesekontrolli nappis, ei olnud raskusi enamikus igapäevaolukordades oma aju kontrollimisega. Neile omased impulsi kontrollimise probleemid, mis avaldusid nii käitumises kui ka ajuaktiivsuses, tulid ilmsiks ainult siis, kui nad seisid silmitsi väga ahvatlevate kiusatustega.“
Veel enam meeldib mulle Daniel Golemani tänapäevane kokkuvõte raamatus „Keskendumine. Edu varjatud pant: „Lastel võib olla majanduslikult ülimalt privilegeeritud taust, aga kui nad ei õpi ära, kuidas kohest naudingut oma eesmärkide saavutamise nimel edasi lükata, ei pruugi neil varastest eelistest hiljem üldse kasu olla.“ Mulle tundub, et päris paljud vanemad mõtlevad hommikust õhtuni tööd rabades, kuidas nad saaksid kõik selle, mis eluaja jooksul loodud, võimalikult edukalt oma lastele pärandada. Aga kui rabamise käigus ei ole lastele aega leitud, tähelepanu pööratud, lõbutsetud ja kurvastatud ning omaenda tõekspidamisi õpetatud, ei pruugi sellest varandusest lastele kauaks jätkuda. Kui aga juba varasest lapsepõlvest ei ole laste vahest nii armsatele ihadele kohe järele antud ja tasapisi kannatlikkust ehk tahtejõudu kasvatatud, on neil suurena keeruline suuremat eesmärki seada ja tulemust oodata. Tahaks kohe ja praegu! Nii on ju alati olnud.
Väikelapse aju
Kui lapse füüsilist arengut on lihtne kõrvalt jälgida ja peaaegu iga päev vaimustuda uutest edusammudest, siis see, mis toimub peas, jääb saladuseks. Me võime ainult aimata, loota ja paluda, aga me ei näe sinna sisse.
Esimesed 4–5 eluaastat on lapse aju esmane ülesanne hankida maailma kohta võimalikult palju infot. Vahel võrreldakse seda käsnaga, mis vett sisse imab. Ja käsn ei küsi, kas vesi oli joodav või sogane. Kõik läheb ühtemoodi käsna sisse. Nii ka inimesel.
Aju areng on väga pikk ja aeganõudev protsess ning see algab alt üles poole. Kõigepealt aktiveerub ajutüvi, mis tegeleb teatavasti instinktide ja refleksidega. Seepärast siis haarab pisike beebi oma pisikeste sõrmekestega kinni meie näpust, kui see talle pihku pista. Katsetage seda vastsündinuga. Ei mingit reaktsiooni. Aga mõne kuuga juba hakkab toimima. Silmavaade läheb selgemaks. Juba nagu näeks midagi. Mismoodi väikesed lapsed näevad, on väga raske kindlaks teha, sest ta ju ei räägi, mis ta näeb. Arvatakse, et mingil ajal näeb üldse tagurpidi. Mingil ajal on pilk kuskil kauguses ja siis hakkab varsti pidepunkte otsima. Varsti juba nagu vaataks täitsa meie poole ja siis äkki jälle kaob pilk kuskile teadmata suunas.
Aju aga muudkui teeb tööd ja näeb pisikeses peas vaeva. Lapse-vanematele ei jää kindlasti märkamata lapse esimene naeratus. Järelikult on areng jõudnud juba nii kaugele, et aju limbiline osa hakkab toimetama. See tähendab, et laps hakkab tasapisi emotsioone tundma. Ja mitte ainult tundma, vaid ka välja näitama.
Mälu
Mälu aga ootab veel oma aega.