Mis veel füüsilist puhkamist puudutab, siis ajuteadlaste sõnul peaksime ühe pikema puhkamise ehk ööune võimaldama endale umbes-täpselt 8-tunnise. On isegi tehtud uuringuid, mis näitavad, et regulaarselt ja pikaajaliselt alla 7 ja üle 9 tunni magajate eluiga on lühem. Kummaliseks teeb aga unevajaduse see, et ilmselgelt on magamine looduses nii inimeste kui ka loomade jaoks kõige ohtlikum aeg, mil nad on kättesaadavad kõigile, kes ihaldavad saaki. Miks on muidu nii loogiline ja jätkusuutlik loodus sättinud nii, et kolmandiku ööpäevast loobume vabatahtlikult enda kaitsmisest? Järelikult on uneaeg inimorganismile nii väärtuslik. Kui korralikult välja ei puhka, ei ole ka ülejäänud ärkveloleku ajast kasu, et ennast kaitsta ja jätkusuutlikult arendada.
Täpselt sama on ka ajuga. Robustselt väljendudes võib öelda, et ka aju on lihas. Seal ei toimu küll lihaskiudude kokkutõmbumisi ja vabanemisi, vaid neuronitevahelised elektronimpulsside liikumised. Nendega on aga nii, et mida tihedam liiklus, seda tugevamini teekonnad kinnistuvad. On ju looduseski nii, et kui mingit metsarada mööda käiakse rohkem, kulub see tugevamini kui mõni teine, mida mööda vahel harva liigutakse. Mida rohkem radu, seda aktiivsem aju püsib. Ja mida aktiivsem, seda tervem. Mida tervem, seda püsivam ja pikaajalisem. Ning ka siin on aju ja keha vahelisest koostööst palju kasu. Kuna aju ei tööta ilma kehalt infot saamata ja keha ei oska toimida ilma ajust vastavaid käsklusi saamata, siis tuleb aju pikaealisuse tagamiseks püüda olla võimalikult kõrge vanuseni füüsiliselt aktiivne.
Aktiivse vaimse töö puhul on pausid hädavajalikud, et aju suudaks omandatud infost selgust saada, korda luua ja pikaajalisse mällu salvestada. See, kui kaua aju jaksab korraga teema juures püsida, sõltub muidugi palju info keerukusest ja varasematest teadmistest. Lisaks veel ümbritseva keskkonna, uudishimu, väsimuse, tahtejõu ja motivatsiooni mõju meie keskendumisvõimele. Viimasel kümnendil on tähelepanu teema saanud väga oluliseks ja meie endigi seas on kõrgelt tunnustatud teadlased Talis Bachmann ja Jaan Aru teinud märkimisväärset tööd selle teema selgitamisel, teadvustamisel ning tutvustamisel.
Aju kui arvuti?
Aju töötamise selgitamiseks kasutatakse tihti võrdlust arvutiga. Selles on tõesti palju sarnasusi, kuid on ka põhimõttelised erinevused. Kui arvuti on andmed salvestanud ja antakse õige otsingusõna, siis toob see kõik andmed sellisel kujul tagasi, nagu nad viimati sisestati. Inimese mälus on aga talletatud ja taasleitud informatsioon subjektiivne – see on vastuvõtlik meeleoludele, arvamustele, kasvatusele ja tervele reale teistele sotsiaalsetele faktoritele. Veel üks erinevus arvuti- ja inimmälu vahel on meie võime mäletada eri andmekihte ühes ja samas meelelises „dokumendis“. Arvutimälus aga informatsioon kaob, kui sellele uued andmed peale kirjutatakse.
Küll aga meeldib mulle Dean Burnetti kirjeldus raamatus „Ajuvaba aju“ selle kohta, miks arvutimälu erineb inimese omast:
„Kujutage nüüd endale ette arvutit, mis leiab mingi mällu salvestatud informatsiooni ülejäänust olulisema olevat ja seda põhjustel, mida ei ole võimalik selgitada. Või siis arvutit, mis salvestab informatsiooni põhimõttel, millel puudub igasugune loogiline sisu, ja et te peate selle tõttu elementaarsete andmete leidmiseks juhuslikke kaustu ja kettaid läbi puistama. Või arvutit, mis avab järjepanu teie isikliku sisuga ja piinlikkust tekitavaid faile, näiteks selliseid, mis sisaldavad kogu teie kirjutatud erootilise sisuga „Mõmmi-beebi“ fännikirjandust, tehes seda vastavat käsklust saamata ja täiesti suvalisel ajal. Või arvutit, mis otsustas, et sellele lihtsalt ei meeldi salvestatud informatsiooni sisu, ja selle oma äranägemise järgi ümber tegi.
Ja siis kujutage ette arvutit, mis teeb kõiki neid asju – ja teeb neid vahetpidamata. Selline masin lendaks teie kontoriaknast välja maksimaalselt pool tundi pärast sisselülitamist, kuna seda ootab kiire ja lõplik kokkusaamine kolm korrust allpool asuva parkimisplatsi asfaltbetoonkattega …“
Aju osad ja nende ülesanded
Peaaju alumises osas on ajutüvi, mis ühendab peaaju seljaajuga. Ajutüve küljes on väikeaju, mis kontrollib keha liigutusi. Ajutüve kohal paikneb talamus, milles on limbiline süsteem. Otse talamuse all on hüpotalamus, herneterasuurune piirkond, mis säilitab kehatemperatuuri ja keemilist koostist ning kontrollib meie und ja emotsioone. Talamus ja hüpotalamus koos moodustavad keskaju. Aju kõrgemad, veelgi keerulisemad funktsioonid, mis on omased vaid inimolendile, toimuvad aju ülemises osas ehk suurajus. Mälu seisukohalt on kõige tähtsamaks piirkonnaks ajukoor – aju kiht, mis katab suuraju. Ajukoor on suur, kaetud vagude ja käärudega, mis suurendavad selle pindala (hinnanguliselt u 2 m²) ning sisaldab seetõttu rohkem rakke. Kuigi ajukoor moodustab kõigest 25% aju üldmahust, on selles 75% kõigist ajurakkudest.
Kõigepealt registreerivad meie meeled ümbritseva keskkonna muutuse ja saadavad selle närviimpulssidena ajusse. Enne suurajju jõudmist läbivad närvikanalid ajutüve, mille ülesandeks on reageerida instinktiivselt võimalikule ohule ning anda vajadusel sekundi murdosa jooksul korraldus kehale ennast kaitsta. Seetõttu olemegi võimelised näiteks võsas tuhnides alati enne silmalau sulgema, kui kuskilt mõni oks suure hooga silma poole liigub või vajutama kohe piduripedaali, kui märkame eessõitva auto ootamatult süttinud piduritulesid. Alles mõne hetke pärast jõuab kohale (ehk aju mõtleva osani), mis tegelikult juhtus.
Huvitav on seejuures, et kõik meie meeled (mida on meil kokku … kui palju?) saadavad info läbi ajutüve hoolimata sellest, et näiteks silmal või kõrval oleks palju lühem tee pääseda ajusse otse, mitte ringiga. See on nii just seetõttu, et kõik andmed peavad läbima esimese turvaukse, milleks on ajutüvi. Sarnane süsteem toimib ka loomadel. Ikka selleks, et ellu jääda. Erinevalt loomadest hakkab aga inimene saadud infot edasi töötlema.
Järgmine peatuspunkt on ajutüve peal sügaval aju sees paiknev piirkond, mida nimetatakse limbiliseks süsteemiks, millel on suur osa emotsioonide meenutamiseks. See omakorda koosneb kahest mäluga seotud võtmestruktuurist, milleks on:
| mandelkeha | hipokampus |
(Siit edasi lasen jutustada neuropsühholoog John B. Ardenil, kel on väga lihtne seletus, mis osad ajus mingit rolli täidavad.)
„Mandlikujuline mandelkeha etendab suurt osa meie mälestuste emotsionaalse konteksti jäädvustamisel. Kui te midagi kogete, siis jäädvustab mandelkeha teie emotsionaalse reaktsiooni.
Mandelkeha hindab seda, kuivõrd tähtsad on teile uued kogemused. Kui on sobiv hirmu tunda, siis laseb mandelkeha käiku hormoonid, mis muudavad teid aktiivseks.
Limbilise süsteemi teine osa, millel on mälestuste jaoks keskne tähtsus, on hipokampus. Hipokampus on võtmetähtsusega struktuur, mille kaudu liigub lühiajaline mälestus püsimallu. Kui mõni kogemus on küllalt tähtis, siis annab hipokampus sellel niisuguse koodi, et te saaksite seda pärastpoole meelde tuletada.“
Kui info on läbinud ajutüve ja jõudnud limbilisse süsteemi, otsustab hipokampus, millisesse ühte neljast ajusagarast ta selle töötlemiseks suunab. Kui veel paarkümmend aastat tagasi usuti, et aju kasutab mõtlemiseks ainult ühte osa korraga, siis praegu ollakse veendunud, et suurem osa tööst ajus toimub erinevate keskuste vahelise koostööna. Ehk siis korraga on hõivatud väga erinevad osad. Keskusi, mis erineval moel infot töötlevad, on ajus umbes 240. Mida ühes võis teises sagaras infoga tehakse, kirjeldab John B. Arden allpool.
Otsmikusagar