Pean ütlema seejuures kahte asja. Ma ei usu juhustesse ja ma pole siiani kohanud inimest, keda mälu teemad üldse ei huvita. Kui endal muresid pole, siis vähemalt teatakse kedagi, kellel on. Seega – et minust mälutreener sai, pole juhus, kuna kõigil on probleeme mäluga ning keegi ju peab teid aitama! (See oli nali!)
Kuidas seda raamatut lugeda
Sa hoiad hetkel käes seda raamatut. Ma usun, et ka see ei ole juhus. Aga see on minu usk. Sina tead ise, millesse sa usud või ei usu. Usk toob inimesi kokku ja ajab neid lahku. Usk alustab sõdu ja sõlmib rahu. Usk võib rentslipoisist miljonäri teha ja (enese)usu puudumine võib jätta sind ilma kõigest heast, mille võiksid saavutada. Sul on õigus uskuda ja sul on õigus ka mitte uskuda. Mitte keegi teine sinu eest sinu usku ei vali. Usk on või seda ei ole. Hetkel on aga tõsiasi see, et minu raamat on sinu käes ja sa loed neid ridu – usud sa seda või mitte …
Miks on elu seadnud oma sammud nii, et minu mõtted ja uskumused ajust ning mälust just nüüd siia raamatusse kirja on saanud, selgub tõenäoliselt millalgi tulevikus. Tulevik on aga üks kummaline mõõde meie ajus. Hetkel kirjutan ma olevikus neid sõnu sinule, kes sa oled minu jaoks kuskil tulevikus. Ma täpselt ei tea, millal see hetk päriselt kätte jõuab. Tõenäoliselt olen mina selleks ajaks palju muutunud, aga sina loed minu mõtteid kuskilt minevikust. Kas sa üldse oled täna valmis neid minu mõtteid lugema? Kas ma ise olen täna päri nende mõtetega, mis ma kunagi siis kirjutasin? Kuid siiski kirjutan lootuses, et see aeg jõuab kätte õigel hetkel, mil sina saad osa minu maailmast. Minu ajuloost …
„Ajulugu“ on kokkuvõte minu kui mälutreeneri viimase 17 aasta jooksul loetust, õpitust, kuuldust, räägitust, kogetust, katsetatust. Ma ei ole teadlane, vaid praktik. Ma ei ole teinud ühtegi uurimust, küll aga lugematu arvu edukat praktilist tõestust iseenda peal, et mälu on meil kõigil olemas ja see on ülivõimas, kui seda õigesti kasutada. Ka minul lähevad täna asjad meelest, aga ma tean, miks see nii on. Enamik inimesi kalduvad süüdistama oma mälu, kui miskit meelde ei jää või õigel hetkel meelde ei tule. Asjata. Aju annab kogu aeg endast parima, et meil hästi läheks. Ja tihti just sellepärast me ei mäletagi seda, mida võib-olla tahaks, sest ajul on meiega omad plaanid. Ma kirjeldan siin isiklikke kogemusi nii koolitustel õpetatavatest tehnikatest kui igapäevases elus toimuvast. Ma jagan hea meelega kõiki oma „saladusi“, et sa hakkaksid rohkem uskuma oma meeletu potentsiaaliga „hallollusesse“, mis tegelikult pole üldse hall ja mis üritab terve sinu elu sulle abiks olla.
Võta see abi vastu!
Ma alustasin mälu treenimise ja arendamise raamatu kirjutamise ideega juba siis, kui olin olnud umbes 7 aastat mälutreener. Oli 2009. aasta sügis. Mul oli selleks ajaks oma peas selgelt väljakujunenud loogika ja struktuur, kuidas inimese aju areneb sünnist surmani. Välismaist kirjandust nii inglise kui vene keeles oli küll, kuid eesti autoreid oli vähe. Üheks „piibliks“ nii õppijatele kui õpetajatele oli Toronto Ülikooli emeriitprofessori Endel Tulvingu raamat „Mälu“. Kuigi mul on selle raamatu esilehel auväärse teadlase autogramm, pean tunnistama, et tänaseni ei ole suutnud ma seda lõpuni lugeda … Ja muidugi oli lisaks veel erinevaid kirjatükke mälust nii Anti Kidroni kui Tiit Kändleri sulest. Tundus olevat õige aeg sellele loetelule väärilist lisa pakkuda. Tugevama tõuke alustamiseks andis ühe kirjastuse pöördumine minu poole 4. novembril 2009 ettepanekuga ühiselt välja anda üks tore mäluteemaline raamat. Ideel oli jumet! Panin kirja raamatu eesmärgi ja struktuuri. Möödas on 10 aastat ja pean ütlema, et need on jäänud 90% samaks. Põhjus, miks raamat pole varem valmis saanud, oli minu usk iseendasse. Ma sain aru, et mul ei ole piisavalt materjali kõikide peatükkide täitmiseks. Õnneks on ka ajuteadus nende aastate jooksul jõudsalt edasi arenenud, tänu millele olen uusi teadmisi ja avastusi palju juurde saanud. Lisaks olen ka ühe peatüki võrra elukogemusi läbi elanud. Elu on pannud mind päriselt kogema seda, mida ma teistele õpetanud olen. Ja ma tahan neid sinuga jagada. Kui sa oled neid valmis lugema, kaasa mõtlema ja uskuma.
Selle raamatu üks eesmärkidest on, et võtaksid aja maha ja oleksid korraks iseendaga. Kõige tähtsam on aju töö ja arengu seisukohalt, et sa meenutaksid, oleksid hetkeks iseendaga. Kõige suurem väärtus on aju töös ja vormis hoidmine ning see, et aju püsib kauem vitaalsena.
Ma kindlasti ei kuuluta siin raamatus tõde. Tõekriteerium maailmas puudub. Kui, siis on see praktika. Ja seda on mul varsti juba 20 aastat. Seda ei saa keegi mult ära võtta. Ja seda ma sinuga siin jagangi.
Raamatus toodud näited, juhtumid või üldistused räägivad keskmistest. Keegi meist ei ole keskmine – sellega peab arvestama, et ühel inimesel toimuvad kirjeldatud sündmused või arenguetapid varem, teisel hiljem. Pigem on inimese elu ja arenemise jaotus tinglik. Aga kuidagi peab ju perioodid ära jagama. Ja mida rohkem ma uute teadmiste ja kogemustega kokku puutusin, seda selgemaks sai minu jaoks just sellise jaotuse loogika. Mulle see meeldib. Ja väga paljuski langeb see kokku minu eluetappidega. Kui sinul see täpselt nii ei ole, siis on see täitsa loomulik. Kõik me oleme erinevad ja erilised. Aga see ei tee veel nende etappide olemust olematuks.
See ei ole teadusraamat. Ma ei taha koormata lugejat teadusartiklitele omaste viidetega raamatu lõpus. Inimene jaksab filtreerida korraga suhteliselt vähe infot, sellepärast olen allikatele viidanud põgusalt. Küll pean tunnistama, et selle raamatu kirjutamiseks tuli mul läbi lugeda väga ja väga palju raamatuid, teadusartikleid, uurimusi ja ekspertide arvamusi. Rääkimata sellest, mida ma ise kõike olen õppinud oma ettekannete, esinemiste ja koolituste käigus neilt inimestelt, kes on julgenud ja tahtnud omi mõtteid minuga jagada.
Olen püüdnud kõik peatükid sarnaselt vormistada.
Alustuseks lühike kirjeldus eluperioodist.
Siis pakun veidi minu arusaamist mööda just selle vanusega seonduvaid teemasid, millest mõelda ja kasu saada.
Seejärel veidi sisukamalt aju ja mälu kohta. Sinna olen lisanud illustreerivaid näiteid minu enda õppetundidest, kogemustest ja arvamistest.
Lõpetuseks lühike kokkuvõte antud perioodi kohta.
Nii et igaühel oleks võimalik lugeda just seda, mis teda antud hetkel huvitab ja puudutab. Puudutab see siis iseennast, oma lapsi või hoopis vanemaid. Aga võib alustada ka algusest ja lõpetada lõpus. Tehke nii nagu just ise õigeks peate!
Kasuta järjehoidjat
Üks suuremaid ajaraiskajaid ja arusaamise rikkujaid on pidev tagasivaatamine lugemise ajal. Seda nimetatakse regressiooniks ehk läbiloetud teksti uuesti lugemiseks. Tegelikult pole seda vaja teha. Aga me oleme harjunud niimoodi lugema. Keegi ei võta ju teksti ära. Ja kui loen piisavalt aeglaselt, siis on ajul mõnus lugemise ajal muid mõtteid mõelda, sest on aega. Loe veidi kiiremini, võta pliiats kätte ja hoia järge. Kui tekib mõni huvitav koht või hoopis avastad, et ei saanud täpselt aru, millest jutt – tee märge leheservale. Kui oled peatüki või pikema lõigu lõpetanud, võid minna korraks tagasi ja vajalikud kohad uuesti üle vaadata.
Lepi sellega, et sa ei mäleta kõike, mida loed. See lihtsalt ei ole võimalik. Ka seepärast tasub märkmeid teha, et pärast lugemist uuesti pilk olulistele kohtadele peale visata ja meelde tuletada. Pliiats kätte!
Kuna inimese aju ei tegele lugemise ajal mitte salvestamise, vaid arusaamisega, siis meelde jätmise parandamiseks tuleb tähtsad kohad pärast lugemist uuesti üle vaadata. Ainuke aeg, millal aju infot mällu salvestab, on pausi aeg, mitte info töötlemise aeg. Ehk lugemise mõttes on see aeg, kui uut infot ei lisata, vaid tehakse lugemisest paus. Pliiats kätte ja tee märkmeid!
Kiired lugejad ei kirjuta välja ega jooni alla olulisi kohti, vaid lihtsalt märgistavad endale sobivate sümbolitega (näiteks „?“-märk või „X“-märk vms) kohad, mis kas vajavad või vastupidi – ei vaja uuesti lugemist. Kasuta pliiatsit otstarbekalt!
1. PEATÜKK
0–4. Väikelaps
Andmebaasi loomine
#beebi