Heledam kui päev. Mirko Bonné

kaudu läbi Winterhude, Alsterdorfi ja Ohlsdorfi kuni Alstertali välja.

      Parkkalmistust põhjas oli Alster kitsas jõekene, mis lookles läbi varjuliste, pärastlõunal inimtühjade puisniitude kesklinna poole. Mitte kaugel jõekaldast parkis ta siis auto tammede alla nii, et sai hästi näha igat õpilast, kes peauksest väljus, jäi aga ise seejuures märkamatuks. Ta tegi seda, milles oli vilunud: käitus täiesti tähelepandamatult. Umbes viiekümnene mees, nõjatumas oma autole. Ta teeskles, nagu tegeleks helistamisega – tema, kes ta juba aastaid telefoniga ei rääkinud. Ta kuvas ekraanile Prantsusmaa kaardi ja suumis seda. Besançonist loodesse, Dijonist, Auxerre’ist ja Montargis’st mööda Versailles’ poole. Nemours’i ja Évry vahel asus Fontainebleau mets.

      Tal oli aega. Viisteist aastat oli ta elanud selle päeva ootuses, vaikselt ja nii salamisi, et peaaegu ei teadnud ta seda ise ka enam, ja seetõttu ootas ta ükskõikselt, vähemasti mitte närvitsedes, jah, põhimõtteliselt külmavereliselt kaks ja pool tundi Andreas Gryphiuse kooli ees, kuni Pippa väljus.