Kohtusid nad tõesti viimati Berliinis?
See oli juhtunud viimasel õhtul Müggelsee ääres, paar kilomeetrit Köpenickist lõunas, nende ühiselt üüritud suvila aias. Sestpeale polnud Moritzi ja Ingeri ning Flori ja tema vahel enam mingit kontakti olnud, ja tema oli kõik need aastad endale kindlaks jäänud, tegemata vähimatki katset midagi Rauchide kohta teada saada.
Varasemast polnud alles enam ühtki sõpra, kes kunagi olid olnud nii Moritzi kui ka tema sõbrad, ja nõnda oli Floriane tema lähikonnas ainuke inimene, kes Rauche mäletas, naine tundis aga veelgi vähem huvi selle vastu, mis on kunagistest sõpradest ja lapsest saanud. Flori polnud kunagi õieti tahtnud Pippast rääkida, enda arvates olid tal selleks vägagi kaalukad põhjused. Miks peaks tütar olema teistsugune kui tema ema?
Sel neljapäeval esimest korda nende nime otsimootori lahtrisse sisestanud, koges Merz hämmastust, sest päring ei andnud mingit tulemust. Neil polnud frmat, bürood ega ateljeed. Paistis, et suur arhitekt – kelleks Moritz oli alati saada tahtnud – polnud isegi mitte väike. Ja Ingergi polnud nähtavasti kunstnik või mingi vabakutseline või kuskil ametis. Ligi viieteistkümne aasta jooksul polnud kumbki kunagi esile tõusnud, nad ei kuulunud ühtegi ühingusse ega kasutanud ühtegi sotsiaalvõrgustikku.
Mitte kellenagi esile tõusta ja mitte kellenagi jälle kaduda – seda võis respekteerida. Ainult et vahepeal võiks vähemasti püüda ka teiste jaoks olemas olla, kedagi aidata või kuulata. Kuid kes seda ikka tegi – tema ise sama vähe nagu ta naine, Flori sama vähe nagu Inger, kes oli täpselt samuti alati ainult oma asjadest hoolinud.
Tema maalid, tema kasutädi, tema mees ja hiljem laps.
Ja Moritz? Kuidas oli ta alati oma isa edulooga kelkinud, eriti veel siis, kui Tankla-Rauch oli ammugi kõik kaotanud! Moritz nägi selles võimalust raputada endalt maha talle väidetavalt peale surutud ettevõtlikkuse ambitsioonid ja suurustles sestpeale eduka vastuhakuga. Internetist aga ei leidnud Merz temast ainsatki fotot, kunagisest tanklaketist oli ainult paar teralist ülesvõtet kollektsionääride kogutud luitunud, pooleldi mõranenud valgustahvlitest, millelt võis lugeda ammu unustatud frmanime: Rauch & Kossleck.
Kus elas see, kes polnud mitte keegi?
Nähtavasti olid vähemalt Inger ja Pippa mingil ajal Berliinist tagasi tulnud ja kuhugi Hamburgi kirderajooni kolinud, sest miks oleks tüdruk muidu käinud Alsteri ääres koolis?
Pippa oli ainus, kelle kohta otsimootor midagi leidis. Paistis, et ta oli mõnda aega jalgratta trikisõiduga tegelenud. Ta oli pildistanud oma plüüskoerte kogu, kõik pildid hoolikalt allkirjadega varustanud ning suuruse ja värvi järgi sorteeritult ühele kaisuloomade oksjoni lehele üles laadinud. Kas Moritz oli teda selle juures aidanud? See oli tõesti liigutav. Liiatigi oli mitme armsa foto peal näha taustal väikese koerasõbra ema. Naine naervate silmadega, mille kohal oli ikka veel see ammune kaunis vari, oli ilmselgelt Inger.
Segaduses ja kergelt ärrituv pärast seda, kui oli hommikul need fotod netist leidnud, sõi Merz sel piinavalt kuumal neljapäeval koos Bruno DeWittiga Hafencitys lõunat. Ilma et ta oleks seda Brunole öelnud, vihastas ta tuhatoosi pärast nende ees, see ilmselt hõõgus kaane all omaette ja levitas jõledat haisu. Just selle haisva tuhatoosiga algas varsti seikluslik pärastlõuna.
Bruno jutustas reportaažist, mida ta juba mitu nädalat kirjutas. Barbizoni koolkonna maastikumaal, see ajas ahastama. Liiga kaua oli ta vajalikke taustauuringuid edasi lükanud.
„Ma elan õigupoolest keset 19. sajandit,“ rääkis ta. „Ja minu ümber,“ ta ajas käed laiali, „ei saa olla muud kui Fontainebleau mets.“ Bruno tõusis püsti. „Ma näen enda ees pidevalt põldusid, mägedevahelist teed või puudesalu, samas aga tean, et need on ainult vanadel maalidel, Daubignyl ja Rousseaul. Öösiti lamab mu kõrval kõige kütkestavam naine nii, nagu jumal ta lõi – ja mida teen mina? Ma mõtlen Antoine Chintreuili pilvedele.“
„Sinu meelest on Fritzi Feddersen kütkestav?“ Merz oli nõutu. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt. Ta ei ole naine, vaid meie juriskonsult.“
„Ta on mõlemat, Raimund Merz.“
Juhtus harva, et Bruno üldse nalja ei mõistnud. Ohates kadus ta majja tualeti suunas ja otsekohe keeras Merz tuhatoosi lahti, et näha, mis seal sees tossab. Bruno mainitud kunstnike nimed tiirutasid ta mõtetes justkui kajakad, mõne silmapilgu jooksul kahetses ta, et ei tunne ühtki Daubigny või Rousseau ega ka tolle André või Antoine Chintreuili maali. Fontainebleau mets. Kus see asub?
Tuhatoosist see hais ei tulnud. See oli kaetud kroomlakiga, Merz nägi oma nägu kaanel peegeldumas, taevasina ja tõepoolest ka pilvi. Ta torkas näpuotsa konide vahele halli pulbrisse, ja nii nagu varem, justkui oleks ta uuesti kuueteistkümnene, tõmbas ta äkilisel ajel tuhka vasakule ja paremale silmalau alla, nagu ta aeg-ajalt oli koos Moritziga vahetunnis kooliõues teinud, kui nad tahtsid mõnda õpetajat endast välja viia. Bruno tuli tagasi, võttis istet. Merz langetas käe näo eest ja silmitses sõpra võimalikult tuhmi pilguga, otsekui kummitus helesinises särgis.
„Mis sellest, et ta on juriskonsult, taevas hoidku. Ja luba endale öelda: see on ainult õiglane, et selles vastu seina põrutanud maailmas elab nõnda imeline olend nagu Fritzi Feddersen. Sest ilma temasuguste inimesteta oleks elu ... Heldene vägi, sul on täitsa surma nägu peas!“
Mõni ime. Kui ta kunagi üldse elas, siis oli see ammu. Oleks ta olnud siiras, oleks ta pidanud seda Brunole ütlema. Selle asemel vahtis ta teisele vaid petlikult sügavatest silmakoobastest vastu. Merz naeratas kurnatult. Ta kannatas.
Veidi aega hiljem küsis ta ülejäänud töönädala endale vabaks. Sekretär Mellyle pidi ta lubama, et läheb jalamaid oma perearsti juurde. Merz tajus kaastundeta uudishimu kolleegide poolt, kes soovisid talle kõike head, teadmata, milles oli asi. Bruno võttis tal õlgade ümbert kinni. Näiteks see! Saatis ta alla ukse juurde, oli kuidagi mõtlik ja napisõnaline, ning Merz teadis – või aimas –, miks. Nelja päeva pärast oleksid nad pidanud koos Stuttgarti sõitma, selleks et Bruno intervjueeriks kunstigaleriis ühe näituse kuraatorit ja vaataks reportaaži jaoks paari maali. Impressioniste. Kuraator Kullmann oli väidetavalt erakordne nähtus, noor, jõudis kõikjale, sealjuures aga sugugi mitte karjerist. Viimasel õhtul vaataksid nad pealegi Hamburgi SV karikamängu Stuttgardi Kickersi vastu. Viimased olid küll üksnes neljanda liiga mängijad, kuid tuua sealt ülekaalukas võit – see oleks ehk Hamburgi omasid pärast hooaja nurjunud avatakti kannustanud. Bruno arvates olnuks kõik muu naeruväärne, lausa nutmaajav.
Peale pallimängu vaatamise – mis teda eriti ei huvitanud – polnud Merzil Stuttgardis õieti midagi teha. Ta ei pildistanud, ei olnud sinasõber ülesvõttetehnikaga, muuseumide vastu polnud ta kunagi suuremat tõmmet tundnud, ka švaabide ja badenlaste omavaheline nagelemine oli talle ükstapuha. Sellel reisil oleks ta üleliigne, kuigi vaevalt üleliigsem kui muidu. Tal polnud mingit ülesannet ega mingit funktsiooni lisaks härra DeWitti saatmisele. Bruno oli nõudnud, et Merz tuleks kaasa, lasknud Mellyl isegi jalgpallipiletid kuludesse kanda.
„Niisiis esmaspäeval?“ küsis Bruno ja vaatas sügavalt sõbra tuhkhallidesse silmadesse.
„Annan endast parima,“ vastas Merz jõuetult. „Fritzi Feddersen ja meie vastu seina põrutanud maailm – sellest pean ma kõigepealt üle saama.“ Siis pöördus ta minekule. Aga ta tõstis veel korraks käe ja hüüdis Brunole: „Näeme esmaspäeva hommikul vaksalis. Kummitused on sõnapidajad.“
Florianele kirjutas ta, et võttis endal pärastlõuna vabaks ja läheb jalutama, Planten un Blomeni parki või Ohlsdorfi kalmistule. Võib-olla astub raamatukogust läbi.
Viimaste aastate jooksul oli ta kirjutanud Tagi mõned artiklid uutest avastustest putukate uurimisel, need olid pälvinud kirjastuse juhatuse ja peatoimetaja Mareike Kennedy heakskiidu. Üks mainekas Hamburgi teaduskirjastus oli seejärel temaga kontakti otsinud ja kaalus ilmselt tõsiselt tema entomoloogilised kritseldused raamatukaante vahel välja anda. Keegi peale Flori ja Bruno ei teadnud sellest.
„Jõuan