„Pealegi puhub all sadamas värske briis, ausalt! Selle kuumusega mõjub väike tuul hästi. Niisiis, läksime!“
Nad jalutasid mööda Baumwalli ja sealt edasi Portugali kvartalisse. Inimesed lamasid Micheli aasa koltunud rohul või istusid kiiskavas septembripäikeses tänavakohvikute laudade ääres. Peaaegu kõik olid möödunud puhkusest päevitunud, tumedad prillid ees, seljas vaid hädavajalik, ajasid juttu. Paljud naersid. Merzile paistis, et tema on ainus, kes haub süngeid mõtteid – nii talle tundus, kui nad ootasid kaht sändvitši ja tellitud jooke. Jah, pagan võtaks, ta oli kummitust näinud!
„Vari, tolm ja tuul,“ ütles ta kõlatult, ilma igasuguse tagamõtteta, ja vaatas üle tänava külastajaid täis kohvikulaudu sealsel kõnniteel, need paistsid peegelpildina, milles temagi fgureeris, kuid võinuks samahästi ka puududa. Pilt oli tematagi täielik.
Ta küsis Brunolt: „Ütleb see sulle midagi: „Vari, tolm ja tuul“?“
Portugallasest kelner asetas lauale kaks klaasi ja amforakujulise veepudeli. Helesinise klaasi pind pärlendas tillukestest veemullidest ja seal, kuhu mõned tilgad lauale voolasid ning väikese mineraalveetiigi moodustasid, istus tiivuline putukas, keda oleks võinud herilaseks pidada. Aga seda sirelane polnud, olgugi et püüdis enesekaitseks herilaseks maskeeruda.
Sõber mõtles järele. „Ma ei teadnudki, et sind barokkluule huvitab.“
„Kas see kõlab sinu jaoks barokkluulena, sa hale paljulugenud targutaja?“ Lauale oli ilmunud taldrik kahe sändvitšiga. „Kelner tõi need või?“ küsis Merz ja vaatas ringi – ühtki kelnerit polnud kuskil näha. Ta kallas neile vett klaasidesse ja sirelane vurises minema, ta tundis, kuidas peopesa läks jahedaks ja märjaks.
„Sellepärast tahan ma alati siia lokaali tulla, siin juhtub veidraid asju,“ ütles Bruno muretult naerdes. „Vari, tolm ja... Meelde tuli! See on selle Hamburgi õuemale ühingu moto, mis nende nimi nüüd oligi?“
„HaMa liit.“
„Just!“
Üks naine läks mööda ja tervitas Brunot. Seljas polnud tal peaaegu mitte midagi, jalas aga see-eest kuldsed sandaalid.
„Tere, Elfi,“ ütles Bruno. „Nõndaks, ma arvan, et see on ühest ... Flemingi, või siis Gryphiuse luuletusest. Igatahes – head isu, kulla mees – kõlab see kui miski õige vana. Paarsada aastat. Kust sul see pähe tuli?“
„Elfi?“ küsis Merz ja vangutas naeratades pead.
Bruno pööras ringi ja vaatas brünetile järele, ning Merz nägi, et nainegi pöördus ja viipas põgusalt Brunole, naeratades ja tuttavlikult.
„Ta on üksildane, võluv ja väga tark,“ lausus Bruno tõsiselt. „Raha on tal kah. Ma ei saa temast sotti.“
„Võib-olla tahab ta abielluda,“ ütles Merz. „Tahab pere luua, ja maja roheluses ja teist mere ääres.“
„Arvad või?“ Bruno pööras ringi. Aga naine oli juba kadunud.
Kui Bruno mõne aasta eest tööle võeti ja tema tuppa koha sai, oli Raimund Merz oma uue kolleegiga vesteldes kaua maad ja ilmad kokku luisanud, niipea kui Bruno tema nädalalõpuplaanide, naise, laste, vaba aja veetmise kohta pärima hakkas. Pikka aega oli tal olnud tunne, et sellele DeWittile võib endast sama vähe usaldada kui ülejäänud toimetusele. Ja ülejäänud maailmale.
Aga see oli täiesti muutunud.
Millalgi oli ta mõistnud, et vastupidiselt kõikidele ootustele oli Brunost saanud tõepoolest ta sõber, küll kriitiline – kriitika oli Bruno amet –, kuid siiras. Ja kui nad siis lõpuks hakkasid omavahel avameelselt rääkima, oli ta suure vaevaga vanasid valesid niimoodi sirgeks painutanud, et neid sai enam-vähem tegelikkusega ühitada. Floriane, kelle ta Bruno ees oli Marianneks ristinud ja osteopaadiks teinud, oli sel viisil olnud mõnda aega ortopeed, kuni Merz veendus, et teda võib rahulikult lõualuukirurgiks nimetada.
„Kust sa selle Marianne võtad? Minu naise nimi on Floriane. Nii on see alati olnud, usu mind, ma tunnen teda juba tükk aega.“
Tegelikult polnud ju nii hull olla lõualuukirurg. Maamunal, mis nähtavasti ei saanud tiirelda ümber päikese, ilma et loendamatul hulgal selle elanikke poleks kannatanud jubedate valude käes, oli lõualuukirurgidel kahtlemata vajalik, mõnikord isegi trööstiv funktsioon. Ometigi näis Merzi masti mehele säärane banaalne tõdemus või üleüldse see, mida tavaliselt tõe all mõisteti, sageli kummaliselt vaieldav, niipea kui see avalikult välja öeldi. Ikka ja jälle andis ta seetõttu järele vajadusele mingi tõsiasi kas täiesti maha salata või seda vähemalt veidi muuta ja nõnda kaitsta.
Kaitsta mille eest? Sellest mõtiskles ta iga päev.
Kogu sellest valetamisest oli tal kohutavalt kõrini. See muutis elu nii kurnavaks. Merz rõõmustas väga, kui ühel päeval soovitas Bruno tal lõpuks ometi tõega lagedale tulla. Kas tal oli kaks naist, kas tal oli üks, kaks, kolm või enam tütart? Merz isegi ei mäletanud enam, mida kõike oli ta Brunole kokku rääkinud. Tookord kasutas ta juhust ja palus vabandust kolleegilt, kes oli ülekaaluline, lühikeste jalgadega ja hõredate juustega, kuid tõmbas naisi magnetina ligi ja oli temalegi seletamatul moel südamelähedaseks saanud.
„Oled sa kunagi kuulnud usaldamisest? See võiks ehk sullegi meeldida, härra Merz!“ Bruno poksis keset koosolekuruumi naerdes ta õlavart. See tegi veel tükk aega haiget.
Sestpeale ta sõbrale enam või peaaegu enam ei luisanud. Bruno sai temast teada kõike või mitte midagi. Nad rääkisid omavahel palju, enamasti jalgpallist ja muusikast. Merz jutustas valgusest ja sellest, mida see talle tähendab. Ta jutustas sarasmaast ja metsistunud aiast. Isegi Moritzist ja Ingerist. Bruno omakorda kirjeldas, mis talle ühe või teise naise juures meeldis ja kuidas ta oli nad vallutanud või siis lasknud ennast vallutada – mida ei juhtunud sugugi harva. Iial ei rääkinud ta armusuhetest halvustavas toonis.
Nad lobisesid, nad vaikisid, nad naersid ja jõid end koos purju, kuid nad võisid olla ka tõsised, rääkida filmidest, vanadest või uutest, ületamatust lõhest, mis eraldas Genesise varast loomingut hilisemast, sportlaste hullumeelsusest, poliitika hullumeelsusest, inimeste hullumeelsusest, ja vahetevahel teadis Merz: kui üldse oli olemas inimene, kellega koos sai ta nutta, nutta maailma hullumeelsuse või omaenese elu hullumeelsuse üle, siis oli see nõnda elavaloomuline Bruno, kes polnud abielus, kellel polnud lapsi, kes elas Elbe kaldal portjeega kõrghoones klimatiseeritud kolmetoalises korteris ja libises seal ühest suhtest teise.
Maabumissilla ääres seisis Krusenstern. Esiti ei uskunud Merz oma silmi, aga siis nägi ta Vene neljamastilise ahtris nime; vana Padua kere tõusis mustvalgena Elbe sinast esile. Poisina oli ta selle õppelaeva suure plastmudeli kokku pannud ja ära värvinud, mitu kuud paelus purjekas tema fantaasiat, kuid päris laeva polnud ta kunagi näinud. Korraga, nelikümmend aastat hiljem, seisis see tema ees.
Kui nad läbi Speicherstadti tagasi toimetusse läksid, kummalgi pintsak käsivarrel ja silmad kiiskavas valguses kissis, jutustas ta Brunole fashmob’ist hommikupoolikul ja ütles, et kui ta just ei eksi, siis nägi ta peavaksalis kunagist õige lähedast sõbratari.
„Hmm. Kui lähedast?“ päris Bruno.
„Väga lähedast,“ vastas Merz.
„Nii lähedast?“ Bruno surus pöidla- ja nimetissõrmeotsa tugevasti vastamisi.
„Veel lähedasemat,“ ütles Merz.
Ingeri nime ta parem ei reetnud ja tüdruku vaikis ta hoopis maha.
Neli sõna loosungil olid tõepoolest pärit ühest 375 aasta vanusest barokksonetist. Andreas Gryphiuse luuletuse pealkiri oli „See kõik on edev“ ja koopiast, mille Bruno tema kirjutuslauale pani, luges Merz veel samal pärastlõunal kogu salmi: „Ah, ei miski see, mis oivaline tundub meil, muud ole kui kehv tühisus, kui vari, tolm ja tuul.“
Õhtul