Originaal:
Mirko Bonné
Lichter als der Tag
Schöfing & Co.
Toimetanud Õie Ristioja
Kujundanud Ande Kaalep
Tagakaane foto: Heike Bogenberger
Raamatu väljaandmist on toetanud Goethe Instituut
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Copyright © Schöfing & Co. Verlagsbuchhandlung GmbH, Frankfurt am Main 2017
Autoriõigus tõlkele: Piret Pääsuke ja OÜ Eesti Raamat, 2019
ISBN 978-9949-658-93-0 (köites)
ISBN 978-9949-658-94-7 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti-Raamat
Ida ja Klaus Schöfflingile.
Neile, keda see puudutab.
Jah – sinule.
Öö, heledam kui päev!
Andreas Gryphius
I
Vihm, mis langeb sahisedes puudele
Sellest ajast, kui ta veel poisike oli, mäletas ta valgust, mida nägi hulk aega hiljem uuesti ainult oma linna vaksalihallis, ja sedagi vaid teatud päevadel. Ta mõtiskles tihti selle üle, millest küll tuli, et näiteks ühel päeval aprilli lõpus oli selline helendus, aga mai algul ei olnud. Kuid ta lihtsalt ootas meeleldi ja kui sõitis siis lõunapausi ajal metrooga sadamast peavaksalisse, tundus rõõm seda suurem, kui valgus oli üllatavalt olemas.
Kord gümnaasiumi ajal oli ta näinud sedalaadi helendust ühel vanal maalil, mille ees maastikumaali näitusel oli kunstiõpetaja seisatanud, selleks et jutustada klassile veidi impressionistidest ja nende eellastest. Pilt, mitte väga suur ja pigem silmapaistmatu, autoriks Camille Corot, kujutas hilissuviseid puid, papleid, robiiniaid, kauguses künkaahelik ja esiplaanil põlluserv, kus üks maamees lõikas vilja ja naine, seljas kleit, ees põll ja peas tanu, vaatas meest. „Nisupõld Morvanis“ – keegi ei teadnud, mida see tähendab, kuni Moritz, tema parim sõber, selgitas, et Morvan on üks piirkond Burgundias, Kesk-Prantsusmaa graniidimassiiv. Corot’ maalil näis kõik valgusest üle ujutatud, just nagu vaataksid läbi akna suvepäeva, mis on ammugi möödunud ja samas kestab tänaseni.
Taevas linna kohal ei paistnud Raimund Merzile kunagi tohutu või lausa lõputu, isegi mitte siis, kui see oli niisama helesinine nagu pildil nisupõllu ääres seisva naise kleit. Silmapiiril, sadama ja Elbe pool oli igatahes sagedasti näha roosakat kuma, ja juba poisina, kui ta oli koos teiste lastega üle sarasmaa tee jooksnud, ei suutnud ta Hamburgi taeva toredusest isu täis vaadata. Raimund Merz polnud eriti midagi taga igatsenud, kui läks pärast abituuriumi ja asendusteenistust paariks semestriks Inglismaale aega raiskama, näiliselt bioloogiat õppima; see koduigatsus, õigemini valguseigatsus ei olnud aga vähenenud, kui ta umbes kahekümne viieselt tagasi tuli ja napiks aastakümneks Berliini kolis, kuna naine pidas oma ja ka tema arengule kasulikuks elada mõnda aega seal, kus elasid kõik, kes tahtsid enda ja oma eluga midagi ette võtta. Merzis polnud sellist iseenda ümber tiirlevat auahnust.
Floriane oli temaga Inglismaale kaasa tulnud. Sellal kui tema jättis õpingud sinnapaika ja hakkas erilise innuta ajalehtedele kaastööd tegema, õppis Floriane Birminghamis stomatoloogiat ja oma ema soovitusel kohe ka üldmeditsiini. Algusest peale oli selge, et Florist saab lõualuukirurg. Merz seevastu vaatas taevast ja pilvi. Aeg-ajalt näidati talle ust. Selles olid britid vilunud.
Elamiseks ei vajanud nad palju, Flori ja tema tundsid teineteist juba nii ammu. Igasugusest tahtest edasi jõuda aga Merzi masti mees keeldus. Üksnes valgusest tundis ta üha sagedamini puudust, kuid ei Midlandsis ega Berliinis polnud säärast kohta, kus taevas oleks säranud nõnda kui varem sarasmaal, isegi mitte Müggelsee ääres, kus nad Berliinis elades matkamas, süstaga sõitmas ja ujumas käisid ning kus nad hiljem, kui Flori juba hästi teenis, suvekodu üürisid.
Hamburgi peavaksali terasest ja klaasist katuse all paistis igatsetud valgus vast kaheksal või kümnel päeval kuus, kuid siis nõnda, nagu oleks ta kurikuulsa lörtsiilma eest vaksalihalli tõmbunud ja sinna tallele pandud. Valgus näis ootavat – mitte ainult reisijaid, kes väljusid rongist ja jahmusid sellest heledusest, sellest toredusest, millega hansalinn neid tervitas; valgus oli heategu kohalikele, sellistele nagu tema, kes lonkisid hommikuti enne kontorisse minekut või pärast tööpäeva lõppu perroonidel, justkui oleksid nad erariides rongisaatjad.
Selles valguses tundis Merz, et temasuguse jaoks on ilmselt vähe midagi, mille nimel tasub tõesti elada. Lapsed – jah. Sõprus – jah. Ja võib-olla et armastus, ja võib-olla mälestused. Helenduses oli mingi mõistatuslik, soe poolehoid, ning paljutki, mida ta oli kogenud, mõistis ta vaid seetõttu, et see oli toimunud selles valguses.
Paar päeva pärast seda, kui ta noorem tütar oli saanud 11-aastaseks, sõitis Merz koos tüdrukuga kesklinna ja saatis ta rongi peale. Linda klass läks ekskursioonile Schwarzwaldi, Kinzigtali õppetallu. Kakskümmend kolm last ja kolm õpetajat, lisaks terve hulk erutatud vanemaid, enamasti emad, ootasid rahvast täis perroonil kiirrongi, milles oli lastele ja nende järelevaatajatele pool vagunit reserveeritud. Oli esmaspäeva hommik septembri algul, kuid südasuve lõppu polnud veel näha. Järjekordsele lämmatavalt palavale nädalale pidid taas kord järgnema peaaegu talumatult kõrge temperatuuriga pikad päevad.
Kui rong lõpuks saabus, oli vaja kähku tegutseda. Merz pidi pingutama, et saaks Lindat selles kirjus saginas korra veel tagasi hoida ja emmata. Ent kui siis tüdruk vaguniuksel seisis, mõjudes kuidagi eksinuna, ja pisarad talle silmi tõusid, võttis ta julguse kokku ja andis isale musi, olgugi et seestpoolt sellele otsemaid pilkava huilgamisega reageeriti. Lindyl polnud koolis kerge. Kaasõpilased ja nende vanemad suhtusid temasse vaenulikult, sest ta oli mõne korra varastanud ja seejuures vahele jäänud. Keegi ei osanud seletada väikese ja õrna Linda Annabella Merzi kleptomaanlikku kalduvust, isegi koolipsühholoog näis abitu ning andis nõu jääda esialgu rahulikuks ja äraootavaks.
Merz lehvitas Lindyle ja kuna see tütrele meeldis, jooksis ta nägusid tehes liikvele läinud rongi kõrval kaasa. Otsekohe hakkas ta higistama, kuid jooksis edasi, ja kuigi kurb tüdruk tumendatud aknaklaasi taga enam ammu ei paistnud, jooksis ta edasi ja jooksis ja jooksis ja jooksis rongi kõrval vaksalist välja.
Hingetuna jäi ta seisma. Ta vaatas rongile järele, kuni viimane vagun Berliini värava juures kadus, siis võttis ta taskust telefoni ja saatis Florianele sõnumi, et kõik on korras ja tütreke teele asunud.
Hulk aega seisis ta veel perroonil hommikuse päikese käes, silmitses tuulevaikuses liikumatult rippuvaid plakateid muuseumi fassaadil ja ootas Florilt tagasisidet. Ent mingit vastust ei tulnud. Ta tajus veel Lindy põgusat musi huultel ja tundis korraga tütrest suurt puudust. Ta kujutas ette, kuidas Floriane vastuvõtu ennelõunases saginas tema sõnumit luges ja mõne sekundi pärast, järgmise patsiendi pärani aetud suukoopa kohal need kolm lauset juba unustas. Tal oli Lindast kahju. Miski lapse hinges pidi teda painama ja viima aina sagedamini selleni, et ta võttis asju, mis talle ei kuulunud. Poistest ja tüdrukutest, kellelt Linda oli kleepsualbumi, sulepea või viimati mingi mängukonsooli kiibi varastanud, Merzil kahju polnud. Klassis hüüti Lindyt harakalapseks. Nii nagu tütrest, oli Merzil kahju ka iseendast. Ta tundis, kuidas vana mure, millest keegi teadlik polnud, talle kurku tõusis. Ja põhimõtteliselt vaid sellepärast hakkas ta liikuma, ja ainult selleks, et mõtteid kurvastusest mujale juhtida, läks ta sel ennelõunal veel kord vaksalihalli ja sellesse valgusesse.
Skandinaavia registrimärkidega suuri haagissuvilaid täis autovagunitega reisirong mürises läbi vaksali ja edasi Altona poole, seal ilmselt hakati neid maha laadima. Monstrumi lärm oli uskumatu, see vaevas Merzi niivõrd, et ta pööras kõrvale ja hoidis kõrvu kinni.
Niimoodi seisis ta mõnda aega eskalaatori juures, mis viis üles vestibüüli. Lakkamatult voogas temast inimesi mööda; sajad sõitsid üles, sajad tulid alla, otsekui oleksid nad needsamad inimesed.