Läbirääkimised. Sm. Alle: “Kaks astjat” – ei ole tasakaalu heroilise sisu ja följetonistliku vormi vahel. Sm. Semper: “Kaks astjat” on teos, milles leidub ideoloogilist vildakust. Sm. Laosson: Avades Raua kogu ja lugedes selle avaluuletust jäi väga kahtlane mulje. Järgnevad luuletused ei suutnud seda hajutada. Vastupidi, punkti kõigele paneb “Kaks astjat”. Siin on ju tegelikult kaks ühiskonda vastamisi seatud, mille sümboleiks on vaas ja pott. Esimene on kodanlik ühiskond, teine sotsialistlik. Vana vaese Venemaa kapsapotiga sümboliseerida nõukogude ühiskonda, see on suur viga. Poeem “Kaks astjat” ja “Noor aednik” ei tohi uuesti trükis ilmuda. Minu arvamine on, et iga nõukogude patrioot ja samuti tänane kirjanike üldkoosolek võtab luuletuskogu suhtes kindla seisukoha. Sm. Päll: Niisugused arutluskoosolekud on väga kasulikud. Õpitakse kannatama kriitikat. Teame, et Raud on hea nõukogude luuletaja, teeneline kirjanik. Aga see ei tähenda, et tema ei võiks eksida.
Sm. Vaarandi: Mida referent täpsemalt mõtles, kui ütles, et autor tõstab liiga edevalt oma isiku esile? On see lubamatu? Sõna võtab sm. Raud. “Kaht astjat” peab sõnavõtja oma parimaks asjaks. Ta märgib, et süüdistused on organiseeritud kallaletung. Et ilu ja otstarve oleks poeemis mehaaniliselt vastamisi seatud, selle peale heatahtlik lugeja ei tulevat. Sm. Raud märgib, et tema ei saa nõustuda kõigi koosolekul toodud väidetega, mis käivad “Kahe astja” kohta. Sm. H i n t ütleb, et on saanud Raua kogust parema mulje, kui tema sõnavõtust. Sm. P ä l l: Raud on üks neid kirjanikke, kes kriitikat ei kannata. Sihilikku kallaletungi ei ole. Sm. Kotta: Allegooria on valitud õnnetult. “Kahest astjast” järeldub, et kodanlik ühiskond on ilusam ja parem, säilitades hinnalisi vaase, sotsialistlik ühiskond seda aga ei tee. Sm. Laosson: Fakt on see, et pott ja vaas saavad kahe ühiskonna sümboleiks, kas autor seda tahab või ei taha. Sm. Raua suhtumine arutlusse näitab seda, et ta ei suuda marksistlikult mõtelda. Teen ettepaneku vastu võtta seisukoht, kas eelpool kõnes olnud kolm luuletust trükitakse uuesti või mitte. Sellega Kirjanike Liit näitab, kas ta arvestab ÜK(b)P KK ajaloolisi otsuseid ja sm. Ždanovi kõnet või mitte. Sm. Jakobson ühineb sm-te Urgarti, Pälli, Semperi, Laossoni ja Kotta seisukohtadega. Sm. S u t o t s k i (ÜK(b)P Keskkomitee esindaja) ütleb, et ta on “Kahte astjat” lugenud proosatõlkes. Rõhutab, et seltsimehed on autorit kritiseerinud objektiivselt ja autor p e a b nende seisukohad omaks võtma. Sm. Semper teeb lõpp-kokkuvõtte: koosolek on ühistele seisukohtadele jõudnud, välja arvatud autor. Ühel häälel (M. Raua erapooletuks jäämisel) võetakse vastu resolutsioon: “Ära kuulates O. Urgarti ettekannet M. Raua luuletuskogu “Kaks astjat” kohta, leiab ENKL arutluskoosolek – luuletus “In memoriam”, allegooriline poeem “Kaks astjat” ja valm “Noor aednik” ei sobi praegusel kujul uuestiavaldamiseks. Koosolek pöörab tähelepanu sellele, et kirjanikud peaksid rohkem rõhku panema marksistliku esteetika omandamisele.
28. detsember 1948. Kiri Käärikule, Annus ja Leeni Rauale:
Kallis Kääriku rahvas, vanaisa ja tädi Leeni! Soovin teile südamest head uut aastat, head tervist ja head tuju! Meie peremees sõitis ära ja jättis meid üksi pühi pidama, aga põnevust on kõik maja täis, sest ega ju ei tea, mida see Nääritaat kõik tuua ja teada võib ja pole ju päris kindel, kuidas selle vitsakimbuga on. Anu on meil suures kirjutamise hoos – trükkis siin täna terve õhtu tähti. Lapsekesed on terved, ainult väga palju on praegu lastehaigusi liikvel, nii et neid kodust kaugemale ma praegu ei lase. Oleme elanud viimasel ajal päris hästi. Mart kirjutas valmis suure pika laulu. Kui mõnikord juhtub aega olema, kirjutage mõni sõna ka oma elu-olust, kuidas elate, kuidas täkuke kasvab, see laste lemmik jne. Mina täna enam palju ei jõua, homme pean varem juba üles tõusma ja pühi korraldama hakkama. Ja see Nääritaat ei viitsi ju ise kah oma koti sisu välja mõtelda – anna aga kätte. Nii et elage kõige paremini. Teid sõbralikult tervitades Valda
12. aprillil 1949, Käärikul.
Kallid Tallinna lapsed! Sain teilt juba vanal aastal neli kirja ühes kuvääris, mis ma mitu ja mitu korda olen läbi lugenud, aga vastust ei viitsinud kirjutada. Olen alatihti väsinud ja roidunud olekus, ka jõud on ära lõppenud. Palju tänu kõigile uusaasta õnnesoovide eest! Ootasin Marti Käärikule tulevat nagu ta lubas, kui lumi maha tuleb. Lumi jäi tulemata ja ka Mart jäi tulemata, nüüd on juba kirjumunade pühad ka ees, loodan, et nüüd ehk kellelgi on võimalust Käärikule tulla. Valdal on omakorjatud seened alles siin, ootavad äraviimist, muidu ei hakka uued kasvama. Palju tervisi ja suur korv kirju mune kõigile. Taat Palju tänu uusaastaõnnesoovi eest ja tervisi teie kogu perele. Kuni nägemiseni. Leeni
Nelja-aastane Anu ristiema Linda Raidega. 19. juuni 1947.
Anu ja Annus.
6-aastase Anu kiri emale, kes on Tartus ülikooliõpinguid jätkamas:
EMAKE MA ARMASTAN SIND VÄGA
TALV ON VÄGA KÜLM
AKNAD ON POOLEST SADIK KÜLMANUD
EMAKE KALLIS ÄRA TULE NÄDALA PÄRAST
AGA TULE ÜKS PÄEV VAREM
MEIE KÕIK OOTAME SIND.
SAADAN SULLE SUURE MUSI KIRJAGA KOOS.
ANU RAUD.
27. juunil 1949, Tartus. Valda kiri Mardile:
Kallis Minu Mees. Täna käisin ülikoolis prantsuse keele eksamil ja sain muidugi viie. Ja kuidas see võikski teisiti olla? Mardikese isiklik proua – oleks häbiasi, kui prantsuse keeles kriipsuvõrragi je t’aime, je t’aime, je t’aime vähem saaks. Pojengid õitsevad ja jasmiinid ning kogu linn lõhnab. Mis sa arvad, mu elusõber, paneme lapsed mehele ja naisele ja siis tuleme Tartusse vanad olema? Ma olen ühest võõrast mehest “sisse võetud”! Jah, noorte eesti filoloogide seas on üks nooruk, umbes minuealine, eriti meeldiva näo ja olemisega. Suur Betti Alveri sõber ja kirjandusearmastaja. Muidugi lonkab, sest nagu sa tead, veab mul nendega eriti. Sõrves haavata saanud, Viljandi poiss. Täna sain teada, et ta nimi on Allik. Sina, kallis, oma muusa truuiduse pärast aga ära küll mures ole. Kas armulaulukest kirjutasid? Oh jumal, mina lähen siin Tartus jälle nii parandamatuks romantikuks ja käin Botaanikaaias unistamas. Kui sina mulle laulu ei kirjuta… Ole siis, kallis, ikka heas vapras tujus. Mis teeb mu lemmiktütar? Ja väike kogemata Pungu-Jungu? Minul tuleb nüüd üks meeleäraheitlik rebimine. Aga me otsustasime ju tublid olla. Ja minul on seda eriti tarvis, sest sina ju oledki. Nüüd head nägemist, lähen onude Belinski ja Tšernõševski juurde. Musi ja ole paidukene. Ütle Anule, et ema tahab teda jälle väga kaissu võtta ja et varsti tulebki “koju magama”. Ämmale löö patsi. Sinu käesoleval silmapilgul väga iseseisev ja töökas naine Valda V. Raud
10. aprill 1951, Tallinn. Kiri Mardile Jaltasse, Kirjanike Liidu loomingulisse majja:
Kõige kallim Mardikas! Sain kätte Su kirja, mille eest väga tänan. Mul on Sulle kurba asja teatada – taat on surnud. Täna hommikul tulin just matustelt. Sulle ma telegrammi saatma ei hakanud, sest Sa poleks nagunii tulla jõudnud. Nii et ära mitte pahanda ega ole haavunud, ma kaalusin seda kõigiti ja leidsin nii parema olevat. Kui koju tuled, jutustan Sulle kõigest üksikasjaliselt. Ainult niipalju ütlen, et kerge surm oli taadil ja maha maetud sai kadunuke nagu kord ja kohus. Ta suri 4. aprilli hommikul kell 4. Tema juures olid Kaalepi Anna ja Juks. Sind ta oli küll enne näha tahtnud ja kirjas, mille ma koju jõudes eest leidsin, paluski ta Sind Käärikule tulla. Ma saatsin talle kohe vastuse ja laste pilte ja siis ta oli rahule jäänud. Mingit erilist haigust tal ei olnud, oli veel päeval käinud alt heinu toomas ja öösel suri. Süda oli lihtsalt väsinud. Matused olid väga ilusasti korraldatud. Eno oli ka seal ja kõigil jäi igatahes hea mulje. Kui tuled,