Valda Raud. Üks elu. Ela Tomson

ei saanud mingit vastust. Saraatovis, kus meid suurepäraselt toideti ja pehmetele asemetele magama pandi, registreeriti mind isiklikult vähemalt 20 korda. Näljas ma pole ja varastanud pole mult seni keegi midagi. Kingad ainult kulusid veidi ära. Aga hea on seal, kus Sina oled. Mäletad neid Ruthi sõnu, mida ikka laulatustel loetakse? Ütlen samuti. Mul poleks ka midagi selle vastu, kui saaksin pisut huvitavama töö peale, kuigi ka see pole just päris huvituseta, et praegu künnan lehmadega steppi. Sellest siiski on ilusam romaanides lugeda kui tegelikult osa võtta. Sa vist ei leiagi praegu aega luuletusi kirjutada? Lugesin sel pikal ja külmal ja igaval ja tuisusel talvel palju värsse (mis puutub aga vene keelesse, siis pean ennast ennem laitma kui kiitma), kuid ei kujutle midagi magusamat kui mõningaid Sinu omi lugeda selges puhtas eesti keeles. Omapead ei hakka ma siit kuskile minema – ära seda karda. Ainult arvan, et kui saan korralikud dokumendid, on küll mõttekam, et üksi sõidan, sest Sul on nähtavasti raske ennast tööst lahti kiskuda praegusel kõige raskemal ja kibedamal ajal. Mul on suur uudishimu Moskvat näha. Ainult sellest armsast Jaroslavlist on teelt kole räpased mälestused. Tolmune, suitsune, prügihunnikud ümberringi.. Selle eest olid Jaroslavlis majadel magusad korstnad ja ilusad sikk-sakid kõikjal. Su kirja dateering on kaunis mõistatuslik – 3. III IV? Või on sel mingi sügavam, vaimukam mõte? Kevad, näe, ja mulle toodi täna kimbuke lilli aasadelt. No nii külm, et kasukas paras. Ei läinudki tööle, istun kodus ja loen “Voskressenjet”. Ela hästi, kallis “isand ja käskija” ja ootan varsti jälle sult kirja. Afectionally yours Valda

***

      Sügis 2006. Valda kiri Debora Vaarandile:

      Kui jõudsin Moskvasse, Sobinovskile, rullusid paplite vatised urvad mööda tolmust asfalti. Käisid Stalingradi lahingud. Jälle hingasin Mardiga ühe ja sama linna õhku.

      29. jaanuar 1943, Velikije Luki. Mardi kiri Valdale:

      Kallis Valda! Kasutan kiiresti kulleri võimalust, et Sulle kirjasõnaga soojasti suud anda ja ühtlasi ära ütelda, et jõudsime õnnelikult ja kiiresti kohale ning kohe marsilt lahingusse – see tähendab, et meil oli õnnelik, kuigi veidi hiljaksjäänud võimalus kohe päralejõudmise südaööl minna esimestena umbes 6 km otseteed sinna, kuhu sakslaste esimesest sissetungist saadik ei olnud pääsnud ühegi õige inimese jalg. See käik vist jääbki kõige mõjusamaks otse-elamuseks sõjast. Aga eks me kõnele kõigest kodus. Olen igatahes väga rahul oma sõiduga, aga millegi valmiskirjutamiseks ei ole siin võimalust. Rahvast palju, maju kümnete külade ja Velikije Luki kohta – sõrmedel lugeda. Rändan kiiresti oma diviisi läbi (Rummo töötab teises), siis tagasi Moskvasse. Ja hirmsal kombel tööle. Tahan vist küll väga veelgi neile maile tagasi tulla. Eriti kui Peipsi paistma hakkab. Ära kohe sugugi minu pärast murest ära murdu! Ole tubli ja tragi oma mõtetes ja meeleoludes, et Anukesest16 ka tuleks üks hakkaja olekuga ja kange tahtmisega naisterahvas. Mulle kirjutamisega on sul vist asjata vaeva näha. Tean niigi, et armastad. Ole terve ja ela hästi. Küllap varsti ju tulen. Aga täna, 29-ndal, kannan Sind, kulda, oma suu juures kogu päeva. Musi annan alati ja ühtepuhku. M.

      17. veebruaril 1944, Moskvas.

      Kallis Martin! Oled siis jälle vanas heas tuttavas Leningradis. Saad elada veidi avaramas toas. Meie eluke läheb kenasti, vaikselt ja rahulikult. Su väike tütar on nüüd raudse režiimi alla painutatud. Kell 9 üles, hommikusöök (tiss), natuke mürrikest, kell 12 puder, jalutuskäik, siis palju mürrikest ja hulka süüa, kell 10 aga head lapsed magama. On terve ja priskeke. Ja jutukas. 15-ndal mõtlesin palju meie sõbrale Eestis – Enole17. Mõne aasta eest alles, päev on nii selgelt silmade ees, pühitsesime ta sünnipäeva punaste alpikannikeste ja paljude magusate asjade juures. Nüüd aga nagu tükk tühjust vahel. Varsti saame ta kätte. Asju olen ajanud jõudumööda. Standard-spravkad viisin ära. Seejuures selgus muide, et nad on Su siit välja kirjutanud, nii et saan siin Sinu kaarte viimast korda. Õpeta, mis järgmise spravkaga teha. Palitute õmblemine nihkub ka vähehaaval edasi. Kohvi katsun muidugi muretseda. Kuigi liigub kuulujutte, nagu olevat läinud või minevat Leningradi siit suurem kohvisaadetis. Andresenitar18 käib sageli ja hoolitseb Anukese eest nagu need kõige kullatükimad tädid seda teha tavatsevad. Homme on meil ette nähtud ühe vägeva ja rasvase lambaliha-kapsasupi söömine. Kohvi olen joonud ainult üks kord. Eile käisime Evaga Anut kõnnitamas. Tegime ulla koerustükka – sõitsime tagumisel kehaosal mäest alla. Pärast ei saanud palituid kuidagi puhtaks. Mõtlen Sulle tubli ja õige armastusega, aga liigseks sentimentaalitsemiseks ei ole mahti. Eks Eestis saa aega küll koos olla. Kui aga Eno kätte leiaks. Ja mamsu ka. Kirjuta jälle niipea kui saad. Kui midagi tarvis, saadan. Tuhande kallistusega Sinu oma Valda. P. S. Kaartide peale sain 1 ½ tükki seepi.

      Valda kiri.

      Eesti nõukogude kirjanike esimese kongressi grupipilt 1943. aastal Moskvas. Esimeses reas vasakult: August Alle, Minni Nurme, Aira Kaal, Debora Vaarandi, Johannes Vares-Barbarus. Keskmises reas vasakult: Paul Rummo, Erni Hiir, Mihkel Jürna, August Jakobson, Paul Keerdo, Mart Raud, Johannes Semper, Eduard Päll.Tagumises reas vasakult: Ralf Parve, Arnold Tulik, Aadu Hint, Jaan Kärner, Oskar Urgart.

      Reprofoto Aare Mikk. ERA.R-2366.1.81.24 (AIS)

      Vaade Musumäelt. Tallinn, 1944. EFA.212.0.30644

      OKTOOBER

      Jällegi näed, oma palgetel tunned ja ööselgi pimedas

      kuuled Eesti heitlikke sügiseilmu.

      Mitme näoga on päev: ajuti vajub ta väsinud ilme udu

      pehmesse unne, aga samas ju äratab tuule, hajutab pilved

      ja päikegi taevasse ilmub.

      Akna all kased ju hallased, otsekui üle öö halliks

      muutunud juuksed…

Mart Raud, 1944

      TAGASI KODUS. LÕPUKS OMETI!

      Valda Raud:

      Kui me 1944. aasta sügisel evakuatsioonist Eestisse tagasi tulime, korraldas peavarjuta jäänud kirjanike majutamist tolleaegne Ministrite Nõukogu aseesimees Nigol Andresen. Elamute Valitsuse kaudu saime elamisõiguse majapoolde Tallinnas, Vaarika t. 3. Õige pea tuldi Tallinna Linna Täitevkomitee rahandusosakonnast ja kirjutati üles kogu eelmistest elanikest majja jäänud vara, see hinnati ja me tasusime selle maksumuse. Niisamuti talitati kõigi teiste tühjaksjäänud kodude majakraami suhtes. Meie andsime osa oma allesjäänud mööblist Tartus paljakspõlenud hädalistele, osa tõime Tallinna. Mart Raua poolt tellitud ja väljamakstud vastvalminud mööbel jäi sõja puhkedes mööblitöökotta ja põles koos töökojaga maha.

      Nimekiri Albert Kivikase kodusest varast, hindadega, koostatud ja kinnitatud Tallinna Täitevkomitee raamatupidajate poolt:

      11. X 1944, Tallinnas. Raamatupidajad Ksenia Lilloveer ja Elise Ausmees. Albert Kivikas, Vaarika 3.

      1. Lastetoa kompl., kreem 1 100. – 2. Lastetoa voodi 1 80. – 3. Tool Lutheri 2 50. – 4. Lastetoa tool, kreem 2 15. – 5. Laelamp, väike 1 20. – 6. Pesurull 1 160. – 7. Raud-triikraud köetav sütega 1 15. – 8. Diivan rohekas 1 400. – 9. Praetaldrikud 24 90. – Jne. Jne. (kolmel leheküljel, käsitsi kirjutatud sinise pliiatsiga).

      Elasime algul Vaarika tänaval üürnikena, kui aga Tallinna Täitevkomitee hakkas viiekümnendate aastate keskel Kristiine rajoonis hulgaliselt peremeheta jäänud väikemaju müüma, hakkas meil käima inimesi, kes soovisid korterit näha, nad tahtvat seda ära osta. Täitevkomiteest öeldi Mart Rauale, et tema võiks osta, kui ta elab selles majapooles ainult oma perega. Nii sõlmitigi ostumüügileping 1956. aastal kolmeaastase järelmaksuga – ja mitte sugugi võileivahinna eest, vaid inventariseerimisbüroo