18. märts.
Mart on pärast mitmeöist rähklemist ja ülevalolekut voodis pikali, pomiseb mitmesuguseid tähenduseta riime.
21. märts.
Eile sai mu pojake23 poole aastaseks. Õhtul käisime Linda Viidinguga24 teatris – Leonovi “Tavalist inimest” vaatamas. Marti ei saanud kuidagi kaasa meelitada. Katsusin ka Sanga võrgutada, kuid ta oli endale juba noorema ja ilusama leidnud, nii et pidin Lindaga leppima. Aga mehed istusid meil Kirjanike Liidus ja kui nende prouad teatritüki lõppemisest telefoni teel märku andsid, siis olid kavalerid ometi käepärast võtta! Aga asi ei meeldinud õieti sugugi ja lavastus ka mitte.
Öösel nägin nii vapustavat und, et ei taha praegu magamagi minna. Nägin unes, õigemini oli unes selline tunne, või öeldi mulle, et Mart on surnud. Ma ei mäleta, et oleksin ilmsi kunagi säärast meeleheidet tundnud. Praegugi veel kummitab see tunne. Mart kirjutab “Astjaid”. Läheb järjest paremaks. Stroofide sidumine omavahel riimidega annab üllatavat efekti. Kersti [Merilaas] olevat mõned head luuletused saatnud. Homme loen. Järgmises “Loomingus” on ära trükitud Jakobsoni näidend “Elu tsitadellis”. No küll on allpool arvustust!
27. märts.
Nüüd paar sõna mulgijuttu. Umbes nii: “Ind, ind – egäs sii pole alati tuusama, mis asi väärt om. Näe, Kustase Leena läits laadale lehmä müüma, sai ta iist 85 krooni. Inimese ütliva, et ästi müüs, aga Leena tulli koju ja pidi silma pääst ikma. Nii om ind. Näe, Kiisa Varese poig25 sai Moskvan kõhutävve süvva ja andse Vabariigi ära…”. Mardi “Astjad” lähevad ilusasti edasi, varsti on valmis. Peategelased on kristallvaas ja lihtne pott. Vaas lahkus vürstitari juurest. Nüüd on sõna potil. On ilusat konkreetsust ja pildi täpsust. Käisin täna Leningradi graafikute näitusel. Mõned asjad, eriti Vereisski26 portreed meeldisid mulle väga. Kui raha saan, võibolla ostan ühe, aga võib-olla ka mitte, kui otsustan meie kunstikogu ainult eesti autoritelt moodustada. See piltidehaigus 1946 on kõige tõsisem kõigist mind seni tabanud haigustest. Täna olin terve päeva hirmsat kurjust ja püha viha täis. Mamma lohakus vist kõigepealt ja ka muud asjad ajasid kopsu üle maksa. Ütlesin juba kõigile, et ärgu tulgu ligi, hammustan!
31. märts.
Mõne päeva eest käis Mart “Hamletit” vaatamas. Karm27 on vist ette pandud Stalini preemia laureaadiks. Tuli siis see kuulus “Ivan Julm” (Tšerkassov)28 oma leediga seda mängu pealt vaatama. Mart ütles särgile puhast kraed pannes: “Seda ma olen küll näinud, kuidas 100 rubla peale piljardit mängitakse, aga nüüd lähen vaatan, kuidas 100 000 rubla peale Hamletit mängitakse.”
5. detsember 1945, Käärikul. Kiri Mardi isalt Annuselt ja tema naiselt Leenilt:
Kallis Walda, sain sinult kirja, millest lugesin häid uudiseid teie mõlema loodetud õnnest, väiksest Annusest. Õnnitlen ja kõigeparemad õnnesoovid minult tema tulevaseks eduks. Meie Kääriku elu läheb endist moodi, tuleb tubliste tööd teha, et kord majja jääks. Praegu oleme Leeniga kahekesi, üks vanamees on ainult seltsiks ja majahoidjaks kui ise välja läheme. Sügisese töö saime muidu korralikult ära teha, ainult maad jäi natuke künda. Praegu tuli meie koha pääle kaunis suur kohustuslik puuvedu. 77 tihu Kõpu metsast vedada jõe äärde – see asi paistab, et kõige parema tahtmise juures ei jõua teostada. Vanadus annab tunda ja tervis ka läheb viletsamaks ja abi pole, sest igal majapidamisel on oma kohustus täita. Külla tuleks teile häämeele ja mõttega, aga see jääb ainult mõtteks. Jõulud on varsti käes, ehk saab Martin kuidagi Käärikule lipsata kui töö ja aeg lubab. Sind Anu ja Annusega ootan siis, kui ilmad juba soojad. Palju tervitusi teile kõigile, ka emale! Taat Kallis Valda! Soovin Teile palju õnne väikese Annuse kasvatamiseks. Palju tervisi teile kõigile. Leeni
Mardi kiri Käärikule:
Kallis taat! Soovin südamest sulle ja Leenile head uut aastat ja tugevat tervist, et võiksid veel mitu-mitu head aastat näha-kuulda, kuidas su väikesed ja suured lapsed elavad. Kui talv maha tuleb, küll ma siis viimaks ikka jõuan sind vaatama tulla. Praegu aga ruttan ühele riiklikule külaskäigule, Valgevene Nõukogude Vabariigi aastapäevapidustustele Eesti tervitusi viima. Septembris käisin Moskvas, jäin sinna kauemaks, töö nõudis ja nii jäigi Käärikule tulemata, kui Anu ja Annus seal köhisid. Loodan varsti näha. Seniks aga kõike head, Mart
Annus ja Leeni Raud. 1933.
Kääriku talu Heimtalis 20. sajandi keskel.
Mart Raud Vaarika tänava kodus.1947.
KAKS ASTJAT
Katkend Mart Raua poeemist:
…Ning sündis siis, et vaikselt, salamahti
(keskpäeva pidades vist südaööks…)
üks kallis Vaas sai keelepaelad lahti
ja külaliste Piimapotilt päris:
“Kas elate ju ammu selles äris?
Näen esmakordselt teie tegumoodi,
ei mõista määratagi teie liiki,
sest nõrgalt tean keraamika antiiki.
Nüüdsama teid vist keldrist üles toodi?”
“Miks nõnda kõrgeks arvate mu tõu?”
siis vastas Pott. “Ei tea ma muistseid aegu,
vaid olen lihtne savist ahjunõu,
kes piimakannu kohustes on praegu.
Siin peatun juhuslikult. Tulin väljast…”
EN Kirjanike Liidu arutluskoosoleku protokoll. Koosolek toimus 17. jaanuaril 1947. a. EN Kirjanike Liidu ruumes Kohtu tn. 3. Koosolek algas kell 17.15, lõppes 21.10. Koosolekut juhatab sm. Semper, protokollib sm. Parve. Päevakorras: Mart Raua luulekogu “Kaks Astjat” arutlus.
Sõna ettekandeks saab sm. U r g a r t . Kõneleja märgib, et Rauale on omane hea elu tundmine. Tal on hea pilk karakteristliku nägemiseks. Siiski esineb komistusi. Kui Raud kirjutab “kui teras karastatud kuumas koldes”, siis pole see just täiel määral õige, kuna me teame, et karastuse protsess toimub