Mac naeratas võidukalt. „Tore. Kuidas lastega jääb? Kas võin ka seal olla sinu käed-jalad?“
„Kas sa oled kunagi mähet vahetanud? Ausalt?“
„Ei,“ tunnistas Mac, aga lisas kähku, „kuid ma õpin kiiresti. Kui juhendad mind, teen seda.“
Mac võis olla siin küll tema elupäästja, aga oodaku, kuni näeb, mida suvitajad on võimelised hotellitoas korda saatma. Pelgalt mõte, et kõikvõimas McCarthy teeb tema perele kuuluvas hotellis musta tööd, ajas Maddie muigama. Ta sirutas vigastamata käe. „Kokku lepitud.“
Mac vapustas naist taas, kui võttis tema käe ja suudles põgusalt käeselga. „Tore. Lähen otsin su käekoti üles ja toon sulle midagi lõunasöögiks.“
1 Tähekombinatsioonil JSTDKY on esoteeriline tähendus. Numeroloogias tähendab see materiaalsust, raha, võimu, auahnust, tugevust, tarkust ja julgust, aga ka upsakust, sallimatust, valitsemispüüdu ja tujukust. Tõlkija
Teine peatükk
Mac jättis seljakoti Maddie korterisse ja seadis sammud linna, et otsida üles naise käekott. Ta mõtles nende koosoldud tunnile ja kohutavale materdamisele, mis oli ta egole osaks saanud. Mac polnud küll mingi naistemees, aga üldjuhul oli ta õrnema soo hulgas kaunikesti populaarne. Ta polnud kunagi kohanud naist, kes nii innukalt tahtnuks temast lahti saada. Ja mida võib Maddiel olla tema vanemate vastu? Nad juhtisid hea mainega äri ja hoolitsesid alluvate eest – vähemasti nii Mac mõtles.
Enda vastu aus olles pidi mees tunnistama, et tal pole halli aimugi, kuidas vanemad juhtisid äri, mis oli Maci saarelt lahkumise järel astmeliselt kasvanud. Siiski kavatses ta selle välja uurida ja kui Maddie arvamus paika peaks pidama, võib juhtuda, et avastatu talle ei meeldi.
Maci üllatuseks seisis Maddie lössis jalgratas Liiva ja Mere pudupoe vastas teisel pool tänavat roigasaia vastas. Keegi oli varjanud jalgratta aia vahelt kasvavate sajalehiste roosidega. Naise käekott oli endiselt juhtraua külge kinnitatud korvis. Mac heitis pilgu rahakotti ja nägi, et selles on üks kahekümneline, viiene ja mõni ühedollariline rahatäht. Maci haaras veider kodutunne, kui ta nägi, et raha on alles. Miamis olnuks raha ja kõik, mis jalgrattavrakist kasutuskõlblik, ilmselt ammu läinud.
Mac pistis Maddie ridiküli õlakotti, viskas väändunud jalgratta prügikasti ja pidas plaani naisele uus jalgratas osta.
Kahekümne minuti pärast oli ta Maddie maja juures, kaasas juustuburgerid, friikartulid ja limonaad. Teel trepist üles naise korterisse tuli talle pähe, et Maddie võib olla taimetoitlane nagu Rosanne. Mac ohkas. Tal oli keerulise iseloomuga ja raskesti rahuldatavatest naistest kõrini. Kas seda oleks palju tahetud, kui ta kas või kordki kohtaks naist, kes toitub nagu normaalne inimene?
Trepimademel jäi Mac seisma, teadmata, kas koputada või mitte. Maddie teab, et ta tuleb. Siis meenus talle naise varasem okkalisus, ta koputas, astus elutuppa ja nägi, et sohval pole kedagi.
„Maddie?“ Mac kuulatas, mures, et naine üritas omal käel kuhugi minna. „Maddie?“
Ta tähelepanu paelus suletud ukse tagant kostev summutatud hääl. Mac pani toidukoti ja Maddie ridiküli köögilauale ning läks ukse juurde. Ta koputas vaikselt ja hüüdis: „Maddie, kas sinuga on kõik korras?“
„Palun, mine ära ja jäta mind üksi.“
„Mis oleks, kui tuleksid sealt välja ja räägime, mis sulle muret teeb?“
Mitte mingit vastust.
„Tõin sulle süüa. Tule välja, Maddie.“
Taas vaikus.
Mac ootas minuti ja koputas jälle.
Uks paotus ja Maddie põrnitses teda nutmisest punetavate silmadega. Naise laastatud nägu nähes liigatas Maci hinges midagi veidrat ja üllatavat. Ta taipas äkki, et sellest ei tule stressivaba puhkus, nagu arst oli ette kirjutanud.
„Kas sul on valud?“ küsis Mac naise ahastusest ärevusse sattudes.
„Pärast valuvaigisti võtmist pole valu nii hull.“ Maddie astus sammu toa poole ja krimpsutas nägu.
„Las ma aitan sind.“
Naine jäigastus, kui Mac ta sülle võttis. Kui ta oli end mehe vastu surunud, lõdvestus ta keha tolle embuses. Maddie juuksed olid Maci näo vastas ja mees oli suvelillede lõhnast lummatud.
„M-mida sa teed?“
„Ei midagi.“ Mac tuli transist välja, pani naise sohvale ja istus tema kõrvale. „Räägi, mis sind lisaks silmanähtavale nii endast välja viis.“
„Mis see sulle korda läheb?“
Hea küsimus. „Kui ma poleks nurga tagant välja astunud, oleksid praegu tööl, mitte ei nutaks oma korteris.“
„See oli õnnetus. Keegi ei oota sinult selle heastamist.“
„Leppisime kokku, et aitan sind, kuni oled taas jalul, nii et mis oleks, kui räägiksid mulle, mis viga.“
Justkui oleks rääkimine liiga raske, et pead püsti hoida, toetas Maddie selle sohva seljatoele ja ohkas sügavalt. Naise saatusega leppinud rammetu ohe läks Macile südamesse ja tekitas temas soovi lahendada kõik tolle probleemid – isegi need, milles tema süüdi polnud. „Ma ei tea, kuidas ma sellises olekus saan Thomase eest hoolt kanda,“ ütles naine vaikselt. „Pärast seda, kui ta ilmavalgust nägi, muretsen pidevalt, et kaotan töö ega suuda tema eest hoolitseda. Ma ei osanud uneski näha, et saan nii raskesti viga…“
„Ma hoolitsen tema eest. Teen kõik, mida ta vajab.“
Maddie pööras pead, et vaadata Macile näkku ja otsustada tema siiruse üle.
Nende pilgud kohtusid ja Mac tundis taas, nagu oleks ta mürsutabamuse saanud. Ta ei suutnud Maddielt pilku pöörata. Suutmata vastu panna ajele naist puudutada ja lohutada, lükkas ta Maddie juuksed pisarakriimuliselt näolt kõrvale ja viivitas kavatsetust kauem, kui ta sõrmed naise kaunitesse siidistesse juustesse vajusid.
„Ma ei taha, et sa millegi pärast muretsed.“
Naine kortsutas segaduses kulmu. „Miks?“
Mac rehitses Maddie juukseid, mitte enam seepärast, et need olnuks naise näo ees, vaid talle meeldis nende tihedus ja tekstuur. „Ma ei tea,“ ütles mees, ilmselgest nendevahelisest tõmbest jahmunud.
Tema sõnad jäid pingest särisevasse õhku rippuma. Viimane kui üks Maci keharakk oli Maddiest teadlik ja mehele ei meenunud, et teda oleks kunagi nii tugevalt ühegi inimese poole tõmmanud.
Maddie limpsis huuli, aga ei pööranud pilku ära.
Lummatud naise keele liikumisest lopsakal alahuulel, vahetas Mac asendit, et varjata oma erutust.
„Seda ei juhtu,“ ütles Maddie.
„Nii sa ütlesid.“
„Ma pole huvitatud.“
Mac silitas sõrmeotstega Maddie põske.
Naine ahmis õhku, mis näitas selgelt, et ta valetab.
„Olgu,“ ütles Mac. Ta nägu oli mõne sentimeetri kaugusel naise omast. „Maddie?“
Naise huuled paotusid peaaegu anudes, et Mac teeks seda, mida ta teadis naist tahtvat sama palju kui ta isegi, kuigi kui too seda ei tunnistanud. „Su lõunasöök läheb külmaks.“
Maddie vaatas laual olevat kotti ja lummus kadus.
Maci hinges võitlesid veider pettumus