„Olgu.“
„Olgu.“
Mac võttis Maddie sülle ja andis talle veidi aega, et naine saaks vigastatud käe ja jala paika sättida. „Kas korras?“
„Jah,“ ütles Maddie ja hingas sügavalt välja.
Maddie nägu taas tema luitunud kollase T-särgi vastas, kandis Mac naise vestibüülist läbi ja tagauksest välja. Mac lõhnas spordideodorandi ja pesupulbri järele, tema ühtlased südamelöögid kajasid Maddie kõrvus. Kahju, et ta on McCarthy. Muidu võinuks Maddie oma mitte-iial-enam-ühtki-meest-poliitika unustada.
Maddie juhatas teda teeradadel, mis kulgesid Gansetti peatänavat ääristavate majade taga.
„Tavatsesin siin vendadega võmmi ja röövleid mängida.“
„Mina tavatsesin siitkaudu vedada endast raskemaid prügikotte, kui ema veel siin töötas.“ Maddie libistas pilgu mööda mehe jõulist kaela üles ja jäi lõuale pidama. See oli pingul. Maddie mõtles, mis tunne oleks suudelda tema habemetüükas lõuga…
Mac vaatas alla ja tabas naise end vaatamas. „Mis on?“
Maddie punastas häbist. „Ei midagi.“ Pärast pikka vaikust ütles ta: „Su jalg ilmselt valutab. Mis oleks, kui paneksid mu maha? Ma suudan omal jalal käia.“ Maddie üllatuseks mees tegigi seda. Ootamatult vigastatud põlvele langenud keharaskus saatis läbi naise terava valuhoo ja ta karjatas vapustatult.
„Kas oleme tõestanud, et pead süles püsima?“
Maddiet läbis hinge mattev iiveldushoog. „Jah,“ sosistas ta. „Palun.“
Mac lükkas Maddie juuksesalgu naise kõrva taha, üllatades teda taas hella puudutusega. „Mul on tõesti juhtunu pärast siiralt kahju.“
Maddie söandas mehele otsa vaadata ja neelatas kuuldavalt, kohates tolle ainitist pilku. „Tean, et on.“
„Heastan selle sulle.“
„Sa ei pea seda tegema. See oli õnnetus.“
„Õnnetus, mis juhtus minu süül.“ Mac võttis Maddie ettevaatlikult sülle ja enne teekonna jätkamist andis talle taas aega vigastatud jäsemed paika sättida.
Maddie juhatas mehe Tiffany stuudio kohal asuvasse korterisse.
„Kas see pole mitte Sturgili maja?“
Maddie noogutas. „Jim Sturgil on minu õe Tiffany abikaasa.“ Trepijalamil meenus Maddiele, et ta käekott jäi jalgrattale. „Mu kott! Ma ei võtnud seda jalgrattalt ära. Mu rahakott, võtmed…“
„Rahune.“ Mac kandis naise trepist üles tema korteri ukse taha. „Otsin selle sinu asemel üles.“
Maddie püüdis meenutada, kui palju tal rahakotis sularaha oli. Kakskümmend, võib-olla kolmkümmend dollarit, kuid ta vajas neist iga viimast kui ühte. „Uks pole lukus,“ ütles ta Macile.
Kuidagiviisi õnnestus mehel naist süles hoides uks lahti teha ja kanda ta lisavalu põhjustamata korterisse. Maddie nägi, et Mac vaatab ta väikeses korteris ringi, ja tundis vajadust oma tillukest elukohta kaitsta. Kahtlemata oli Mac harjunud paremate elamistingimustega, aga Maddie keeldus häbenemast kodu, mille ta enda ja poja jaoks oli loonud.
Mehe pilk langes toanurka kuhjatud beebileludele ja jäi sinna pidama. „Kas sul on laps?“
„Minu poeg Thomas on üheksakuune.“
Mac pani Maddie garaažimüügilt ostetud päevinäinud sohvale. „Kus ta on?“
„Minu õde hoiab teda päeviti. Mu jumal, lapsed!“
„Kuidas, palun?“
„Võtan õelt kella kolme ajal päevahoiu üle, et ta saaks tantsukursusi juhendada. Tema hoiab Thomast ja vastutasuks asendan teda.“
„Mina asendan.“
„Mida?“
„Vaatan sinu asemel laste järele. Kui raske see ikka olla saab?“
„Kas sa kunagi mähkmeid oled vahetanud?“
„Olen kindel, et olen… mingil ajal.“
„Muidugi. Kuule, ma tean, et olid ilmselt skaut…“
„Õigupoolest noorkotkas,“ ütles Mac ja naeratas uhkelt.
„Loomulikult. Aga nüüd pead tõesti minema. Su pere ootab sind…“
„Nad ei tea, et ma täna tulen.“
Maddie tahtnuks pettumusest karjuda. Miks ta vihjest aru ei saa ja mind rahule ei jäta? Temast uhtus üle iiveldama panev meeleheitelaine. „Seda juba ei juhtu,“ nähvas ta.
„Millest sa räägid?“
„Jäta mu sahtlid rahule! Mida sa teed?“
„Otsin valuvaigistit ja klaasi.“ Mac leidis tabletipurgi, täitis klaasi veega ja tõi Maddiele.
„Tänan,“ ühmas naine, kui oli tableti alla neelanud. „Palun lahku nüüd, eks?“
Aga loomulikult istus mees diivanilauale ja Maddie palus taevast, et kipakas laud peaks tema üheksakümnekilose lihaselise kere all vastu. „Niisiis, mida ei juhtu?“
„Tean, mille peal sa väljas oled.“ Maddie tahtnuks Macile vastu nägu virutada ja pühkida sealt lõbustatud ilme.
„Ja mille peal?“
„Arvad, et kui oled minu vastu kena, saad midagi vastutasuks.“
Mehe lõbustatud ilme kadus ja asendus üllatusega. „Näiteks mida?“
„Ära teeskle. Tean, et tänaval avanes sulle segamatu vaade, niisiis viivitad läheduses, lootes, et saad muu hulgas katsuda ka Maddie Chesteri kuulsaid rindu.“
Mac vaatas talle pingsalt mõne pika hingematva hetke otsa. „See pole tõsi.“
„Kas tahad öelda, et oled teistsugune kui teised mehed?“
„Sind vaadates näen kõigepealt su hunnituid silmi, mis meenutavad sulakaramelli vanillijäätisel. Need on huvitavat kuldse ja pruuni värvi segu karva. Sinu huuled, kui need pole parajasti küüniliselt ja kibedusest kokku surutud, on nii lopsakad ja kenad, et mu fantaasiad – kui neid mul muidugi sinu suhtes oleks – keskenduksid sinna, mitte su T-särgi alla. Nii silmapaistvad, kui su rinnad ka poleks, olen sedasorti mees, kes vahib kõigepealt sääri ja tuharaid.“
Maddie polnud elu seeski olnud nii jahmunud… ega pelgalt sõnadest nii võrgutatud.
„Nüüd, kus see teema on ammendatud, räägime.“
See tõi Maddie kohe maa peale tagasi. „Millest?“
„Tahan su saamata jäänud palga hüvitada.“
„Ei tule kõne allagi.“ Maddie võis olla küll rahapuuduses, aga uhkus oli tal alles, ja mitte keegi – eriti McCarthy – ei võta seda temalt ära.
„Pead lubama mul sind aidata, Maddie. Tean, et sa ei saa töölt puudumist endale lubada.“
„See on minu kõige väiksem mure! Kui puudun rohkem kui ühe vahetuse, vahetatakse mind teise töötaja vastu välja. Neil on vaja, et töö saaks tehtud. Nad ei hooli, kes seda teeb.“
„Arvasin, et saan hotelli omanikke mõjutada ja hoida ära, et seda ei juhtuks.“
„Ole tänatud. See aga ei taga, et töö saaks tehtud, ega räägi minu kasuks, kui nad otsustavad, keda talveks tööle jätta ja keda lahti lasta.“
„Sellisel juhul asendan sind tööl, kuni oled taas jalul.“
Maddie pea ähvardas lõhkeda. „Muidugi asendad.“
„Sa ei usu, et