Cari Mora. Thomas Harris

pilkudest tugevamini tajus ta enda taga kõndivat Hans-Peterit.

      Kui nad olid heki taha jõudnud, sättis Hans ennast temaga silmitsi. Näoga otse Cari poole seistes ja naeratades meenutas ta valget kärpi. „Felix ütles, et ta vahetas neli korda majahoidjat, enne kui leidis sinu. Teised kartsid seda kohta ja kõiki neid jubedaid asju. Aga sulle need ju hirmu peale ei aja? Mul oleks huvitav teada, miks ei aja.”

      Ära astu temaga vestlusse, ära vasta, hoiatas vaist Carit.

      Cari kehitas õlgu. „Te peate toiduainete eest ette maksma.”

      „Ma maksan need hiljem kinni,” ütles Hans-Peter.

      „Ma vajan raha ette. Tõsiselt.”

      „Sa oledki tõsine inimene. Sa räägid nagu colombialane – su hispaania keel on nii ilus. Kuidas sul õnnestus Ühendriikidesse jääda – kas sa püüdsid kasutada „usutavat hirmu”? Kas immigratsioonipolitsei pidas sinu puhul usutavat hirmu võimalikuks?”

      „Ma arvan, et kahesaja viiekümnest dollarist praegu toidukraami jaoks piisaks,” lausus Cari.

      „Usutav hirm,” ütles Hans-Peter. Ta nautis Cari palgejooni ja mõtles, millist mõju võiks neile avaldada valu. „Cari, kas need asjad seal majas, need õudusfilmide rekvisiidid, sind ei hirmuta? Ja miks ei hirmuta? Kas sa saad aru, et need on kõigest mõttetute ostuhullude väljamõeldised teiste mõttetute ostuhullude hirmutamiseks? Cari, sa saad sellest aru, eks ole? Sa teed neil vahet. Sa oled tõelistele asjadele lähemal – kas sa tead, mis on tõelised asjad? ¿Las verdades, la realidad?