„Ma sain viimasel hetkel üürniku,” sõnas Felix. „Filmitegijad. Nad maksavad hästi. Nad tahavad, et sina siia jääksid, sest sa tunned seda kanti ja võib-olla hakkad neile ka süüa tegema – seda ma veel ei tea. Ma sain sulle nende juurde töökoha. Sa peaksid mind tänama. Peaksid ka minule midagi andma, kui nad sulle seda suurt filmihonorari maksavad.”
„Mis film see on?”
„Ma ei tea. See ei huvita mind.”
„Ja sa tuled kell viis hommikul mulle seda uudist teatama?”
„Kui nad on nõus maksma, siis nad tahavad ka, et nende soove täidetaks,” ütles Felix. „Nad tahavad enne valget majas olla.”
„Felix, vaata minu poole. Sa tead ju küll, mida ma ütlen, kui see on porno. Kui on, siis teen ma minekut.”
Suur osa pornofilmide tootmisest kolis Miamisse üle pärast seda, kui Los Angelese maakonnas võeti rahvahääletuse tulemusena vastu eneseväljendusvabadust alla suruv õigusakt, mis nõudis ekraaniteostes kondoomide kasutamist.
Cari oli Felixiga selle pärast varemgi tülitsenud.
„See ei ole roppus. See on tegelikult midagi tõsielufilmisarnast. Nad tahavad saada kahesaja kahekümne voldiseid pikendusjuhtmeid ja tulekustuteid. Sina ju tead, kus kogu see kraam on, eks ole?” Felix võttis taskust Miami Beachi linnavalitsuselt saadud kortsus filmimisloa ja käskis Caril tuua kleeplint.
Veerand tunni pärast kuulis Cari Biscayne’i lahe kalda lähedal sõitvat kaatrit.
„Ära sillal tulesid põlema pane,” ütles Felix.
Laia avalikkuse keskel viibides on Hans-Peter Schneider enamasti äärmiselt puhas ning lõhnab juhututtavate meelest hästi. Cari haistis siiski tal köögis kätt surudes temast õhkuvat väävlihõngu. Nii lõhnab põlev küla, mille majades on surnud inimesed.
Hans-Peter pani tähele, et Caril on tubli ja kõva pihk, ning naeratas oma hundinaeratust. „Kas me räägime inglise või hispaania keeles?”
„Kuidas soovite.”
Koletised saavad nagu tüüdardidki aru, millal nad ära tuntakse. Hans-Peter oli harjunud vastikust ja hirmu väljendavate reageeringutega, kui tema käitumine ta ära andis. Hõrgumatel puhkudel oli reageeringuks ahastav anumine, et surm saabuks kiiremini. Mõned inimesed tajusidki tema olemust kiiremini kui teised.
Cari üksnes vaatas Hans-Peteri poole. Tema laud ei pilkunud. Silmade mustadelt pupillidelt kumas arukust.
Hans-Peter püüdis märgata Cari silmadel oma peegelpilti, kuid kurval kombel ei näinud ta seal ennast. On alles kenake! Ja minu arvates ta ise ei teagi seda.
Hans-Peter jäi viivuks unelema ja sepitses valmis salmikese. „Su silmade mustades tiikides ma ennast ei leidnud, / sind raske on murda, kuid sinus nii mõndagi peitub!” Kui tal on aega, paneb ta selle ka saksa keelde ümber ja lisab viisi. Kasutab „murdmise” koha peal hörig, mis on rohkem orjastamise hõnguga. Kasutab „Hapukapsa ja peedi” meloodiat. Laulab seda duši all. Võib-olla sellelesamale tüdrukule, kui too on toibumas ja anub, et teda puhastataks.
Praegusel hetkel vajas ta siiski Cari heatahtlikku suhtumist. Oli aeg tegusid teha.
„Sa oled siin juba pikka aega töötanud,” ütles ta. „Felix räägib mulle, et sa oled hea töötaja ja tunned maja hästi.”
„Ma olen valvanud seda maja vaheaegadega viis aastat. Olen olnud abiks mõne remonditöö juures.”
„Kas basseinimaja lekib?”
„Ei, see on korras. Kui tahate, siis võite seda jahedamaks teha. Basseinimaja kliimaseadet reguleeritakse omaette kilbist ja selle lüliti on aiamüüri küljes.”
Majanurga juurest jõllitas Carit üks Hans-Peteri sulaseid Bobby Joe. Bobby Joe jõllitus oleks olnud ebaviisakas isegi sellistes kultuurides, kus jõllitamist ei peeta ebaviisakaks. Tema silmad olid kollakasoranžid nagu mõnel kilpkonnal. Hans-Peter viipas ta enda juurde.
Bobby Joe tuli ja jäi seisma Carile liiga lähedale.
Cari nägi tema kaelal väljakasvanud vanglasoengu all tätoveeringut „Munadeni sees!”. Bobby Joe sõrmedel olid sõnad ARM ja VIHA. Peopessa oli kirjutatud MANUELA. Mütsirihma ots ulatus kuklast kaugele eemale, sest ta pea oli väga väike. Carist sähvatas korraks läbi mälestus millestki halvast, aga siis oli see läinud.
„Bobby Joe, pane rasked asjad esialgu basseinimajja,” ütles Hans-Peter.
Cari selja tagant mööduva Bobby Joe sõrmenukid riivasid tema tuharaid. Cari puudutas Peetruse tagurpidiristi, mis tal helmekee otsas kaelas rippus.
„Kas elekter ja vesi on kogu majas sisse lülitatud?” küsis Hans-Peter.
„On küll,” ütles Cari.
„Kas teil on siin kahesaja kahekümne voldise pingega toitevoolu?”
„On jah. Pesukojas ja köögipliidi taga. Garaažis on golfikärude laadija, millel on kahesaja kahekümnene väljundpesa, ja selle kohal ripub varnas kaks pikenduskaablit. Ärge kasutage musta, vaid punast kaablit. Keegi on mustal maandusjuhtme ära lõiganud. Laadija kõrval on kaks kahekümneamprist automaatkaitset. Basseinimajas on kõik rikkevoolukaitsmetega.”
„Kas siin maja plaan on?”
„Esimese korruse kabineti raamatukogus on arhitekti joonised ja elektriskeem.”
„Kas turvasüsteem on ühendatud mingisuguse keskuse või politseiga?”
„Ei, see on ainult kohapealt juhitav ja õues on häiresireen. Neli tsooni, uksed ja liikumine.”
„Kas majas on toiduaineid?”
„Ei ole. Kas te hakkate siin sööma?”
„Jah. Mõned hakkavad.”
„Kas te magate siin?”
„Magame seni, kuni töö tehtud saab. Mõned meist nii magavad kui ka söövad siin.”
„On olemas eineautod. Need käivad tänava mõlemas otsas ehitusplatsidel. Nad on päris head. Kõige paremad on nad nädala algupoolel. Te kuulete nende tuututamist. Minule meeldib kõige rohkem Comidas Distinguidas, aga ka Salazar Brothers on hea. Eelmine võtterühm kasutas neid. Nende auto küljele on kirjutatud „Soe toit”. Kui te tahate, et nad teile süüa tooksid, siis mul on nende telefoninumber.”
„Ma tahan, et sina meile süüa teeksid,” ütles Hans-Peter. „Kas sa saad tuua toiduaineid ja valmistada iga päev ühe tõhusa söögikorra? Sul ei ole vaja meid teenindada, pane lihtsalt toidud välja nagu Rootsi lauas. Ma maksan hästi.”
Raha oli Caril vaja. Köögis oli ta väga krapsakas ja põhjalik nagu need naised, kes on kasvanud üles Miamis rikaste inimeste majades töötades.
„Seda ma võin teha. Ma valmistan teile süüa.”
Cari oli töötanud ehitusbrigaadide juures. Kui ta teismelisena keskööst saadik süüa valmistas ja seda kärbitud säärtega teksapükse kandes eineautodelt müüs, käisid puusepad karjakaupa tema juures ja äri läks ülesmäge. Cari kogemused ütlesid, et suurem osa rasket kehalist tööd tegevaid mehi on heatahtlikud ja isegi viisakad. Nad lihtsalt on kõige järele aplad.
Aga Cari nägi Hans-Peteri kolmeliikmelist võtterühma ja selle liikmete välimus ei meeldinud talle. Need olid tikusöest valmistatud tuši ja elektrihambaharja abil tehtud vanglatätoveeringutega võllaroad. Nad viisid koos üheainsa filmikaameraga basseinimajja raske magnetpuurpingi ja kaks puurvasarat.
Meeste seltskonnas töötavad naised teavad öelda, et tahumata kamba puhul kehtib üksildases paigas nii džunglis kui ka siin kirvereegel: mida suurem, seda ohutum. Kui pundis on rohkem kui kaks meest, jääb enamasti peale tsivilisatsioon,