Hans-Peter oli oma vedelkrematsioonimasina üle väga uhke. Ta oleks pidanud selle eest preemia saama, sest vedelkrematsioon klappis ju täiesti nende ökoloogiaentusiastide soovidega, kes tahavad kangesti vältida tules põletamisega kaasnevat süsinikujalajälge. Vedelikmeetod ei jäta süsinikujalajälge ega üleüldse mitte mingisugust jälge. Kui mõnest tüdrukust ei saa asja, võib Hans-Peter ta lihtsalt vedelal kujul klosetipotist alla lasta, ilma et see avaldaks vähimatki kahjulikku mõju põhjaveele. Tema lauluke selle töö juures kõlas nii:
„Las Hans-Peter tuleb ja kallab kõik teie mured potist alla!”
Karla ei olnud siiski täiesti kasutu: tüdruk pakkus Hans-Peterile üksjagu lõbu ja tal õnnestus ka maha müüa Karla mõlemad neerud.
Hans-Peter tajus krematsioonimasinast duširuumi õhkuvat mõnusat soojust, kuigi ta hoidis leeliselahuse temperatuuri kõigest 160 Fahrenheiti kraadi juures, et protsess kauem kestaks. Ta nautis selle jälgimist, kuidas Karla luustik pikkamisi ihust nähtavale ilmub, ja soojus tõmbas teda nagu mõnd roomajat enda poole.
Ta püüdis jõuda otsusele, mida ta majja hiilimiseks selga peaks panema. Valge liibuv kummikostüüm oli äsja ühelt ulmesõprade kokkutulekult pihta pandud ja meeldis talle hullupööra, kuid see kriuksus, kui tema reied kokku hõõrdusid. Ei. Midagi musta ja mugavat, millel ei ole mingeid krabisevaid takjakinniseid, kui ta otsustab magavat Cari Morat vaadates riided seljast võtta. Ja kilekotis vahetusrõivad juhuks, kui ta peaks märjaks või kleepuvaks saama, ja kaunistustega plasku, mis sisaldab valgendit DNAhävitamiseks, kui asjalood peaksid nii kaugele jõudma. Ja metallidetektor.
Ta laulis ühe laulu saksa keeles – see oli rahvalaul „Hapukapsas ja peet mind peletavad eest”, mida Bach oli kasutanud „Goldbergi variatsioonides”.
Põnevil olla oli tore. Oli vinge kuhugi vargsi hiilida. Igavest und magavale Pablole kätte maksta …
Kell üks öösel oli Hans-Peter Schneider suure maja kõrval heki vahel. Kuuvalgust oli palju ja palmide varjud lebasid sellega üle kallatud maal mustana nagu veri. Kui tuul suuri oksi liigutab, võib nende vari maapinnal näha välja nagu inimese vari. Mõnikord see ongi inimese vari. Hans-Peter ootas tuulepuhangut ja liikus koos varjudega üle muruplatsi.
Majast õhkus ikka veel päevast lõõska. Ta peatus seina lähedal ja see oli nagu suur soe loom. Hans-Peter surus ennast majaseina vastu ja tundis, kuidas soojus levib tema kehas nii üles- kui ka allapoole. Ta tunnetas kuupaistet, mis tal pea sügelema pani. Ta mõtles vastsündinud kängurule, kes mööda ema kõhtu üles sooja kukru poole ronib.
Maja oli pime. Ta ei näinud läbi talveaia toonitud klaasi mitte kui midagi. Mõned metallist orkaaniluugid olid ette tõmmatud. Hans-Peter torkas ühe muukraua lukuauku ja liigutas seda kaks korda üle muukide, et neid kriimustada.
Ta lükkas Felixi võtme pikkamisi lukuauku. Ta tundis mõnusaid külmajudinaid. Ennast vastu sooja maja surudes võtit lukuauku torgata oli Hans-Peteri jaoks väga intiimne tegevus. Ta kuulis, kuidas muugid nõrkade klõpsatuste sarja saatel liiguvad, ja see oli nagu putukate sirin siis, kui ta käis võsas mõne naise juures, kes oli juba mitu päeva surnud ja imemõnusalt soojaks muutunud – muutunud tänu ihule tekkinud vastsekupladele soojemaks kui elusast peast.
Võtme ovaalne sabaosa oli nüüd surutud lukuroseti vastu. Surutud nii, nagu surub tema ennast tüdruku vastu, kui ta otsustab üles minna. Jääb tüdruku juurde seniks, kuni too liiga külmaks muutub. Kurval kombel jahtub too kiiremini kui päikesesoojust välja õhkav maja. Kliimaseadmega toas ei jääks ta kuigi kauaks soojaks isegi siis, kui Hans-Peter neile teki peale tõmbaks ja ta kaissu võtaks. Nad ei jää iial soojaks. Nad muutuvad väga ruttu kleepuvrõskeks ja külmaks.
Ta ei pidanud ju kohe praegu otsustama. Ta võis lihtsalt järgida südame kutset. Oleks lõbus vaadata, kas ta suudab südame kutset eirata. Süda, PEA, pea, SÜDA, põmm. Ta lootis, et tüdruk lõhnab hästi. Hapukapsasja peet mind peletavad eest.
Ta vajutas lingile ja tihend kahises, kui ta ukse lahti lükkas. Kleeplindiga kinganina külge kinnitatud metallidetektor pidi avastama kõikvõimalikud vaiba alla peidetud metallist häirematid. Ta liigutas jalga talveaia põranda kohal ja pani selle alles siis täie raskusega maha. Seejärel astus ta murul liikuvatest varjudest ja pead soojendavast kuupaistest eemaldudes maja jahedasse hämarusse.
Plõnksatus ja kahin tema selja taga nurgas.
„Mida kuradit, Carmen?” kostis linnuhääl.
Hans-Peteril oli püstol käes, ehkki ta ei mäletanudki, kuidas ta selle välja tõmbas. Ta seisis liikumatult paigal. Lind kahistas puuris uuesti, nihkus õrrel edasi-tagasi ja pomises midagi.
Mannekeenide siluetid kuupaistet täis akende taustal. Kas mõni neist liigutas ennast? Hans-Peter kõndis hämaruses nende vahel. Üks ette sirutatud kipskäsi puudutas teda, kui ta sellest möödus.
See on siin. See on siin. Kuld on siin. Es ist hier! Ta teadis seda. Kui kullal oleksid kõrvad, siis kuld kuuleks tema hõiget sealt, kus ta praegu salongis seisab. Riidega kaetud mööbel, riidega kaetud klaver. Ta läks baari, mille piljardilauda katsid põrandani ulatuvad palakad. Jäämasin poetas kamaka jääd ning ta tõmbus küüru, ootas, kuulatas ja mõtles.
Tüdruk teab majast nii mõndagi. Enne kui midagi muud ette võtta, peab ta selle informatsiooni tüdrukust välja õngitsema. Raha võib ta tüdruku eest alati ka hiljem saada. Surnud peast poleks tüdruk väärt rohkem kui mõni tuhat ja isegi selle hankimiseks tuleks ta süsihappelumel kohale toimetada.
Polnud mingit mõtet tüdrukut häirida, kuid ta oli olnud seal rõdul nii veetlev ja nii südantsoojendav ning Hans-Peter tahtis vaadata, kuidas ta magab. Mingisugusele mõnule oli tal ju ikka õigus. Võib-olla tal õnnestub lihtsalt mõned tilgad voodiriiete ja tüdruku arme täis käsivarte peale pritsida, muud ei midagi. Oh, ja tilga või paar ka tema magavale põsele – põrgu päralt, sortsu näkku tohib ju ikka lasta? Tibake sellest võis tüdruku silmanurka valguda. Tere-tere. See oleks krunt tulevastele pisaratele.
Telefon Hans-Peteri taskus võdises reie vastas. Ta liigutas telefoni siia-sinna, kuni see tekitas temas hea tunde. Ta vaatas Felixi tekstsõnumit ja see tekitas temas veelgi parema tunde. Sõnum oli niisugune:
Kätte sain. Ma panin ta 10 tonni ja tasemel puru eest loast loobuma. Meie luba on homme valmis. Võite sisse kolida.
Hans-Peter heitis riidega kaetud piljardilaua alla vaibale ning toksis mõne sõnumi sõrmega, mida ta nimetas oma tsinksõrmeks. Nimetissõrme küünt moonutas seesama geneetiline häire, mis ta karvadeta jättis. Biokeemiaterminiga „tsinksõrm” tutvus ta enne, kui ta moraalinormide eiramise pärast meditsiiniinstituudist välja visati. Õnneks oli isa siis juba liiga vana, et teda selle läbipõrumise eest kõvasti läbi kolkida. Küüs oli terav ning kulus marjaks ära hallituse, eoste ja õietolmu suhtes nii tundlike karvadeta ninakäikude puhastamisel.
Cari Mora ärkas pimedas ega teadnud, miks ta ärkas. Tema vaistlik toiming virgudes oli kuulata metsa hoiatushelisid. Seejärel tuli ta teadvusele ja vaatas pead liigutamata suures magamistoas ringi. Kõik tulukesed – digiboksi, termostaadi ja kella omad – põlesid, kuid häirepuldi tuli ei olnud punane, vaid roheline.
Ta oli ärganud ühestainsast piiksatusest siis, kui keegi all signalisatsiooni välja lülitas. Praegu häiretuli vilkus, sest miski möödus korrus allpool esikus liikumisandurist.
Cari Mora tõmbas dressipüksid jalga ja võttis voodi alt pesapallikurika. Telefon, nuga ja karutõrjeaerosooli purk olid taskus. Ta läks koridori ja hõikas keerdtrepist alla.
„Kes seal on? Oleks parem, kui te praegu kohe midagi ütleksite.”
Viieteistkümne sekundi jooksul ei kostnud midagi. Seejärel lausus all üks hääl: „Felix.”
Cari pööritas silmi ja puhus sisinal õhku läbi hammaste.
Ta pani tuled põlema ja läks keerdtrepist alla. Kurika võttis ta endaga kaasa.
Felix