Seda oli ta ju arvestanud.
Mõlemad läksid tagasi tihnikusse, kus oli leppade külge köidetud kaks hobust. Nad olid võtnud kõige paremad, ja Havald vaatles oma kõrvi kiitva pilguga, enne kui talle selga istus.
Sõna lausumata pöördusid nad ida poole, kus üsna lähedal juba hakkas end laotama mets.
Nad ratsutasid mööda kitsast rada, mida mööda oli veetud palke ja puid. Ojani jõudnud, keerasid nad vette ja ratsutasid vulisevat madalat sängi mööda, kuni päike oli kõrgel. Siis keerasid nad järsku laande, kus ei olnud teed ega rada.
2
Tarva kollakaspunane nahk vilksahtas läbi ragiseva puhmastiku, heledad pikad sarved läigahtasid kord ja vajusid kohe alla ja üks koer kaebas järsku haledalt teiste marulise haukumise sekka. Rägastik vajus vaona eemale ja jällegi kostis haukumine natuke kaugemal, ainult mahajäänud koer aiatas edasi. „See on muidugi Mustu,” mõtles Tõivo, „noor teine, ei mõista end hoida.” Ta ruttas, oli juba veidi hingest ära pikast tagaajamisest. „Visa sõnn, visa sõnn,” kordas ta ikka jälle uuesti ja ta süda vasardas: kui mitte Illuko varem tarvale juurde ei jõua!
Ta tormas läbi kastemärgade põõsaste ja sõnajala edasi, leidis vinguvalt haliseva koera, kes talt nagu abi ootas. Kuid siin oli vaid surm veel aitajaks, sest kogu sisikond oli väljas ja roided külje pealt avatud. Tõivo vajutas oda kärme löögiga loomale südamesse ja kiirustas edasi, kui tarvas jälle paigal seisis, jauras ja norskas ja ühel koeral juba hääl kippus kinni jääma sellest hommikust saadik kestnud haukumisest.
Tõivo leidis ühe oma viltuläinud oda ristloodis puutüve sees. Kui ta selle välja kiskus, kahises ülevalt kollaseid lehti metsa sügisesse vinasse.
„Ma pean rahulikum olema,” ütles ta enesele. Ja jälle meenusid talle isa sõnad, et oti, tarva ja põdra jahil olgu mees vagane ja käsi kindel. Kaks noolt oli kaduma läinud juba rutuga sihtimisega. Aga see sõnn oli ka vilgas, kuigi turjaga nagu mägi.
Ju ta seesama ikka on, kes Urito poisikesed surnuks puistas ja läinud sügisel Vaado ühes hobusega puruks kaevas. Tal on paha vaim sees. Varitseb tihnikus ja tungib järsku kallale. Aga Otenamb ütleb, et lähevad vanadusega kõik tigedaks ja lõhuvad lehmigi.
Et ta aga kaval on, seda on ta näinud hommikust peale. Ei lähe ega lähe tihnikust lagedale, et saaks vibuga lasta või oda visata. Ja koeradki ei saa padrikus õieti liikuda, tema aga toetab tagumiku kibuvitsa põõsasse või sarapuu puhmastikku ja vehib sarvedega, nõnda et penid ei saa kuskilt kinni hakata, vaid hoidku ise enestele taganemistee lahti. Aga nii kui ta odameest näeb, siis kargab kergelt nagu põder langenud puudest ja võsast üle, et jälle kaugemal koertele vaid sarvi näidata.
Meel olgu vagane, mõtles Tõivo, sest ta oli juba higine ja mures, et viimaks võib väsidagi. Sel pöörasel kihutamisel oli ta natuke segigi läinud, ei teadnud enam õieti, kus ta on. Sedaviisi võib looma viimaks ajada Variküla poole välja ja siis tuleb sealt mõni ja tapab tarva varem, enne kui ta ise jaole saab.
Tõivo seisatas, pistis näpu suhu ja hoidis enese ees õhus. Aga mets oli nii vaikne, et vaevalt mõistetav oli, kustpoolt liikus tuuleõhku. Ta mõtles nüüd altpoolt tuult sõnnile ligineda.
Nii tegi ta siis kaugema tiiru, kuid nägi varsti, et ka see midagi ei aidanud: ta ei saanud laske- ega viskekaugusele läheneda, ja kuigi koerad haukusid endiselt pööraselt, kuulis tarvas okste raginat. Ta kuulis ja mõistis küll veel muud: kuidas orav tuksutades hoiatas ja näär hurjutades kriiskas. Ja kohe kahises jälle puhmastik ning see ragisemise, norskamise, möirgamise ja haukuva käiamise maru vajus vasakule poole ning peatus jälle mõnisada sammu eemal.
Tõivo ei olnud niisugusest tõust ega rahvast, kes kaotab lootuse. Kuna ta seni oli olnud vaid kord-korralt kuri halva õnne pärast, siis jälle täis põnevat lootust, muutus ta nüüd juba jonnakalt süngeks. Ta hakkas looma vihkama, kelle ta muidu oleks surmanud vaid jahikire ülevas meeleolus. Ta hakkas teda sajatama. Ei olnud temal tarkade sõnu, ei teadnud ta sortside nõidust, aga ta uskus oma mõttetuil silpidel olevat mõju ja lootis seda.
Ta seisatas, vaatas ringi, kui sai veel kord püüda tuule alt loomale läheneda, ning nägi äkki õhtu poole vajuva päikese längus kiirte sees mehe seismas. See seisis puude tüvede vahel rahulikult ja vaatas sinnapoole, kust tuli koerte kisa ning pulli norskamine ja jõur. Siis keeras ta pea Tõivo poole.
Tõivo esimeseks mõtteks oli, kumb oleks tugevam. Ja ta vere tõus kahanes, kui võõras ta hinnangus paistis kasvult väiksem olevat ja õlgadelt veidi kitsam. Kuid vibu, oda ja tapper olid tal nähtavasti head ja miks kandis ta metsas kilpi? Ei olnud ju lähedal olnud sõda ega rünnakuid.
Ka oli tal valge poolkasukas seljas ning tali oli ju alles kaugel. Ahtakese äärega sinise kaabu alt langes hele juus nagu silutuna õlgadeni, kuid oli laubal lõigatud.
„Võõras,” mõtles Tõivo ja ootas.
Teine tõstis käe ja näitas kisa poole.
„Üksi on raske,” hõikas ta, „kas on abi vaja?”
„Hommikust saadik ajan teda ja tahan ta ka üksi kätte saada.”
„Ära põlga abi — annad vahest selle eest öökorterit.”
Ta hakkas lähemale tulema ja Tõivo läks talle vastu.
„Kustpoolt mehi?” küsis Tõivo, nähes kasuka alt paistvalt hamelt võõrapärase kirjaga tikandusi.
„Kaugelt,” vastas teine lihtsalt. „Hiljem aega seletada, enne püüame sõnni kinni.”
Ta ajas kasuka maha, vaatas siis veidi ringi, raius tapriga puhmast roikaid, sidus nad peente vitsadega ristiks ning ajas siis sellele oma kasuka selga. Tagus selle risti nüüd maa sisse ja ütles:
„Sa võiksid samuti teha ja oma hame risti selga tõmmata. Meie pool püütakse tarvast nõnda, ja põtra ja ka hunti.”
Ta seletas, kuhu Tõivo peaks oma hirmutise üles seadma, tõmbas ise oma hame seljast ja Tõivo nägi õlal armi, mis ulatus pahema rinnani alla ning paistis olevat karu kriimustusest. Siis oli paremal käevarrel veel teraarme ning Tõivo lugupidamine tõusis võõra vastu, kes paistis olevat vahest kolmekümneaastane, seega temast kümme aastat vanem.
Võõras oli seadnud üles nõndaviisi ka oma kilbi, et ta üksi oma hirmutistega sai sõnnile tee kinni panna kolmelt kohalt. Tõivo, kes oma vammust võõra keelu pärast niiviisi ei ohverdanud, häbenes natuke, et teine niipalju rohkem oli teinud, ja hakkas nüüd ringi minema, et allatuult sõnnile uuesti kallale kippuda.
„Vammust ära maha pane,” oli võõras ütelnud, „natuke ikka kaitseb, kui lööb.”
Kuna Tõivo nüüd suures kaares kõndis tarvale selja taha, käisid ta mõtted kord võõra ümber, kord jälle kiirustasid sõnni poole, kelle puristamine kuuldus ikka lähemal ja lähemal. Nad olid vist natuke väsinud juba, koerad kui ka tarvas. Sest nad tegid lühikesi vaheaegu omas märatsemises, nagu hinge tagasi tõmmates, et siis jälle uuesti hoogu sattuda.
Tõivo kiirustas oma samme, mõtles seejuures, kuidas võõras oli olnud asjalik ja rahulik ja seega kuidagi temast üle, ning seda mitte ainult vanuselt, vaid ka kogemustelt. Mõtles, kuidas ta lausetel oli nagu teistsugune hääldamine ja mingisugune kergelt laulev ilme. Ning kuidas ta oli ütelnud: „Sa mine paremalt poolt, mina olen pahemal, et ta sealt läbi ei murraks. Ja kui sihid, sihi kindalt, muidu tuleb kohe kallale.”
Sihi siin kindlalt, kus iga oks viib noole kui ka oda viltu selles tihnikus! Ennist oli ta nii selgelt näinud külge abaluu taga, aga odaots libises humalaväätide vahelt üles ja läkski tihedalt üle sõnni turja puusse.
Nüüd oli Tõivo juba paarikümne sammu kaugusel tarva taga. Koerad kuulsid ta tulekut ja said vihast hoogu juurde. Tarvas puhus kord, nagu oleks kerisele visatud vett, ja pahises põõsastikust läbi, enne