Urmas ja Merike. Karl August Hindrey

Sepaks olla on suur auamet, kuid Urmas oli võimsate vanemate verd, oli olnud rikas ja kaugel käinud, relvatarvitamist õppimas käinud noorena Saares ja Ugandis sealsete vanemate õppemeistrite juures ning oli elanud suurtsugu meeste ja isandrahva elu. Oli pidanud sõda Rootsis ja Noogartimaal ning läinud veel rikkamaks. Tema aga, sepp Võibo, oli ka käinud kaugel, oli olnud aastagi Ojomaal ja õppinud seal oma oskust, mis oli ta teinud kuulsaks Sakalas ja Ridalas, Rävelas ja Ugalas, kuid oli ikkagi seisuse vahe, mis mõlemaid vanemaks saanud mehi ei lasknud üksteisele seista nõnda lähedal, nagu nad vahest mõlemad oleksid soovinud. Sepp tundis Urma vastu suurt, kuid varjatud poolehoidu, ja viimane oli sepikojas palju sagedamini, kui seda nõudsid läbirääkimised mõne mõõga, kilbi või käevõru tegemise või parandamise kohta. Urmas oli ühtelugu tundnud vajadust kõnelda sepaga kõiksugu keeruliste viiside üle, kuidas taguda ja karastada seda või teist rauda, kuidas ehtida mõõgapidet ja kaitserauda ja kuidas kullata või hõbetada tera ülemist osa. Kahekesi olid nad mõnegi paranduse ammu juures välja mõtelnud, selle haruldase uue relva juures, mis laskis õigemini kui vibu. Ja kui Urmas oma tares laskis tavalistest pajaaukudest madalamale raiuda seinte sisse aknad, et pääseks tarre päevavalgus ka talvel, siis oli sepp teinud nad pajalaudade viisil ettelükatavaiks raamideks, mis olid kaetud põiega. Nad mõlemad olid unistanud materjalist, mis oleks läbipaistev nagu need helmed, mis olid toodud kaugelt ja kaunistasid naiste kui meeste käevõrusid ja olid joodetud neidude pärgadesse. Nad olid mõtteid mõlgutanud sellisest rikkusest, et kokku joota võida nii palju helmeid, kuni sellest saaks ruut, mis laseks rohkem valgust läbi kui põis. Kuid olid peatuma jäänud viimase juures kui isegi juba liiga uuel ja teiste peavõngutamist väljakutsuval lahkumisel senisest tavalisest kombest.

      Vanem Uudemeel ootas Urmast. Ta nägi temas alatist võistlejat, kuigi ta seda endale ise ei tahtnud tunnistada.

      Urma vanaisa oli olnud veel kihelkonna vanem ja kihelkond oli olnud tol ajal palju suurem. Siis olid kihelkonda kuulunud veel Seljanmäe, Päivoneeme, Arevalla ja Ilmankaio külad, mis olid peale Urma vanaisa surma liitunud Keero kihelkonnaga, mille vanemaks oli nüüd Meeme.

      Urma vanaisa oli langenud ühes kahe vanema pojaga merel või Rootsis. Oli oodatud neid mitu aastat ja kuuldused kõnelnud hiljem, et Rootsi mehed kiidelnud, kuidas nad ühel saarel hävitanud eestlaste väejõugu vange võtmata. Urma vanaisa Kaubi loeti siis kadunuks. Ja kuna Urma isa Kõo oli tol ajal alles väike poisike, valiti Uudemeele isa Meelvili vanemaks.

      Urma sugukond oli väikeseks jäänud. Ta isa Kõo kolm naist olid noorelt surnud, kui suur taud käis üle maa. Kui surid ühes inimestega metsloomad: põdrad, hirved ja tarvad. Urma lell Metsolemb oli noorena juba rännanud üle Peipsi vadjalaste maale Laugajõele ja siis oli ka Kõo surnud.

      Nii oli siis perekonnast siia järele jäänud vaid Urmas, kes end ka ei olnud sidunud suure ja rikka perekonnaga, vaid oli oma naise kaasa toonud retkelt Ahvenasaartele. Võtnud alles küpsemata piigakese kaasa, heledapäise ja hapra, kes aga mõistis mängida kannelt ja laulda võõraid viise, ning selle kasvatanud ta enesele naiseks.

      Uudemeel nägi selles, et Urmas ei toonud naisega kaasa sugukonna suurust, küllaltki põhjust rahulolemiseks, kuid ühtlasi ka midagi tõrgest, teisiti olla tahtmist ka siin nagu pea igas teises asjas. Küla nõupidamistel võis Urmas vardjana istuda ükskõikselt ja jahedalt ja mitte midagi lausuda. Kui aga küsiti tema arvamist, siis käis see enamasti vanema omale risti vastu ja leidis isegi sageli teiste heakskiitu, kuigi Uudemeel jällegi oskas oma sugukonna suuruse ja teiste järeleandmise tõttu oma arvamist läbi suruda ja maksma panna. Kuid teda sõi Urma ükskõiksus ja rahu ka sel puhul.

      Urmas jälle omaltpoolt mõistis Uudemeelt väga hästi. Uudemeel tahtis teenida ja teenida lasta vaid oma tahet ja võimu. Seejuures ei olnud ta ei saagiahne ega kokkuhoidlik. Ta hoolitses oma kihelkonna käekäigu eest, tahtis teda näha austatuna ja jõukana, mehisena ja väärikana teiste seas. Ta sundis ühistele ettevõtetele, määras külvi- ja lõikuseaja ning sõlmis kasulikke leppeid naabritega ja välisrahvaga. Kuid Urmas mõistis, et kõige selle tõukejõuks oli siiski suur enesearmastus ning auahnus. Uudemeel arvas nagu, et ilma temata ei teata ega tehta midagi.

      Uudemeel omaltpoolt pidas iga üksikut vajalikuks oma kihelkonna heaks. Ja kuna Urmas ei alistunud sellele nõudele ja käis pahatihti vaid oma rada, ka teisi meelitades oma eeskujuga suuremale iseseisvusele, siis nägi Uudemeel Urmas vastast ning isegi tõrgest, kahjulikku meest.

      Urmas jälle arvustas endamisi ja mõnikord ka teiste seas Uudemeele leppimatust, mis kunagi ei tahtnud taganeda võetud seisukohalt. Ta ei leppinud hästi Seljanmäe, Päivoneeme, Arevalla ja Ilmankaio rahvaga, kes olid nüüd Keero kihelkonnas ja keda valitses praegu Meeme. Ta jonnis nendega, katsus neile alati vastu olla ja nende mõnikord õiglasi soove piiride ja karjamaa, alemaa ja killavooride asjus täitmata jätta. Ja kihelkonna rahvas, kes armastas kiusu ajada ja tundis nagu vana vingu kihelkonnast lahkulöömise pärast, aitas kaasa. Urma meelest oleks pidanud ühel nõul olema Meemega, kes oli mõistlik ja isegi väga kaval mees, seejuures vapper ja lugupeetud üle kauge maa. Ta sõna maksis palju Raiküla maapäeval, ning alati oli ta sellel poolel, kuhu kaldus maakondade ja kihelkondade vanemate enamus. Ning paistis igati, et Meemel oli õigem taip olukorrast. Kui tema oli soovitanud sõda, siis oli sõda ka toonud võitu ja kasu. Ja kui ta oli olnud rahu poolt ja mõni maakond oli siis omapead otsustanud minna retkele, siis oli see tavaliselt äpardunud. Ning teati arvata, et ta meelega hoidis tagasi teisi maakondi, et jonnakad sõjanõudjad saaksid õpetust. Aga teisest küljest oli ka Uudemeel sellepoolest rahvale teada, et ka tema töötas Meeme poolt soovitatud sõjakäigule vastu ja nimelt samasuguse sihiga.

      Urmas aga soovis leppimist ja maakondade kui ka kihelkondade vanemate ühistamist kõigis asjus. Ta oleks tahtnud, et käsud käiksid läbi kõik maakonnad ja leiaksid siis täitmist igas nurgas. Ta tahtis, et virulasedki tuleksid appi, saadaksid mehi ja moona, kui saarlastel oli tegu vikerlastega Rootsi rannikul või Ahvenamaal või kui on vaja võtta ette sõjasõitu Leedumaale või venelaste vastu Peipsi lõunasoppi ehk Irboska varjaagist suurvalitseja vastu.

      Kuid kuna Urmas nägi seda visa jonnakust mitte vaid naaber­kihelkondades üksi, siis teadis ta ka oma mõtte lahendamise raskust, aga oma arvustamistahtest ta siiski ei loobunud. Ning seda arvustust nägi Uudemeel Urma vaikimiseski ning eraldumises.

      Oli hele päikesepaisteline ilm, kui Urmas astus Uudemeele õue. Ta tundis vanema tare, ta mäletas ta kõrgemat järge pika laua otsas, mis oli nikerdustega ja värvilise kirjaga kaunistatud küljelaudadega pink. Neil käetugedel lamasid nõupidamistel Uudemeele pikad käevõrudega kaunistatud karvased ja kuivetanud käsivarred, millede lihased olid konarlikud nagu tammepuust.

      Urmas tundis seda. Ta tundis seintel olevaid vaipu ja nahku, milledel rippus kalleid relvi. Ta tundis seintel olevaid raskeid kirste, milledes oli mõningat rikkust, võõramaist kalevit, siidi ning ehteid. Seda oli Uudemeel mõnikord näidanud.

      Seda Urmas tundis ja arvas, et nüüd on nii mõnigi ese tema ja Imbi varast neis kirstudes. Ja tülgas oli tal astuda üle läve. Ta ütles õues olevale orjale, et ootab. Tulgu vanem välja.

      Vanem aga ilmus ise lävele ja kutsus ta sisse. Kuna keeldumine oleks paistnud ilmse vaenuavaldusena, siis järgnes Urmas talle.

      Uudemeel saatis sees olevad naised välja, asus oma järile. Urmale paistis see nagu asumine mingile kohtumõistmisele ja ta istus järile, mille ta viis akna lähedale. Tõmbas näpuga üle valgust andva põie.

      Uudemeele kulmud tõmbusid süngeks. See oli Urma poolt nagu mõistaandmine, et ka Uudemeel võis taganeda omast seisukohast, mida ta varem oli kaitsnud kas või teise naeru­vääristamisega. Et siis ise seda akent järele teha.

      „Jumalad on kurjad sulle,” ütles ta. Ta suur kongus nina tungis teraste silmade vahelt ette nagu süüdistaja.

      Urmas ei näinud seda. Ta ei vaadanudki Uudemeele poole. Ja kui on jumalad kurjad, siis on see nende ja Urma omavaheline asi.

      „Ma ju ütlesin, et ei pea oma kihelkonna mees minema võitlema teiste teenistuses. Iga mehe kaotus teeb kihelkonna vaesemaks ja ta varanduse kaotus kahandab kihelkonna jõudu.”

      Selle vastu ei olnud palju ütelda.