„Hooplesid ja suurustasid. Selle eest tehti sind ka vaeseks.”
Urmas tõusis nüüd püsti. Ta vaatas külmalt Uudemeelele silmadesse.
„Lõin maha nende suuremad vanemad. Nende naised poosid endid parte ja purrete külge. Selle eest maksin. Aga ei olnud minu teha, et naine ja lapsed surma said.”
„Jumalad olid kurjad,” lausus Uudemeel nagu ähvardades. „Kui sa oleksid koju jäänud, siis vahest ei oleks su perekond nüüd Manalas, vaevalises varjuriigis.”
„On kodus kükitajate usk, nende usk, kes kardavad surma, see Manala usk. Tuleriidal põlenute hinged on vabad ja rõõmsad. Miks ei lasknud sa mu naist ja lapsi põletada?”
Uudemeel pööras oma silmad kõrvale. Ta ei tahtnud ütelda, et oleks ilmaaegne toredus olnud, et oleks siis kaasa pidanud andma ehte- ja tarbeasju ja et need olid müüdud lunaraha saamiseks. Ta vastas, et oli nõu peetud vanemate meestega ning et need olid pooldanud matmist.
Urmas teadis, et Uudemeel oli muidugi teinud matmise ettepaneku ja et ei olnud siis vasturääkijaid. Pealegi kui kindel ei olnud, et Urmas tuleb elusalt tagasi. Sest kes teab, mida võib veel juhtuda pikal teel. Nii olid siis Imbi ja tema pojad maetud kalmele nagu vaesem rahvas, kelle peied ei vääri suurt lõkendavat ja loiskavat riita.
„Sul on veel natuke raha järele jäänud,” lausus nüüd Uudemeel, et katkestada vaikust. Ta ütles seda nagu tusaselt-asjalikult ja läks ühe kirstu juurde. Sealt tõi ta välja nahkkoti ja luges sellest ette lauale paar tosinat hõbemünti. Ta ei ütelnud, et oli ümber vahetanud ühe kuldmündi hõbedaks.
Urmas tunnistas raha ükskõikse pilguga, pani ta kotti tagasi ja selle kaukasse. Siis otsis ta pilk mööda seinu.
Uudemeel mõistis ja tõi kerese varjust välja Urma mõõgad, kilbid, mis olid päritud isalt ja vanaisalt. Ta tõi ambu, vibud ja nooled, tõi tapreid ja nahkkiivrite seast ka ühe raudse. Tõi sületäie sületäie järele, muist kõige väärtuslikumat laadi, teist, mis oli päritud ja rohkem mälestuste püha väärtusega. Laual oli koorem relvi.
„Ja mu hobune?” küsis Urmas.
Uudemeel astus lävele ja hüüdis orjale, et see tooks hobuse.
Urmas astus välja.
Kui hobune toodi, läks ta tema juurde, laskis oma käsivart nuusutada, korraldas lakka ja silitas loomale üle kaela ja selja.
Hobune puristas ja nühkis oma pead vastu ta õlga.
Kui siis Urmas astus jälle tarre, et ära kanda oma relvad, takistas teda selles Uudemeel ja käsutas orja seda tegema.
„Ei saanud su varandusest rohkem alale jätta,” lausus ta veidi viivitades. „Ei olnud mehi, kes oleksid rohkem suutnud maksta, aeg on praegu niisugune.”
„See ei ole tõsi.”
„Kuidas ei ole tõsi! Teas ei tahtnud rohkem maksta…”
„Oleksid ise võinud võtta kas või pandiks.” Urmas oli seda ütelnud päris lihtsalt, ilma etteheiteta, nagu väsinult või ükskõikselt. Kuid kuna see oli nõnda lihtne ja ka õige, vihastas see Uudemeelt. Ta hakkas pikalt ja laialt seletama, kuhu ta igale poole oli olnud kohustatud maksma ja jagama, nõnda et ta ise kuidagi ei saanud. Ja kuna oli lunaraha ruttu vaja, siis pidi kiirustama.
Urma ilme oli jälle ükskõikne ja õieti Uudemeele arust kõrk nagu alati. Uudemeel luges sellest näost, et Urma pärast võib see kõik nõnda olla ja ei tarvitse nõnda olla, kuid olgu see nõnda või teisiti — talitatud on igapidi madala mehe viisil, mitte vanema kohaselt.
Uudemeel tundis ise, et ta ei teinud hästi, kui näiliselt asjalikult küsis ja siiski sellega väljendas pilget, tähendades relvade koormale: „Mis hakkad sa peale kõige sellega?”
„Sellega koguvad mehed kuulsust ja vara,” vastas Urmas lihtsalt. Ja ta ei märganudki omapoolset solvet, kui ta küsis, mida peab ta hobuse toitmise eest maksma. Tal oli aga nii suur tahe teha selge vahe vanemaga, et ta tõepoolest soovis mitte vähematki võlgu jääda.
Sellele ei teadnud Uudemeel midagi vastata. Nad jäid teineteisele silmi vaatama, Urmas küsivalt ja ükskõikselt ning siis imestades, kui nägi vihasoont vanema laubal tõusmas. Uudemeel nägi aga seda imestust ja heitis käega.
Nüüd mõistis ka Urmas, et oli oma vara hooldajat haavanud, ja lausus:
„Sul ikka oli muret ka valvata, et orjad looma hästi hoiavad. Ole siis terve!”
Nende sõnadega, mis olid ka mõeldud hüvastijätuna, hakkas ta sammuma õuevärava poole, hobune käekõrval.
Ta ei pannud tähele, kuidas aitadest ja püstkojast jälgisid teda naiste ja tütarlaste pilgud. Hetkeks läbistas Uudemeele pead mõttekäik, et ei peaks teda nõnda minna laskma. Et oleks vahest vana vimma lõpetamine, kui ta Urma seoks enesega lähemalt seega, et saaks temast väimehe. Tal oli seitse tütart, jumalad olid teda õnnistanud vaid ühe pojaga ja sellest ei tundnud ta suurt rõõmu, sest see lonkas ja targad ei olnud osanud lühemat jalga kasvama panna, ja jumalad ei olnud tähele pannud urikivil ohverdatud ande.
Kuid ta kahetses kohe oma kutset, et Urmas tulgu tagasi ja joogu kann mõdu ja söögu põdraliha temaga koos. Urmas tänas vaid, nagu oleks ta kutset kuulnud poole kõrvaga.
„Viin relvad ja hobuse sepa juurde,” ütles ta.
Uudemeel oli liiga uhke küsima, mida mõtleb Urmas nüüd peale hakata, kas esialgu külasse jääda või sõita kohe merele või maad mööda saagile.
Urmas väljus, jättes värava sulgemise orjade hooleks, ja sammus küla teed mööda edasi, kus talle vastu tuli mehi, kes teda peatasid. Ka nemad tahtsid teada ta kavatsusist. Nad olid sõbralikud, kuid sõnaahtrad oma küsimistes.
Urmas ütles, et ei ole veel mingit kindlat otsust teinud. Üks meestest lausus, et kui vahest abi vaja, siis ütelgu.
Urmas vaatas talle suurelt otsa ja mees ruttas ütlema:
„Vanem oli varem Teasega juba kõik maha teinud… nii ei saanud meie enne jaole… Oleksime ikka su talu ja nurmed alles jätnud.”
Urma pilk läks nagu pehmemaks. Aga ta heitis laisalt käega. Temale olid inimesed kõik nagu päris võõraks jäänud. Vaid sepp Võibo oli veel nagu kaaslane. Ja sellele ütles ta siis, et võtab homme teekonna ette vadjalaste maale.
Ei kõlbaks temale sõita niiviisi nagu praegu ei randlaste, saarlaste ega ka ugalastega kuhugi saagile. Hobune vaid ja relvad. Ka teenistusesse astuda mõne väiksema vanema või ülema juurde niisugusel retkel ei sünniks. Ta tahaks olla ise oma peremees.
Kui Võibo talle meelde tuletas, et ta ka ugalastega kaasa oli läinud leedulaste maale, siis vastas Urmas, et tal olid siis omad sulased kaasas ja et oli ikkagi iseseisev mees selles sõjas ega allunud mitte kellelegi.
Ta teadis nüüd, nagu ta enesele seda oli poolenisti varemgi ütelnud, et see iseseisvus oligi maksma läinud kogu ta varanduse. Ta oli talitanud iseseisvalt, oli oma salgaga tunginud omapead sügavamale Leedumaale, kui seda olid teinud ugalased, oli küll koos nendega läinud, kuid siis seal võõrsil end lahus hoidnud, et sel viisil vältida saagi jagamist. Nii siis oligi ta sattunud leedulaste ülejõu vastu, keda olid hädasuitsu sambad kutsunud appi tagamaalt. Ja nii olid ta kaaslased tapetud ja ta ise oli selja tagant saanud nuiaga pähe ja nii oli ta langenud vangi.
Kuigi ta kõneles Võiboga võimalusest leida rannikul või mujal mehi, kes oleksid valmis minema temaga saagijaotuse peale kaasa, kusjuures ta ikkagi oleks juht ja isand, siiski teadis ta ise, et ta seda hästi ei pea sobivaks enesele. Parem ikkagi minna venelaste maale vadjalaste sekka. Seal on ta ju lelle juures, kes isalt võttis kaasa varandust, hobuseid ja orje, kui ta hakkas endale rajama Laugajõel teist kodu. Sealt võiski ta saada varandust otsast pealehakkamiseks. Ja võiks ju ka astuda, kui muu ei õnnestuks, Noogarti valitseja teenistusele. Seal on kalevastest meestest sangarväeosa, saab oma