1 Siirderiitus. Tlk. [ ↵ ]
2 It «täna». Tlk. [ ↵ ]
ETTEKUULUTAJA THOMAS
THE DAY THE SUN STOOD STILL, mai 1972
1970ndatel koostasin ma palju temaatilisi nn. kolmikantoloogiaid, mille aluseks oli mõne tuntud ulmekirjaniku pakutud provokatiivne idee, mida siis tellimise peale kolm kirjanikku lühiromaani mõõtu tekstis lahkasid. Mõnikord pakkusin teema välja ise, teinekord küsisin selle mõnelt teiselt autorilt.
Esimese sellise antoloogia «Kolm homseks» (Three for Tomorrow; 1969) idee andis Arthur C. Clarke ning lood sinna kirjutasid Roger Zelazny, James Blish ja mina ise. Raamat osutus nõnda menukaks, et asusin kohe uut analoogilist kogumikku kokku panema, seekord andis lausa neljaks looks idee Isaac Asimov. Ta pakkus raamatu «Neli tulevikku» (Four Futures; 1971) raamiks elu 21. sajandil, mida kujutas poliitiliselt stabiilse, kontrolli all hoitud rahvastiku kasvu ja pikenenud inimeste elueaga ühiskonnana. Kutsusin sinna kaastöölisteks tolleaegsed prominentsed autorid R. A. Lafferty, Alexei Panshini ja Harry Harrisoni, kirjutades sinna ise lühiromaani «Minek» (Going; 1971) hästi pika elueaga inimeste probleemidest. «Ettekuulutaja Thomas» (Thomas the Proclaimer) on samuti pärit ühest sellisest kolmikantoloogiast.
Selle 1972. aasta kogumiku jaoks palusin ma ideed Lester del Rey’lt. Omaenda loomingus oli del Rey tihti käsitlenud ikonoklastilisel moel religiooni puutuvaid harjumuspäraseid ideid ja vaateid ja täpselt sedasama soovitas ta selle antoloogia jaoks. «Joosua raamatus» palub israeliidist sõdalane Joosua jumalat, et see peataks päikese, kuna ta ei taha, et keset lahingumöllu saabuks öö. Jumal tulebki tema soovile vastu ja peatab üheks päevaks päikese teekonna, mis toob Joosuale lahingus ka võidu.
Del Rey pakkus nüüd välja, et mis juhtuks, kui meie enda üleüldise usuleiguse ajastul juhtuks sarnane ime: et kerkiks esile mõni suur usujuht, kes pöörduks uskmatute ümberveenmiseks sarnast taevalikku märki paludes jumala poole ning jumal peatakski terveks ööpäevaks Maa pöörlemise ja tiirlemise. Küsimus, mille Lester kolmele kirjanikule esitas, oli, et milliseks muutuks maailm, kui usk asenduks kindla teadmisega.
Panin antoloogia nimeks «Päev, mil Päike paigal seisis» (The Day the Sun Stood Still; 1972), kuigi tegelikult oli see mõistagi Maa, mille liikumine peatus, ning palusin sinna lugusid kirjutama kogenud professionaalid Poul Andersonija Gordon R. Dicksoni. Nad said hiilgavalt hakkama: Anderson uhke lühiromaaniga «Ilmutuse peatükk» (A Chapter of Revelation; 1972) ja Dickson oma väga võrratu teosega «Asjad, mis kuuluvad Caesarile» (Things Which Are Caesar’s; 1972).
Mu enda jutt, mille ma kirjutasin valmis aprillis 1971, oli siinilmuv «Ettekuulutaja Thomas». Mind kandis endiselt edasi loomingulise energia vastupandamatu tõusulaine, mida jätkus veel paariks aastaks. Lood voolasid minust välja nii kiirelt, kui ma vaid suutsin neid paberile panna: olin just lõpetanud romaani «Pealuude raamat» ja lühijutu «Head uudised Vatikanist», mis tõi mulle Nebula auhinna, ning paari kuu pärast alustasin romaani «Sisemine surm» (Dying Inside; 1972). Otsustasin «Ettekuulutaja Thomase» tegevuse paigutada selle sündmuse künnisele, mida me hiljem hakkasime kutsuma Y2K-ks, ime juhtub 6. juunil 1999 ning sündmused arenevad halastamatult oma apokalüptilise lõpuni detsembris 1999.
Ma ei ole kunagi arvanud, et teaduslikku fantastikat tuleks võtta sõnasõnalise prohvetlusena ja seda veendumust kinnitab ka käesolev tekst. See tulevikuajastu, mida ma kujutasin ette «Ettekuulutaja Thomase» jaoks, on nüüdseks ammune minevik: me teame, et Päike ega Maa 6. juunil 1999 ei peatunud ja mingeid hullunud pilguga religioossete fanaatikute horde 31. detsembri lähenedes meie linnades ei märatsenud. Samuti ei juhtunud 1980ndail selliseid asju nagu Laste Ristiretk Mõistuse Nimel, Üheksanädalane sõda ja Laserite Öö. Aga kui ma 1971. aastal seda lugu kirjutasin, tundus tulevik mulle kummatigi kaootiline, ja paljugi sellest kaootilisusest oligi järgnevate aastate tunnusjooneks. Ning kuigi «Ettekuulutaja Thomas» pole ühelgi juhul sõnasõnaliselt prohvetlik, usun ma, et te leiate, et see lühiromaan kuulutas üsna hästi ette, mis hakkas maailmas juhtuma selle põlvkonna ajal, mille tippaeg on just läbi saanud.
1. KUUVALGUS, TÄHEVALGUS, TÕRVIKUVALGUS
Kui kaua see öö veel kestab? Pimedus on kuust, tähtedest ja tõrvikuvalgusest hoolimata tihe ja kombatav. All orus käib laulmine ja loitsimine. Tulelontide kirbe toss kerkib künkatipuni, kus Thomas oma lähimate jüngrite keskel seisab. Puude vahel kõlavad katked vanadest hümnidest: «Igavene kalju, avane mulle», «Jumal, meie muistne aitaja», «Jeesus, mu hinge armuke, las ma lendan su rinnale». Thomas on tähelepanu keskpunktis. Tema nurgelist, võimsat kogu ümbritseb nähtamatu aura, silmale tajumatu elektriline kiirgus. Saul Krafti pole tema kõrval nähagi. Ehkki see väike hapra olemisega mees jääb praegu varju, ei ole ta selle õhtu sündmustes sugugi tähtsusetu. «Ligemale Sulle, mu Jumal». Thomas hakkab esmalt viisi ümisema ja siis laulma. Tema sügav ja lummav hääl, ehtne karismaatiku hääl, kõigub huupi helistike vahel. Prohvetil pole muusikalist kuulmist. Kraft naeratab Thomase tekitatud masendavate helide peale hapult.
«Vahimees postil, mis märk
sul’ anti ses pimedas öös?
Rändur, on teistest üks täht
hulga ülevam taevases vöös.»
Alt kostab kähedaid hõikeid, üksikuid nuuksatusi ja valju köhimist. Mis tund on? Aeg on hiline. Thomas tõmbab sõrmedega läbi oma pikkade sassis juuste, tirides ja siludes neid, lükates neid oma tursketele õlgadele. See on tuttav liigutus, mida massid armastavad. Thomas mõtleb, kas ta peaks üles astuma. Hüütakse tema nime ja ta kuuleb, kuidas need rütmilised hõiked hümnidest läbi tungivad. Thomas! Tho-mas! Tho-mas! Hüüdjate häältes on kuulda hüsteeriat. Nad tahavad, et ta tuleks ja käed välja sirutaks ja taevavõlvi taas liikuma paneks, nii nagu ta selle seisma pani. Kuid Thomas väldib toda võimast, ent tühja žesti. Kui kerge on prohveti osa etendada! Kuid tema ei pannud taevavõlvi seisma ja ta teab, et ei saa seda ka uuesti liikvele ajada. Vähemalt mitte üksi oma tahte abil.
«Mis kell on?» küsib ta.
«Kolmveerand kümme,» ütleb Kraft, lisades hetke pärast: «Õhtul.»
Nii et kakskümmend neli tundi on peaaegu täis. Ja taevas on endiselt seiskunud. Noh, Thomas? Kas just seda sa ei palunudki? Laskuge põlvili, hüüdsid sa, ja anuge Temalt märki, et me teaksime, et Ta on meie hädas jätkuvalt meiega. Hüüdke teda vägevasti. Ja rahvas kõigis maades põlvitaski, ja anus, ja hüüdis. Ja märk anti. Millest siis see halb eelaimus? Millest need hirmud? Kindlasti läheb öö mööda. Vaadake tüünelt naeratavat Krafti. Kraftil pole eales mingeid kõhklusi, on vaid nood külmad silmad, kõhnad laiad huuled ja näole tardunud rahuilme.
«Sa peaksid nendega rääkima,» ütleb Kraft.
«Mul pole midagi öelda.»
«Mõned sõnad neile lohutuseks.»
«Vaatame enne, mis juhtub. Mida ma neile praegu öelda oskan?»
«On sul sõnad otsas, Thomas? Sul, kes sa oled nii palju kuulutanud?»
Thomas kehitab õlgu. Vahel ajab Kraft teda vihale. Väike mees aina torgib, utsitab, sepitseb järelejätmatult midagi, juhtides tema ristiretke mingi ainult Kraftile teadaoleva eesmärgi poole. Krafti usu intensiivsus väsitab Thomast. Prohvet pöördub ärritunult temast ära. Thomas näeb horisondil hajusaid tulesid. Palvekogunemised? Või mässud? Kaugeid leeke vaadates näpib Thomas laisalt