Ma ei lähe arvutituppa. Ostan vestibüülis kiiruga reedese Herald Tribune’i ja lukustan end meeste tualettruumis kabiini. Kontakt (mina–n)iga, kes elab kolmapäevas ega tea veel, mis temaga sel imelisel õhtul juhtub, toimub plaanipäraselt. Ma loen ette aktsiate hinnad, kõik kakskümmend, alustades Arizona Agrochemicaliga ja lõpetades Western Offshore Corp’iga. Lõpetan sideseansi ja vaatan kella. (Mina–n) tegeleb parajasti seitsme pika positsiooni sulgemise ja Commonwealth Disperals’i lühikeseks müügiga. Püüan samal ajal luua kontakti ajaliselt eespool oleva (mina+n)iga, kelle jaoks on parajasti pühapäeva õhtu. Vastust ei tule. Vaikus.
Hetk hiljem kaotan kontakti ka (mina–n)iga. Nagu pidigi juhtuma, sest käes on hetk, mil kolmapäevane mina satub esimest korda Selene’i psiid blokeerivasse välja. Ootan kannatlikult. Mõne aja pärast läheb (Selene–n) tualettruumi. Kontakt taastub.
«No nii, mida sa tead, mida ma ka peaksin teadma?» nõuab mult (mina–n).
«Me oleme armunud,» ütlen.
Ülejäänud vestlus kulgeb, nagu peab. Mis on olnud, peab olema. Arutlen, kas poetada vestlusse teade, mille sain (mina+n)ilt Selene’i amuleti väidetavate omaduste kohta. Kas peaksin ütlema seda ruttu, enne kui side katkeb? Võimatu. Mulle seda ei öeldud. Vestlus läheb edasi, kuni saabub õige hetk, kus mul on võimalik öelda: «Ma arvan, et tean, kuidas ta seda teeb. Tal on...»
Vaikuse eesriie langeb. (Selene–n) on naasnud (mina–n)i juurde lauda. Seepärast lähen ka mina tagasi Selene’i juurde. Kiirustan Taevalikku Saali. Selene, kes paistab tusane, istub üksinda ja rüüpab jooki. Kui ma välja ilmun, lööb ta särama.
«Nägid?» hüüatan. «Täpselt õigel ajal. Palju õnne, kallis. Õnne, õnne, õnne!»
Kui me laupäeva hommikul ärkasime, otsustasime, et sellest hetkest alates elame seal toas koos. Selene läks duši alla ja mina läksin ülekande tegemiseks vestibüüli. Oleksin saanud seda teha ka telefoni teel voodist tõusmata, aga ma tahtsin ise vastuvõttu minna. Nii jäi Selene minust maha. Küllap mõistate, miks ma seda tahtsin.
Vestibüülis sain kontakti (mina+n)iga, kelle jaoks oli esmaspäev, 12. oktoober. «Asi on päris kindlasti amuletis,» ütles ta. «Ma ei tea, kuidas see toimib, aga see on mingit sorti mehaaniline psii-blokaator. Jumal teab, miks ta seda kannab, aga kui ma suudaksin teda veenda seda ära võtma, oleks kõik hästi. Asi on amuletis. Räägi edasi.»
Sellega tuletas ta mulle meelde hetkelist kontakti, mis mul oli olnud neljapäeval High Holborni tänava nuusutajate kohast väljudes. Mõistsin, et pean veel ühe teate edastama, pidades seeläbi kinni kohtumisest iseendaga, kellest oli saanud (mina–n).
Laupäeva hilisel pärastlõunal saingi ühendust (mina–n)iga, olgugi et ainult hetkeks. Kasutasin saatuse ettemääratud täitumiseks taas kavalat võtet. Ootasime Selene’iga koridoris lifti. Teisi inimesi oli ka. Lifti uks tõusis üles, Selene läks sisse ja tema järel teised inimesed. Lasin kõik ülejäänud rüütellikult enda ees lifti ja magasin täiesti «juhuslikult» ukse sulgumise maha. Lift viis Selene’i alla. Jäin üksinda. Minu ajastus oli hea. Hetke pärast tundsin sisemist soojust, mis ütles mulle, et (mina–n)i teadvus on lähedal.
«Seda teeb amulett,» ütlesin. «Vähemalt nii ütles...» Ma ei olnud enam üksi.
Sellel nädalal, mis algas esmaspäeva, 12. oktoobriga, ei saanud ma aktsiaturgude kõikumiste kohta mitte mingit eelinfot. Kordagi viie aasta jooksul ei olnud ma olnud sellises infosulus. Minu kontaktid (mina–n)i ja (mina+n)iga olid põgusad ja ebarahuldavad. Vahetasime lausekese siin ja paar rutakat sõna seal, mitte midagi enamat. Loomulikult tuli iga päev ette hetki, mil ma olin veetlevast Selene’ist sõnumi saatmiseks piisavalt kaua lahus. Olgugi et me olime kirest täielikult haaratud, oli mul võimalik eemalduda tema psiid blokeerivast väljast kahekümne jala kaugusele. Probleem oli lihtsalt selles, et minu võimalused infot saata ei langenud kokku (mina–n)i ja (mina+n)i võimalustega infot vastu võtta. Pidasime sidet iga neljakümne kaheksa tunni järel ja selle intervalli muutmine oleks nõudnud meeletut enesedistsipliini ja tohutult hoolikat koordineerimist, milleks tol hetkel keegi meist võimelised polnud. Nii et mis tahes kontakt minu teiste minadega sõltus juhuslikest hetkedest, mil ma viibisin Selene’ist eemal.
Mul oli sellest hirmus kahju. Ent mul oli Selene. Me lõbutsesime päevad ja ööd läbi. Kui kurnatus meist võitu sai, vajusime paariks tunniks süvaunne, et välja puhata, ja hakkasime siis jälle otsast peale. Ma kompasin joovastuse piire. Usun, et Selene tegi seda sama.
Kuigi mul polnud enam mu unikaalset eelist, mängisin ka sel nädalal börsil. Osaliselt oli tegemist sundusega, sest börsil spekuleerimine oli muutunud mulle kinnisideeks. Osaliselt toimus see aga Selene’i utsitamisel. «Ära jäta oma tööd minu pärast unarusse,» nurrus ta. «Ma ei kavatse takistada sul raha teenimist.»
Sain aru, et raha köitis teda peaaegu sama palju kui mind. See oli veel üks asi, mis meid lähendas. Ta teadis aktsiaturust päris palju ja vaatas põnevil pealt, kuidas ma iga päev oma portfellis olevaid aktsiaid liigutasin.
Esmaspäeval oli börs Kolumbuse päeva puhul suletud. Teisipäeval müüsin pimeduses kobades Arizona Agrochemicali, Consolidated Luna, Eastern Electric Energy ja Western Offshore’i aktsiad maha ja investeerisin saadud tulu kohe Meccano Leasingu ja Holoscan Dynamicsi suurtesse aktsiapakkidesse. Kolmapäevane Tribune teatas minu meelehärmiks, et Consolidated Luna oli saanud Copernicuse frantsiisi ja tõusnud teisipäeva viimasel kauplemistunnil 0,9 protsenti. Seevastu Meccano Leasingut oli tabanud Robomationi ülevõtmispakkumises tagasilöök ja aktsia oli langenud 0,4 protsenti. Võtsin kiiresti maakleriga ühendust ja müüsin Meccano aktsiad maha, mis olid tolleks hommikuks veelgi langenud. Kaotasin sellega 125 000 dollarit, pluss 250 000 dollarit, mille kaotasin, kui müüsin Consolidated Luna liiga vara. Kui börs kolmapäeval juba suletud oli, teatasid Meccano Leasingu juhid ootamatult aktsiatükeldusest viis kahe vastu ja erakorralistest üks kümne vastu dividendidest kumulatiivse amortisatsiooni võlakirjade näol. Meccano tegi tasa kogu teisipäevase ja kolmapäevase kaotuse ja tõusis 0,5 protsenti.
Varjasin neid üksikasju Selene’i eest. Tema nägi ainult minu spekulatsioonide glamuurset osa – telefonikõnesid, kiireid arvutusi, sadade tuhandete dollarite liigutamist. Untsu läinud tehinguid hoidsin tema eest saladuses, teades, et see võib mu mainet tema silmis kahjustada.
Neljapäeval olin päris löödud ja lootes leida kindlust kommunaalteenustes, ostsin 10 000 Southwest Power and Fusioni aktsiat hinnaga 38 dollarit ja seda vaid mõni tund enne SPFi Las Crucesi magnethüdrodünaamilise energiajaama plahvatust, mis hävitas pool maakonda, ja kui reedel aktsiaga hilinenult taas kauplema hakati, oli see mu investeeringu väärtusest 90 000 dollarit kenasti maha koorinud. Ma müüsin. Hiljem tuli uudis, et SPFi kindlustus katab kogu kahju. SPFi aktsia kosus, samas kui Holoscan Dynamicsi aktsia langes püstloodis üheteistkümne peale, minnes mulle maksma veel täiendavad 140 000 dollarit. Ma ei teadnud, et Holoscani kindlustusfirmast tütarettevõte oli SPFi katastroofikindlustuse andja.
Nii et kõik kokku kaotasin sellel nädalal rohkem kui 500 000 dollarit. Minu maaklerid olid hämmingus. Seni olin olnud nende silmis eksimatuse kehastuseks. Enamik neist oli saanud rikkaks pelgalt sellega, et kopeerisid minu tehinguid.
«Kullake, mis sinuga juhtunud on?» küsisid nad.
Järgmisel nädalal küündisid minu kaotused 1 250 000 dollarini. (Mina+n)ilt ei tulnud ikka veel mingeid teateid. Maaklerid arvasid, et vajan puhkust. Selle aja peale sai isegi Selene aru, et minu kaotused on suured. Kummalisel kombel näis, et minu halb õnn suurendas tema kirge minu vastu. Võib-olla paistsin ma nii kõvasti peksa saades traagiline või byronlik.
Veetsime temaga kirglikke päevi ja veelgi kirglikumaid öid. Elasin sensuaalsuse tukslevas uduvines. Kuhu iganes me ka ei läinud, ikka olime tähelepanu keskpunktis. Meis oli seda sära, mis on omane vaid suursugustele armastajatele. Kiirgasime naudingurõõmu kogu selle spektris.
Kaotasin