Džungel kasvab tagasi. Meie ohtlikuks muutunud maailm ja Ameerika. Robert Kagan

Prantsusmaa, Hollandi ja Belgia rahvastele ning ka paljudele ameeriklastele oli sõda seepärast võitlus mitte ainult territooriumi, vaid eluviisi pärast. Lippmann nimetas Saksamaa agressiooni rünnakuks „tsivilisatsiooni vastu, kuhu me kuulume,” ning „maailmakorra vastu, milles Ameerika elab”.¹⁸ Seda Wilson silmas pidaski, kui ta ütles, et maailm tuleb „demokraatiale ohutuks” muuta. See ei olnud mingi utoopiline üleskutse demokraatia levitamiseks kogu maailmas, vaid praktiline kutse kaitsma „Atlandi kogukonna” habrast demokraatlikku korda, mis oli tõepoolest rünnaku all.

      Enamik ameeriklasi hakkas sõda pidama liberaalse tsivilisatsiooni võitluseks autoritaarsuse ja „militarismi” vastu. Ja nii kõrgelennuliste eesmärkide puhul polnudki vist üllatav, et pärast sõda tabas neid teatav pettumus. Sõja võitnud liitlasväed käitusid täpselt samamoodi, nagu võitjad seda ajaloos ikka olid teinud, lõigates endale territooriume, alistades kolooniaid ja nuheldes kaotajaid. See ei olnud „liberaalne rahu”, mille eest olid paljud ameeriklased enda arvates sõdinud, ja nii ei pöördnud liberaalid mõlemal pool Atlandit mitte ainult sõja vastu, vaid kaotasid ka usu parema maailma võimalikkusesse. Progressi idee oli oma usutavuse kaotanud. Miljonid elud olid ohverdatud ja mille nimel? Ezra Poundi sõnul „nässus tsivilisatsiooni, tolle hambutu vana nõia” nimel.¹⁹

      Kuigi enamik ameeriklasi oli sõtta astumist vaimustunult toetanud, leidis pärast sõda neist enamik, et see oli olnud kohutav viga ja et kümned tuhanded USA sõdurid olid täiesti mõttetult surma saanud. Hakati otsima patuoinast ja paljud väitsid, et avalikkust oli lollitatud. Seda olid väidetavalt teinud Briti-meelsed ajalehed ja intellektuaalid idast, rahandustegelased ja laskemoona tootjad ning Briti agendid USA valitsuses. Avalikkusele oli pähe määritud hulk suuri valesid, nende hulgas see, et sõjas oli süüdi peamiselt Saksamaa ja et kui Saksamaa oleks võitnud, oleksid USA elutähtsad huvid ohtu sattunud. Paljudes ringkondades valitseva suhtumise võiks õigustatult kokku võtta sõnadega, et „Wilson valetas ja inimesed surid”. Kogu II maailmasõjale eelnenud 20 aasta jooksul domineeris kõikides USA välispoliitilistes debattides kibe poleemika USA sekkumise pärast I maailmasõtta, just nii nagu praegu arutletakse Iraagi sõja üle. Ameeriklased ei pugenud pärast sõda urgu peitu, kuid lükkasid tagasi vastutuse maailma probleemide eest. Isegi rahvusvahelised lepingud, millele USA alla kirjutas, nagu näiteks Kelloggi-Briandi pakt, millega sõda „hukka mõisteti”, olid hoolikalt sõnastatud nii, et USA-l ei oleks kohustust mitte kuskil sekkuda. Suurel, loodusvarade poolest rikkal ja teistest riikidest kahe ookeaniga eraldatud mandril elavad ameeriklased leidsid, et nad võivad üha vägivaldsemast ja konfliktsemast maailmast tagasi tõmbuda.

      Ülejäänud lugu peaks olema piisavalt tuttav. Aastatel 1933–1937 tuli Saksamaal võimule Hitler, Jaapan tungis Hiinasse, Mussolini Itaalia Etioopiasse, Saksamaa taasrelvastus, fašistlikud riigid tungisid Hispaaniasse. 1938. aastal järgnes sellele Münchenis demokraatlike riikide tagasitõmbumine ja 1939. aastal Saksamaa sissetung Poolasse. 1940. aasta suvel langes Prantsusmaa, Briti väed suruti mandrilt välja ja Dunkerque’ist läksid viimased väed laevale ning Hitler alustas rünnakuid Briti saarte vastu.

      Ameeriklased tõrkusid vaatamata nendele ootamatutele sündmustele ikkagi meelt muutmast. Alguses klammerdusid nad lootuse külge, et äkki olukord siiski veel stabiliseerub, et agressorid näevad oma teguviisi mõttetust või et nad lüüakse tagasi ja diktaatorid kukutatakse. Veel 1936. aastal keeldusid isegi sõjakad internatsionalistid, nagu endine välisminister ja tulevane sõjaminister Henry Stimson uskumast, et Saksamaa ja Jaapan on „liberalismile täielikult kadunud”. Küll Hitler veel majanduse survel oma ambitsioone kärbib. Ja kui ei, siis – või niimoodi ameeriklased eeldasid – küll Suurbritannia ja Prantsusmaa veel vastu hakkavad. Nad ei uskunud, et Versailles’ lepinguga relvituks tehtud Saksamaa neid kaht suurriiki lüüa suudab. Pärast II maailmasõda ajas tagasi vaadates tunnistas Stimson, et on Euroopa riikide „erakordse nõrkuse ja arguse” pärast endiselt jahmunud, jättes siiski märkimata USA ja omaenda tegevusetuse, kui millegi ärategemiseks oleks veel šanssi olnud.²⁰