Need on põhjendatud küsimused ja on vale pidada nende esitajaid „isolatsionistideks”. Päris vähe on neid, kes arvavad, et USA peaks oma kindluse silla üles tõmbama ja välismaailmaga kõik sidemed katkestama. Enamik USA välispoliitika kriitikuid ja skeptikuid tahab, et USA toimiks rohkem tavalise riigi moodi. Ja tõsi on, et USA ei ole seda enam kui 70 aastat teinud. Ajaloos pole ühtki riiki, kes oleks maailma asjadesse rohkem sekkunud või inimkonna arengu eest suuremat vastutust võtnud kui USA pärast II maailmasõda. Selliseid riike, kelle vastutustunne on oma nahast kaugemale ulatunud, on ajaloos üldse vähe. Enamiku riikide jaoks pole küsimustki, et „esimesena” tuleb hoolitseda ikka oma huvide eest. Ameeriklased on selles suhtes olnud ebanormaalsed – ebanormaalsed oma valmisolekus võtta enda kanda suuri moraalseid ja materiaalseid koormaid selleks, et seda ebanormaalset liberaalset korda ülal hoida. Inimesed, kes küsivad, kas sellega tuleb jätkata, kas sellise hoiaku plussid kaaluvad endiselt miinused üles, ei ole „isolatsionistid”. Need on loomulikud küsimused.
Niisiis, kuidas vastata noile paljudele ameeriklastele, kes on sedavõrd ulatusliku maailma asjadesse sekkumise hüvede suhtes kahtlevad? Vastuseks võib ju öelda, et sellest hoiakust loobumise kulud ja riskid on palju suuremad, aga seda on enne sündmuste teokssaamist raske tõestada. Selle korra ülalhoidmise kulusid ameeriklased näevad, loobumise kulude kohta aga ei oska keegi midagi arvata. Tegutsemise riske on võimalik näha, tegevusetuse riske on raskem prognoosida. Võib-olla parim, mida me teha saame, on otsida õpetust minevikust.
Tagasi 1930. aastatesse
Selliseid küsimusi ei esita ameeriklased ju esimest korda. Kuigi me kaldume USA külma sõja aegset välispoliitikat pidama normiks, mille põhjal mõõta USA suhtumist tänapäeva maailma, on see võrdlusalusena siiski eksitav. Külm sõda oli Ameerika ajaloos ebaharilik periood, aeg, mil paljud ameeriklased olid mitmesugustel põhjustel veendunud, et sügav ja ulatuslik sekkumine maailma asjadesse on USA huvide kaitsmiseks oluline. Enne külma sõda ameeriklased nii ei arvanud ega tee seda ka nüüd.
Ameeriklaste praegused küsimused on tegelikult palju sarnasemad nendega, mida esitati 20 aastat pärast I maailmasõda. 1920. ja 1930. aastatel ei arvanud enamik ameeriklasi, nagu tänagi, et nende julgeolek ja eluviis oleks eksistentsiaalses ohus. Ohud olid küll nähtavad, aga ebakindlad, ning ameeriklasi oli hiljutise sõja pärast tabanud tüdimus ja pettumus. USA ei olnud ainus maailma suurriik, isegi kui ta oli rikkaim ja mõnda aega ka tugevaim. Sajand varem oli mingisuguse maailmakorra hoidmise ülesande enda peale võtnud Suurbritannia ning nii näis usutav lasta brittidel ja teistel suurriikidel ka edaspidi maailma probleemidega tegelda, samal ajal kui ameeriklased hoolitsesid „esimesena Ameerika” eest, nagu Warren Harding 1920. aasta presidendivalimiste kampaania ajal lubas. Nagu paljud tänapäeval, kutsus tema juba siis üles „tagasi normaalsusesse pöörduma”.
Seda lugu tasub meenutada, kuna just ameeriklased olid toona need, kes lõpuks normaalsusest loobusid ja rajasid korra, mida USA on alates II maailmasõja lõpust alal hoidnud. Sõdadevahelise perioodi põlvkonnad ei olnud ellu astunud selle mõttega – nad tegid hoopis kõik selleks, et seda vältida. Seepärast peetakse neid nüüd „isolatsionistideks”, kes ei osanud näha ohte, mis, nagu me nüüd teame, neid ees ootasid. See on ülekohtune ja kõrk vaatenurk. Need ameeriklased polnud sugugi nii teistsugused. Nende kogemusest on meil palju õppida.
Ka nemad läksid uude sajandisse täis optimismi inimkonna tuleviku suhtes. Enne I maailmasõda, pärast aastakümneid kestnud rahu, valitses uut sajandit ootavas transatlantilises maailmas enneolematu jõukus, majandus muutus üha globaalsemaks ning side ja transpordi valdkonnas toimusid inimesi ja riike lähendavad revolutsioonid. Demokraatlike riikide arv oli maailmas kasvanud viielt kümnele ja paljud uskusid, et „rahvavalitsuse idee” on muutnud „nii universaalseks”, et selle „lõplikus triumfis”, nagu suur populist ja demokraatliku partei juht William Jennings Bryan seda väljendas, ei saa enam kahtlustki olla.12 Need inimesed jagasid meie vaadet progressile, arvates, et kogu ajalugu rühib teadmatusest ja barbaarsusest kõrgemale, mõistmise ja tsivilisatsiooni suunas ning et selle arengu lõpp-punkt on liberalism ja rahu. Isegi Theodore Roosevelt arvas sajandivahetusel, et „tsiviliseeritud” riikide vaheline sõda on mineviku igand. Tema ja teised kartsid ainult seda, et maailma tagurlikud rahvad, s.o Aasia, Aafrika ja Lähis-Ida „barbarid”, võivad maailma hävitada, kui neid kontrolli all ei hoita ning neile kaubandusel ja arenenumate riikide juhtnööridel põhinevat tsiviliseeritud eksisteerimist ei õpetata. Nagu Briti kirjanik ja poliitik Norman Angell 1909. aastal täheldas, olid maailma tsiviliseeritud suurriigid „välja jõudnud sellest arenguetapist”, kus teiste riikide sõjaline vallutamine võis kellelegi kasulik olla.13 Valgustatud enesehuvil põhinevad kaalutlused hoidsid ära sõja puhkemise suurriikide vahel. Maailmas, kus jõukus aina kasvas, demokraatia levis ning rahvastevahelised sidemed üha tihenesid, oli suurriikidevaheline sõda igand.
Tuli välja, et toonased ameeriklased ei osanud tulevikku sugugi paremini ennustada kui meie praegu (ja ka mitte halvemini). Nad ei osanud ette näha seda, et kõige eluohtlikuma väljakutse Lääne tsivilisatsioonile esitab juba viis aastat pärast Angelli sõnu mitte Lähis-Ida või Aafrika või Aasia, vaid hävitav suursõda otse sellesama tsivilisatsiooni südames, kus oli Goethe ja Mozarti ning Rousseau ja Voltaire’i kodu. Nad ei suutnud endale ette kujutada, et maailma juhtivad kaubandusriigid, kes olid moodsas globaalses majanduses üksteisest nii sõltuvad, on valmis sõda pidama niivõrd primitiivsete asjade pärast, nagu territoorium ja sõjaline domineerimine, et nad ei juhindu mitte ratsionaalsetest, huvipõhistest kaalutlustest, vaid hirmust, uhkustundest ja ambitsioonidest ning et nende natsionalismist ja tribalismist üles köetud rahvad toetavad seda sõda vaimustusega. Nad ei osanud eeldada liberalismivastast mässu paremalt poolt, Saksamaa valitsevalt klassilt, kes kaitses kõikvõimast riiki, ja vasakult poolt, bolševikelt, kes eitasid liberaalseid põhimõtteid, nagu eraomand ja üksikisiku õigused. Seejärel varises viimane kui üks nendest kaasaegse maailma eeldustest korraga kokku.
Ameeriklased piidlesid Euroopas 1914. aastal puhkenud sõda kui mingit kauget plahvatust – see ajas hirmu nahka, tekitas põnevust, oli kaugel ja, nagu enamik arvas, ei puutunud neisse. Ei läinud aga palju aega, kui nad avastasid enda üllatuseks, et isegi kui nende majandus rahvusvahelisest kaubandusest nii sõltuv ei olnud, oli see eurooplaste omaga ikka väga tihedalt läbi põimunud. Nad said sõja arvelt rikkaks, aga muutusid tahtmatult ka selle kriitiliseks jõuks, nii et mõlemad pooled nad lõpuks sellesse kaasa tõmbasid. Nad sattusid sõtta mitte üksnes selleks, et kaitsta oma kaubandust ja neutraalseid õigusi, vaid ka Walter Lippmanni toonaseil sõnul „atlantilist kogukonda” ehk neid liberaalseid ja demokraatlikke riike Atlandi mõlemal kaldal, millega USA-l polnud ainult ühised majandushuvid, vaid ka ühine poliitiline ja moraalne maailmavaade.14
Terved põlvkonnad ajaloolasi ja politolooge on I maailmasõja tähtsaid ideoloogilisi aspekte hägustanud või kõrvale heitnud. Meid on õpetatud muigama Woodrow Wilsoni üleskutse peale „maailm tuleb muuta demokraatiale ohutuks”. Kuid nagu Saksa ajaloolane Wolfgang J. Mommsen kunagi märkis, polnud sõda tegelikult ainult „Euroopa riikide vaheline võimuvõitlus”, vaid ka „poliitiliste süsteemide vaheline võitlus”.15 Ka sakslased leidsid, et sõja ühel kaalukausil on Lääne demokraatlike riikide