Aga tuleb välja, et saame küll. Ühed kõige suuremad julmused kirjapandud ajaloos juhtusid meie vanavanemate eluajal. Kõigest 75 aastat tagasi rüüstas Hitler Euroopat, Stalin näljutas sundkollektiviseerimisega miljoneid, Jaapani sõdurid vägistasid ja tapsid Nanjingis, Ida- ja Kesk-Euroopas saadeti miljoneid süstemaatiliselt gaasikambritesse surema ja USA heitis Jaapani linnadele tuumapomme. Ometi hakkasid paljud pärast mõndakümmet hämmastavat aastat suhtelist rahu, õitsengut ja demokraatiat uskuma, et inimsugu on põhjalikult muutunud, et inimesed on pärast aastatuhandeid sõdu, vaesust ja türanniat, isiklikku ja kollektiivset jõhkrust, tribalismi ja rassismi, kõigest mõne aastakümnega muutunud vähem vägivaldseks, vähem sõjakaks, rohkem hoolivaks, rohkem avatuks. Mõned rahvusvaheliste suhete teoreetikud leiavad tänini, et „vana rahvusvahelise valitsemiskorra kukutamise põhimehhanismi – sõda suurriikide vahel – ei ole enam”; õigusteaduste professorid väidavad, et riikidevahelise „konflikti laad ise on põhjalikult muutunud” (1928. aasta Kelloggi-Briandi pakti pärast, millega sõda hukka mõisteti); kognitiivpsühholoog Steven Pinker, kes täheldab vägivaldsuse vähenemist maailmas alates 1945. aastast, väidab, et põhjus, miks see nii „lühikese aja jooksul juhtus, seisnes selles, et argumendid, mis need ümber lükkasid, on osa mõistuse- ja valgustusajastul tekkinud sidusast filosoofiast”.8 Tänapäeval, kui autoritaarsed jõud taas pead tõstavad, on arvatavasti veel vähem neid, kes usuvad, et „liberalismiidee”, mis 1930. aastatel peaaegu välja suretati, on pärast Nõukogude kommunismi kokkuvarisemist saavutanud pöördumatu võidu. Kuid paljud eeldavad endiselt, et isegi sellisel juhul on meie pime lähiminevik ikkagi minevik ja see tagasi ei tule.
Tõstatan siin alternatiivse hüpoteesi. Me oleme viimase 70 aasta jooksul kogenud hämmastavat progressi ja mitte ainult tehnika valdkonnas, vaid ka meis enestes. Ometi ei ole see progress mitte millegi kulminatsioon. Selleni ei ole viinud evolutsioon, teadmiste hulga kasv, tehnika areng, kaubanduse levik ja veel vähem muutused inimloomuses. Selleni on viinud ainulaadne kogum asjaolusid, mis on välja kujunenud konkreetsete ajalooliste sündmuste, sh lahingute tagajärjel, ja tagajärg oleksid võinud olla ka teistsugune. Ennekõike on progress kõrvalnähtus, mille on tekitanud võimu uus jagunemine rahvusvahelises süsteemis, uue, unikaalse ja soodsa geograafiaga rahvusvahelise jõu esiletõus, suur ja tööviljakas elanikkond, enneolematu majanduslik ja sõjaline võimsus ning selle tekkimise ajal riiklik ideoloogia, mis põhineb valgustusaja liberaalsetel põhimõtetel. Nüüdisaegne maailmakord on liberalismi, demokraatiat ja kapitalismi soosinud mitte ainult sellepärast, et need on õiged ja paremad – eeldatavasti olid nad õiged ja paremad ka 1930ndatel –, vaid sellepärast, et maailma kõige võimsam riik alates 1945. aastast on olnud liberaal-demokraatlik kapitalistlik riik. Ka see ei olnud ette määratud, vaid ainulaadsete asjaolude ja nende tõttu juhtunud ajalooliste sündmuste tulemus. Pärast II maailmasõda tekkis valgustusaja põhimõtete taha USA konkurentsitu võimsuse tõttu ühtäkki enneolematu jõud. See, mida me, liberaalid, nimetame progressiks, on võimalikuks saanud tänu kaitsele, mis liberalismile on osaks saanud USA võimuga loodud geograafilises ja geopoliitilises ruumis. See ei ole mingi universaalse ajaloo vältimatu tagajärg. Vastupidi, liberaalse maailmakorra loomine on olnud nii ajaloo- kui ka inimloomusevastane akt.
Tänapäeva inimeste küsimus – mis praegust korda ohustab? – on vale. Kord on tehislik ja allub geopoliitilistele inertsijõududele. Ajaloo sügavale sööbinud seaduspärad on viimase 70 aasta jooksul vaikinud, kuid siiski alles ja avaldavad oma survet. Küsimus ei ole selles, mis liberaalse maailmakorra kukutab, vaid selles, mis seda üldse üleval hoida saab. Kui liberaalne kord on nagu aed, tehislik ja igavesti loodusjõududest ohustatud, tuleb selle hoidmiseks pidevalt ja lõpmatult heidelda džungliga, mis püüab teda seestpoolt õõnestada ja väljastpoolt enda alla matta.
Tänapäeval on kõikjal märke selle kohta, et džungel kasvab tagasi. Kui kunagi lootsid paljud, et kõigi maailma riikide ja rahvaste areng viib lõpuks ühele ja samale, liberaal-demokraatlikule kapitalistlikule teele, siis praegu näeme, kuidas autoritaarsus pole mitte ainult elus, vaid lausa õitseb. Meie tänases maailmas on olemas üks Vene diktaator ja mitu isehakanud Euroopa diktaatorit, kes kiitlevad oma liberalismivastasusega, ning üks Hiina liider, kelle käes on Mao absoluutne võim ja kes püüab oma riigist ülejäänud maailmale eeskuju teha. Kui kunagi uskusime, et majandusedu peab paratamatult viima liberaliseerumiseni poliitikas, siis nüüd on meil olemas autokraatlikud riigid, kes praktiseerivad riigikapitalismi käsikäes repressiivse valitsemisega. Kui kunagi uskusid paljud, et geopoliitika on asendunud geomajandusega, siis tänapäeva maailmas on geopoliitika taandarenemas 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi oma sarnaseks. Territoriaalne agressioon, mida oli hakatud anakronismiks pidama, on Euroopasse tagasi jõudnud ja ähvardab samaga Aasiat. Kui kunagi arvasid inimesed, et rahvusriigid on üha kosmopoliitsemal ja omavahel üha rohkem seotud ajastul jäänud minevikuigandiks, siis nüüd näeme, kuidas rahvuslus ja tribalism uuesti esile kerkivad ning on moodsal internetiajastul enam kui elujõulised. Samal ajal on demokraatlikku maailma tabanud isegi nüüdisaegse demokraatia sünnikohas sügav ja pikaleveniv usalduskriis. Liberaalseid rahvusvahelisi institutsioone, nagu Euroopa Liitu, mida kunagi peeti postmodernistliku tuleviku eelkäijaks, rünnatakse nüüd seest ja väljast. USAs on uuesti välja ilmunud alati Ameerika ajaloo „maa-aluse jõe” juurde kuulunud rassilised ja hõimkondlikud jõud ning mõjutavad poliitikat ja ühiskonda. Kui 30 aastat tagasi näis, et valgustusaja mõtlejate kolme sajandi taha ulatuvad unistused on kohe-kohe täitumas, siis nüüd üllatab oma elujõuga valgustusvastane liikumine Moskvas, Budapestis, Pekingis, Teheranis ja Kairos, osas Lääne-Euroopa riikides ja isegi riigis, mis liberalismi 75 aastat tagasi päästis.
Selle ootamatu suunamuutuse tõttu on meie ülim optimism asendunud ülima pessimismiga. Vähem kui 30 aastat tagasi räägiti meile, et liberalismi triumf on vältimatu, nüüd aga loeme, et liberalismi nurjumine on vältimatu. Üks fatalistlik determinism on asendunud teisega.
Kui liberaalset korda on tabanud üha sagedasemad kriisid nii seest kui ka väljast, ei ole ameeriklased ja nende liidrid reageerinud nii, nagu nad seda varem oleksid teinud. Trendide ümberpööramiseks ei ole tehtud üleskutseid. Mõni hoiab visalt kinni vanadest optimistlikest eeldustest, just nagu polekski juhtunud midagi, mis peaks meid nende õigsuses kahtlema panema. Isegi mõni meie kõige targem ekspert usub endiselt, et Hiina peab oma poliitilise süsteemi kunagi ikka avama, olgugi et Hiina ise on kindlalt otsustanud hoopis vastupidises suunas liikuda; et Venemaa ei saa oma praegusel poliitilisel ja geopoliitilisel teel jätkata ilma, et tema majandus kokku variseks, olgugi et kaks aastakümmet on tõendanud hoopis vastupidist; või et Euroopa liberaalsete ideede juured on nii sügaval, et neid ei saa iial üles kitkuda. Paljud peavad rahu jätkuvalt normiks ja sõda erandiks, millekski selliseks, mis saab juhtuda ainult kogemata või mingi valearvestuse tõttu. Selliste inimeste maailmavaadet moonutab endiselt liberaalse mulli lääts. Mõnel on ajaloo lõpu usust raske loobuda.
Palju levinum on aga praegune sügav kahtlus liberaalse korra püsivuse ja isegi selle soovitavuse suhtes. Üha rohkem nii parem- kui ka vasakpoolseid on hakanud selle korra säilitamiseks peetavat võitlust pidama kas lootusetuks või valeks. End ise realistideks nimetavad inimesed on veendunud, et USA peab õppima võtma maailma sellisena, nagu see on, mitte sellisena, nagu me soovime, et ta oleks. Mõistes hukka möödunud veerandsajandi „ebaõnnestumisi ja rumalusi” – sõjad Iraagis ja Afganistanis, 1990. aastate sekkumised, NATO laienemine, mida nad peavad veaks, ja üldisemalt katsed toetada demokraatiat väidetavalt vaenulikes kohtades –, kutsuvad nad üles uuele „vaoshoituspoliitikale”.9 USA poolt liberaalse maailmakorra toetuseks rakendatud poliitika pole ameeriklasi väidetavalt ainult üle koormanud ja välja kurnanud, vaid ei ole neile ega teistele mitte midagi head teinud. Barack Obama väitis 2011. aastal USA vägede Afganistanist tagasitoomist välja kuulutades, et on „aeg keskenduda riigi ülesehitamisele kodus”.10 Viis aastat hiljem kordas seda mõtet Donald Trump, kes ütles valijatele, et liberaalne kord on paha asi ja et on aeg tõsta „Ameerika esimeseks”. Arvamusküsitlused näitavad, et enamik ameeriklasi on sellega nõus. 2016. aastal leidis 57% küsitletud ameeriklastest, et USA peaks „oma asja ajama” ja jätma ülejäänud maailma ise oma probleeme lahendama. Poolteist kümnendit varem oli see näitaja olnud kõigest 30%.