Kumadani-ji tempel, mis on minu rännaku kaheksas tempel, võtab vastu eriliselt lopsaka kirsiõitevahuga, milles on juba tunda kaduvikuhõngu. Iga tuuleiil paiskab kirsipuudelt õhku pahvaka kauneid kroonlehti, mis langevad õrna õievaibakihina tumedale asfaldile. Nii ilmselgelt on tunda magusalt õite järgi lõhnava elu maitset, vaadeldes seda surmatantsu looduse transformatsioonis. Kõik muutub.
Enne Hōrin-ji templisse jõudmist on mul mingil põhjusel vaja ära eksida. Kui siin ja praegu kohalolu hajub, võib see o-henro’l kergesti juhtuda, sest seda teekonda on vaja tunnetada, liialt peas elamine ja ainult silmaga nähtav ei toimi. Rasvapõletusprogramm toimib aga täiega. Samas hea meelega säästaksin oma jalgu pikkadest lisakilomeetritest. Ikkagi tuhat kilomeetrit on veel ees. Suunaviidad araabia numbritega just ei hiilga ning enamikult viitadelt tuleb kilomeetrid välja lugeda jaapani keelest, koha- ja templinimetustest rääkimata. Kui neid viitasid tee peale muidugi jagub. Sageli tuleb käia kilomeetreid sisemise kompassi ja külaelanike suunamiste toel. Tänan mõttes oma jaapani keele õpetajat, Hiroyuki Sonobet, et olen avastanud end välja lugemas numbreid ja nimetusi, mis ilma jaapani keele algsete oskusteta ei oleks võimalik olnud. Lisaks tuleb see mulle kasuks, kui külaelanikega tagasihoidlikku vestlust arendan ning teed küsin.
„Konnichi wa! Sumimasen! Hōrin-ji wa doko desu ka?“19Õige teeotsa kättenäitamise asemel otsustab proua minuga hoopis kampa astuda ja mind lausa templini välja juhatada. Eakas jaapanlanna viib mind käest kinni hoides kuni templi väravani, haarab siis minu käest mobiiltelefoni ja ütleb, et nüüd tuleb ikka värava ees pilti ka teha. Proua klõpsib mõned fotod minust ja suunab mind seejärel hüvastijätu saatel templi väravast sisse. Olengi jõudnud o-henro üheksandasse templisse.
Väravast ma aga palju kaugemale ei saa, sest satun kohe kahe vahva jaapani vanahärra peale, kellel on palju küsimusi. „Mis riigist sa pärit oled? Kas sa käid o-henro’t jala? Kas sa käid seda teekonda päris üksi?“ Kui härrad kuulevad, et olen Eestist, siis üks meestest, kohalik kunstnikuhärra, hakkab üles loetlema Balti riike ning uurib, kas Eesti on ikka Vene okupatsiooni alt vaba? Ma siis seletan seepeale, et vaba ikka, juba 26 aastat ning kingin talle „Eesti 100“ juubelišokolaadi. Härralt saan ossettai’na punase osamefuda ja tema pliiatsijoonistused Hōrin-ji templist ning Kūkaist endast. Sügav tänulikkus avardab igas hetkes sel teekonnal minu südant. Olen taas puudutuse saanud.
Jõuan kümnenda templi lähedusse. Suveniiripoest hüüab proua mulle midagi jaapani keeles. Hõiskan talle jaapani keeles vastu vabanduse, et ei räägi kahjuks jaapani keelt. Proua kihistab seepeale naerda, et ta ei usu mind. Et kuidas ma siis nii õigesti ja ilma aktsendita räägin. Ma siis vastu, et ega ma palju rohkemat ei oskagi. Jaapanlanna kamandab poe kaugemast nurgast oma inglise keelt kõneleva poja minu ette (olgu täpsustuseks öeldud, et poeg oskab sama palju inglise keelt kui mina jaapani keelt), kellega me jaanpani ja inglise keele segumiksiga kuidagi mõistmiseni jõuame. Tulemusena jääb minu seljakott suveniiripoodi, et mäkke rühkida ja lõputut taevatreppi pidi lõpuks Kirihata-ji templisse jõuda. Päike näitab keskpäeva. Temperatuur tõuseb.
Kui olen trepi viimaselt astmelt templi hoovi astunud, hakkab kohe minu vastu huvi tundma 75-aastane härra Shiyoshi. „Kust sa pärit oled? Sa oled nii ilus! Sinu näonahk on nii klaar!“ õhkab vanahärra vaimustunult. Tänan teda mitmekordsete kummarduste ja tänusõnadega. Shiyoshi pajatab pärast meie põgusat tutvumist oma elust, lastest ja lastelastest. Sellestki, et ta enne pensionileminekut ärimees oli ning endale lausa kaks maja soetas, ühe Tōkyōsse ja teise Tokushimasse. Nüüd on ta pisut hädas, sest tuleb pikki vahemaid sõita, et majapidamiste eest hoolt kanda. Järsku vaatab härra Shiyoshi mulle mõtliku, kuid samas väga terava pilguga otsa ning ütleb: „Tule!“ Haarab mul käest ja viib mind Kirihata-ji templi peahoone ette. „Pane oma küünal ja viirukipulgad ning loe palve. Seejärel tule peatempli ette minu juurde.“ Teen kõik nii, nagu minult paluti.
Seisan Shiyoshi kõrvale ning kuulen, kuidas vaikus ja mehe hääl hakkab tasapisi hannya shingyo sügavate ja madalate mantrahelidega mängima. Aeg justkui peatub. Loits muutub tugevamaks ja võimsamaks. Minu sisemus resoneerub hannya shingyo helidega, süda hõõgub ning pisarad voolavad üle mu põskede. Kui jaapanlane on retsiteerimise lõpetanud, ei suuda mina oma pisaratevoolu kinni keerata. Shiyoshi võtab õrnalt mu käed pihku ja vaatab mulle sügavalt silma: „Ma pühendasin selle hannya shingyo sinule, kogu oma südamest. Et sa oleksid hoitud ja kaitstud o-henro-teekonnal.“ Selle jutu peale saab kosk minu sees uue hoo ja pisarate peatamisest ei saa enam juttugi olla. Shiyoshi aga jätkab vaikselt: „Su hing sai puhastuse ja puudutuse. Kōbō Daishi on sinuga.“ Kallistame. Lahkun sügavas tänutundes kümnendast templist. Tunnen igas kohalolusekundis, kuidas o-henro minu sees ja ümber justkui kookonist lahti rulluma hakkab. Miski avaneb ja kisub mind kaasa. Kaasa iseenda ja maailmast arusaamise sügavustesse. Olen astunud iseenda elu uude loomisprotsessi.
Teel Fujii-dera templisse kohtan Jacques’i Kanadast Quebecist. Avastan ta enda kõrvalt matkamast, kui olen mõõtmas lõputut kruusateed põldude vahel. Krõbistan kruusasillutisega võidu omi mõtteid ja kanadalase vaikne imbumine minu isikliku olemise mulli on mul esialgu märkamatuks jäänud. Aga juba paar minutit pärast meie esimese vestluse algust on selge, et meie vahel on mingi nähtamatu side, mis toidab meie mõlema vaimseid akusid ja annab kehasse jõudu päeva lõpukilomeetreid võtta. „Täna me siiski üheteistkümnendat templit ei võta,“ otsustame üheskoos. Jacques’il on ööbimine juba valmis vaadatud ja broneeritud. Minul veel mitte. Olin otsustanud selle teema saatuse hooleks jätta ning lasta asjadel lihtsalt kulgeda.
Teekond Yoshinogawa linna kulgeb pärast meie kohtumist kuidagi teises hingamises. Meie mõtted ja tunded sulanduvad üheks ning me ei tee enam vahet, kes mida ütleb või arvab, sest oleme kui üks. Meil on, millest rääkida. O-henro on kui sulatusahi, mis avab hinged ja südamed aususeks iseenda ja ümbritseva maailma vastu.
Yoshinogawa linnas meie teed Jacques’iga hargnevad. Ületan risttee ja lehvitan oma tänasele kaaslasele. Jacques vaatab heldimusega minu poole ja hõiskab üle tee: „Sa oled nii ilus ja sinu hing on nii ilus. Kas me kohtume kunagi veel?“ „Kui Universumil on meiega mingi plaan, siis kohtume kindlasti,“ saadan vastuse üle risttee. „Ma väga loodan, et on,“ vastab Jacques ja saadab minu poole õhusuudluse. Lehvitan veelkord Jacques’ile, keeran end laia naeratusega lahkumise lummusest välja ja jooksen otsejoones vastu liiklusmärgiposti. Nii palju siis romantikast. „Kaasavaraks veel õhtu lõpuks üks korralik sinikas hallata,“ mõtlen endamisi ja saadan viimase lehvituse teele, kuniks mees hämarusse kaob. Enne ööunne jäämist saan sõnumi: „Sa oled mu hingesugulane.“ Sel hetkel ma veel ei tea, aga tunnen, et näeme veelkord. Uus päev jääb uute kilomeetrite ja uute kohtumiste ootele. Vajun rammestunult sügavasse ööunne.
Teisipäev, 03.04.2018,
kolmas päev
Shōsan-ji ja higipisarad
Hommikul ärkan oma esimeste villidega, see tähendab, avastan nende olemasolu. Mõlemal jalal, nii suurtel kui väikestel varvastel. Kohe hakkab kuklas tiksuma teemade ring, mida kehal, see tähendab varvastel, mulle öelda on. Selja taga on ligi 40 kilomeetrit ja keha juba protestib!? Ei viitsi sügavasse spirituaalsesse mõttetegevusse laskuda – on, nagu on. Tohterdan ja teibin oma varbad ära ning teele saan alles kella kaheksa ajal. Fujii-dera tempel, mis on selle teekonna üheteistkümnes, on vaid 20 kuni 30 minuti teekonna kaugusel. Pärast seda tuleb hakata kõrgusi vallutama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте