Jõuame neljandasse templisse. Dainichi-ji on remondihoos, mis ei sega kuidagi meie budistliku rituaalse kava läbimist. Näppude vahel tühi veepudel, otsin kohta, kuhu see poetada. Näen enda arvates prügikasti ja käsi tõuseb juba pudelit lahti laskma, kui Masahiro tabab ära mu tegevuse mõtte, hakkab naerma ja selgitab, et see nüüd küll prügikast ei ole. See on rändurite keppide hoiukoht. Nojah, seda ma vaatasingi, et kuidagi väga puhas ja prügitu. Aga mine sa tea, siin Jaapanis on ju kõik nii korrektne ja puhas, et isegi prügikast võib sile välja näha. Panen tühja pudeli taas oma matkakotti, sest prügikast jääbki templiterritooriumil leidmata.
Lõpetame Masahiroga oma templirituaalid täpselt viisteist minutit enne järgmise templi sulgemist. Jizō-ji templini on minna kaks kilomeetrit. Üksteise tempot toetades jõuame kolm minutit enne templi sulgemist templi kontoriuksest sisse, et palveränduri raamatusse sissekanne teha. Seejärel läheme kumbki oma teed, et enne öömajale minemist veel templirituaalidesse sukelduda.
Jizō-ji templist lahkudes kohtan austraallannat, kellega olime põgusalt tuttavaks saanud teises templis minu templirituaalide õppeprotsessi ajal. Sandra ootab, et talle kodumajutusest järele tullakse. Minul veel öömaja ei ole, hakkan alles otsima. Kui templi väravast välja astun, vaatab mulle minshuku15 uksel vastu silt „M. Morimotoya“. Koputan uksele ning uurin, kas neil leidub magamiskohta ühele üksikule rändajale. Saan jaatava vastuse. Tegu on väga ilusa Jaapani stiilis majutusega. Maja perenaine juhatab mu tuppa ning siis teeb majas ekskursiooni, näidates ette kõik ruumid, mida mul minshuku’s viibimise ajal võib vaja minna. Seejärel asetab mu kätele yukata16 ning palub pärast pesemist enne õhtusööki sellesse riietuda.
Enne õhtusööki olengi yukata’sse riietunud. Kuidagi eriline tunne on. Perenaine tuleb mind sööma kutsuma, näeb mind yukata’s ja vangutab pead. Saan aru, et miskit on minu juures valesti, aga ei oska taibata, mis küll. Seisan vaikides tema ees, kuni ta mind „ümber pakkima“ hakkab. „Ikka vasak hõlm üle parema,“ pobiseb vanaproua mind kohendades. „Ahjaa, kannan ju samamoodi oma palverändurijakki! Kuidas ma kohe ei taibanud?“ tuleb kiire äratundmine. Alla söögituppa liikudes näen ukse taga sussirivi. Vaatan oma varbasokkides jalgu ning püüan mõistatada, kust ma siis sussid oleksin pidanud saama. Sellele mõistatusele ma lahendust tol õhtul välja ei nuputagi.
Astun sussirivist üle ja siis söögituppa. Esimese asjana märkan söögilaua taga Masahirot. Masahiro on oma tagasihoidlikkuse kohta üsnagi elevil mind nähes ning kukub kohe teistele söögiruumis olijatele selgitama, et mina see olingi, kes teda tänasel palverännakul tempoga täitsa ära väsitas. Mehed saavad omavahel lõuatäie naeru käristada ning jaapanikeelseid, minule arusaamatuid lauseid vahetada, mind naeru saatel ülevalt alla ja alt üles läbi skanneerida.
Minu vastas istub kuuekümnendates eluaastates jaapanlane. Tema hääl on jäiselt kare, pilk karm. Täiega shōgun17, mõtlen endamisi. Mees räägib rõhutatult nagu mõnes Jaapani vanaaegses samuraifilmis. Puurib minu silmadesse kõrgema astme teravusega. Kohmetun ja tõmban suure sõõmuga tee endale kurku. Taaskord käre naer ja jaapanikeelsed arusaamatud laused. Olen nende jaapani meestega justkui shōgun’i teetseremoonial, kus tema kaaskond minu kui barbari üle nalja viskab. Või siis ei viska, aga minu keeleline võimekus ei luba nagunii muud teha, kui teed lürpida ja seltskonnale kenasti naeratada. Eestisse naastes tuleb ikka jaapani keele õpingutega jätkata, panen enda jaoks lähituleviku paika. Minu o-henro esimese öömaja „shōgun“ on oma palverännakuteekonda lõpetamas, mina aga alustamas. Mõlemal on ees öö enne teistsuguse elureaalsusega kohtumist. Temal on selja taha jäänud 20-päevane teekond autopalverändurina, minul pool päeva jalgsi palverännakusse sisseelamist. Mees vaatab taaskord mulle otsa, aga seekord juba laia naeratusega. Tema näojooned on lõdvestunud leebusesse ning see annab mulle võimaluse kujutluspildis taas tänapäeva tagasi tulla. „Shōgun’i“ olekus on midagi nii põnevat ja aegade hämarusse viivat, et võiksn vaikides teda salamisi jälgima jäädagi.
Aga nüüd sussimajanduse juurde tagasi tulles – sellega on eurooplasel Jaapanis üks tants ja trall kogu aeg. On toasussid ja WC-sussid ning kui pesuköök on majast väljas, siis on veel kolmandat sorti sussid. On veel külaliste sussid ja pereliikmete sussid. Ilmselt on veel mõni peen sussisort, aga minul tuli väljakutsed vastu võtta esimese kolmega. Ja et sa siis taipad kogu aeg territooriumit vahetades ka susse vahetada. Jumal hoidku sind WC-sussidega tuppa tatsumise eest! Tualettruumi peetakse räpaseks kohaks, sestap sinna toasussidega ei minda. Mis ei tähenda, et WC-s piinlik puhtus ja kord ei valitseks.
Õhtu on juba hiline. Astun tualetti ja kohe ka WC-sussidesse. Hambapesu ja ööunele. Olen sahistanud sussidega mööda koridoripõrandat juba mõnda aega, kui äkki taipan, et mul ei ole ju susse terve õhtu jooksul olnud ja nüüd äkki on!? Viin pilgu jalavarjudele ning loen nendelt katakanas18 kirjutatud teksti „トイレ“ (toire). Püha müristus! Olen sellel territooriumil lubamatute jalavarjudega! Sahistan „kuriteopaigalt“ – vargsi ringi vaadates, et ega keegi ei märganud – tualettruumi tagasi ning väljun sealt sussivabalt. Tipin varvassokkides vaikselt oma tuppa, et ritsikate siristamise saatel sügavasse ööunne vajuda.
Esmaspäev, 02.04.2018,
teine päev
Jūraku-ji, seitsmes tempel ja hingepisarad
Kuuendast templist seitsmendasse templisse jõuan umbes kella üheksa paiku. Olen esimene külastaja. Tempel uneleb veel oma varahommikuses inimtühjuses. Naudin vaikuses oma kätteõpitud rituaale. Tegelikult lausa mõnulen selles karges päikesepaistelises aprillikuises vaikses hommikus. Ühtäkki külastab mind siiras tänutunne. Tänutunne kõige elava ja mind ümbritseva elu eest, elu kogemise võimalikkuse ja eluteel kohatud inimeste eest. Õnnetunne valgub üle kogu minu olemise. Sulen selles poolekstaatilises seisundis oma silmad ja lasen päikesel neid paitada. Nii palju võimalusi on meile, inimestele, antud, et enda sees elu küllust ja rikkust tajuda.
Astun budistliku templi kontoriuksest välja ning sätin oma nōkyōchō tagasi seljakotti. Märkan, et peatempli ette koguneb grupp inimesi, kes giidi juhendamisel ja rütmipulkade saatel asuvad loitsima hannya shingyo’d, südamemantrat. Jään justkui nõiutult sambana seisma. Mantrahelid sisenevad kui lendu lastud nooled otse minu südame sügavustesse. Saan tugevalt puudutatud. Keha läbib õrn värin kui soe briis ja pisarad hakkavad ojadena voolama üle minu põsesarnade. Meenub kaheksa kuu tagune esmakordne müstiline kohtumine Eestis, Läänemaa looduses, selle imelise mantraga, mis alateadvusest tol hetkel minu sisse üles kerkis, et läbi minu kõlada. Tol hetkel ei osanud ma sellele kuidagi tähendust anda …
Küps augustisuvi 2017. aastal. Istume kümne naise ja shindō-õpetaja, sensei Kuratomiga ringis, et praktiseerida käte massaaži. Kazuko Kuratomi mudib mu haiget kätt, millele olin paar nädalat tagasi rabas haledalt kukkunud. Puudutus on pisut valus, aga tunnen, kuidas soe energiajutt läbib mu kätt, pannes liikuma miski mu kehas ja südames. Hea on. Tunnen, kuidas käemeridiaanid kukkumisehmatusest toibununa avanevad ning käsi saab taas vabalt energiat endasse hingata. Sensei lõpetab seansi. Kummardun lootoseasendis enda ette lõdvestusse. Ühtäkki tunnen sensei õrna puudutust oma seljal, südamekeskuse kohal. Hakkan ohjeldamatult, samas ootamatult nutma. Vedelikku purskub nii silmist, ninast kui suust. Kaaslased lükkavad minu ette suure metallist kausi. Oksendan. Tunnen, kuidas pilt tasapisi kaob … Taas toibununa vaatan Kuratomile otsa. Sensei naeratab ja küsib: „Kas sa tead seda mantrat?“ Olen segaduses. Vaatan kaaslasi ja seejärel Kuratomit. „Mis mantrat?“ „Seda, mida sa äsja loitsisid?“ vastab jaapanlanna mulle rahulikult silma vaadates. Olen hämmelduses, sest ei mäleta peale pisaratesse uppumise mitte midagi. „See on sinu mantra, hannya shingyo. Sa avasid oma südame. Sind ootab ees šamanistlik teekond.“ Olen ühteaegu õnnelik ja segaduses. Õnnelik sellest kergustundest, mis minu sisse oli pärast sensei puudutust sisenenud ja segaduses sellest, mis seejärel toimund oli ja mille tähendusest mul õrna aimugi ei olnud.
Killukesi