„Aga kus on sinu küünlad?“ hüüatab minu riisikasvatajast sensei. Hakkan tuhnima oma seljakotis, kust leian karbi küünaldega. Sensei vangutab pead ja nendib, et küll mina ikka oskavat oma elu keeruliseks teha. „Lihtne peab kõik olema, lihtne!“ saadab õpetajahärra mulle näpuviibutustega elutarkust. Haarab siis karbist ligikaudu kümme küünalt ning poetab need koos viirukitopsiga mu kaelas olevasse väiksesse kandekotti, mis on minu mini-zudabukuro. „Sul ikka münte on?“ uurib õpetaja. „Jah, on,“ vastan enesekindlalt ning näitan talle oma tillukest ümbrikku, mille seest vaatavad vastu kuldkollased aukudega mündid8. Ootamatult ja minu üllatuseks pistab sensei oma näpud minu rahaümbrikusse ning kangutab sealt välja korraliku saagi läikivaid münte. Vaatan talle suurte silmadega vaikides otsa ega saa aru, mida ta nüüd sellega mõtleb, et võõrasse kukrusse tungib. Vanamees aga ei pööra minu üllatuse- ja ehmatusesegusele pilgule karvavõrdki tähelepanu ning kangutab hoopis mu püksitaskut avaramaks ja libistab kogu rahasaagi taskusse, ise rahulolevalt nentides: „Lihtne, lihtne peab kõik olema!“
Süütan küünla ning võtan sealt viirukipulkadele tuld. Pulgad hakkavad heleda leegiga põlema, tahan leeki ära puhuda ja kui olen oma suu juba puhumiseks rulli keeranud, jõuab mu õpetaja ka sellesse protseduuri vahele lõigata. „No mida sa teed, tahad oma palvete peale sülitada või?“ ütleb õpetajahärra etteheitvalt. „Sülitada!?“ imestan endamisi ja jään alandlikult kutsikasilmadega talle otsa vaatama. „Kustuta leek ära edasi-tagasi vehkides või siis teise käega lehvitades. Ära sa oma palveid süljepritsmetega tühista,“ manitseb eakas sensei. Pistan vaikides viirukipulgad tuhahunniku keskele ning sean end palvetamiseks valmis. Kummardan palveasendis ja saadan vaikselt annetusraha templi annetuskasti põhjatusse sügavusse. Kirjutan valmis ka osamefuda oma nime, kuupäeva ja sooviga ning see läheb palvete jaoks mõeldud kasti august sisse teiste omasuguste juurde. Paari sammuga jõuan waniguchi9 juurde ja helistan seda õrnalt. Nii nagu templi kellahelin, on ka gongi heli tervituseks Budhhale. Palvetamise alustamiseks kummardan, silmad suletud, käed palveasendis kergelt rinnale surutud, seejärel loitsin hannya shingyo’d. Loitsimise lõpetan taas sügava kummardusega Buddhale.
Kuna tegu on püha paigaga, siis templipiirkonnas ei joosta ega karjuta, välditakse söömist ja liigset keha paljastamist. Templis on ka alad, kuhu sisenemiseks tuleb jalanõud ära võtta ning alad, kus fotografeerimine on keelatud. Olen teadlik ja arvestan sellega.
Kui oleme peatemplis kõik rituaalid koos minu templirituaalide sensei’ga läbi teinud, siis kihistab väike vanamees naerda ning teatab lõbustatult, ise minu sõpradele silma tehes: „Noh, rumal õpilane, kas midagi sai selgeks kah?“ Mina noogutan ja koogutan rahulolevalt muudkui sügavamaid kummardusi sensei tänamiseks: „Arigatō gozaimashita! Arigatō gozaimashita, sensei!“10 Ja ütlen talle, et ta on hea õpetaja. Sensei lööb seepeale särama ning näkku ilmunud leebe tundevarjund toob esile ilusa ja siira naeratuse. „Sina olid ikka ka väga hea õpilane!“ teeb ta lõpetuseks kokkuvõtte, millega tõmbab joone alla minu „raske õppustel, kerge lahingus“ templikursusele. Kallistame ja jagame omavahel palvelipsikuid. Heategija saab oma heateo eest palverändurilt annetusena osamefuda, mis täidab ka visiitkaardi rolli – palverändur kirjutab sinna oma nime ja soovi korral ka oma aadressi. Minul on valge osamefuda, sest mina olen oma esimesel o-henro-rännakul, aga õpetajalt saan ilusa tumepunase osamefuda, mis tähendab, et ta on juba 180 korda selle palverännaku läbinud. Tema osamefuda ei ole paberist, vaid punasest kangast, mis on kaunistatud lillede ja kuldsete ornamentidega ning ülemises otsas on Kūkai kujutis. Keskel, ülalt alla, on igal osamefuda’l, nii paberist kui ka kangast palvelipsikul tekst „Pühendumus. Rändan koos Kōbō Daishiga läbi Shikoku 88 templi“. Osamefuda värv ja see, kas ta on kangast või paberist, sõltub kordade arvust, kui mitu korda on palverändur saarele o-henro-tiiru peale teinud. Pärast viite palverännakut on paber roheline, pärast kaheksat punane, kui juba kakskümmend viis korda palverännak läbi tehtud, siis on pronksivärvi osamefuda. Viiekümne o-henro järel on võimalus kasutada juba kuldset osamefuda’t. Alates sajandast rännakuringist on osamefuda kangale trükitud ning seda nimetatakse nishiki’ks. Nishiki’s on koos kõik need läbitud kilomeetrid väärtuslikku kogemust. Pronksi- ja kullavärvi paber-osamefuda ning nishiki on ossettai’na11 rändurile kui amulett, mis kaitseb ja hoiab kingituse saajat tema teekonnal. Sellise amuleti võib rännakul ossettai’na kingituseks saada veteran-palverändurilt. Samas on mõned pika kogemusega rändurid jäänud tagasihoidlikuks ja kasutavad lihtsaid, valgest paberist osamefuda’sid, pidades suuri numbreid ja värvide mängu liigseks kiitlemiseks, mis ei sobi justkui kokku palveränduri alandliku loomusega. Nii et võta sa kinni, mis on õige ja mis mitte. Samas on see sügavalt isiklik tunnetus, kas sa käid alandlikkuses ja vaikselt omaette seda palverada või jagad oma kogemust ning tundeid maailmaga, mis aitab võib-olla kedagi julgustada sel teekonnal, mis esitab nii füüsilisi kui vaimseid väljakutseid.
Hakkame sensei’ga templist lahkuma, kui ta järsku peatub, lükkab peanupult ära oma sugegasa, sõlmib pea ümbert lahti hachimaki12 ning ulatab viimase mulle, öeldes: „See on sulle kingituseks, mu õpilane! See rätik on käinud minuga mitu teekonda ja nüüd annab ta sulle tuge ning enesekindlust, et julgelt koos Kūkaiga o-henro läbi teha.“ Olen sügavalt liigutatud, sest see kingitus on väga isiklik ja eriline. Hachimaki’l on Kūkai, Kōbō Daishi kujutis ning palverändurit julgustav slogan koos templi nimetusega. Hachimaki pärineb kolmekümne seitsmendast, Iwamoto-ji templist. Sinna ehk jõuan kunagi ka mina. Pärast Iwamoto-ji templit on rändajal ees kõige pikem teekond ilma templiteta ehk et see tähendab kaheksakümmet kuut kilomeetrit sisevaatlust ja mõtisklusi enne järgmist templit ja budistlikku rituaali.
Jõuame õpetaja ja sõpradega templiväravast välja. Keerame näoga templi poole ning kummardame tänulikult. Enne kui lõplikult lahkume üksteisest, haarab sensei mu käevangu ja ütleb: „Tule, ma näitan sulle midagi.“ Elevil ja õhinaga tirib käbe vanahärra parklas mu ühe auto juurde: „No vaata, see on mu o-henro-kodu.“ Minu ees on tilluke valge auto, mis on sisustatud kui väike ratastel majake. Auto tagumises osas on riiulid vajalike asjade hoidmiseks ning korrektselt siledaks silutud magamisase. „Chotto matte kudasai!“13, tõstab sensei-härra taaskord nimetissõrme ja paneb mind ooterežiimile, lipsates automajakesse, et sealt välja tulla kilekotitäie umeboshi’dega14. „Njah …“ jään hetkeks mõtisklema. Ei ole just lemmikkraam, mida teekonnale tilkuvana kaasa võtta, aga andja nägu särab õnnest, sestap ei ole ka viisakas annetusest loobuda. Sügavate kummarduste ja arigatōtamisega me lõpuks siiski lahkume üksteisest. Kui oma kilekotiga sõprade juurde ilmun, loevad nad justkui mu mõtteid ning haaravad ploomikoti enda valdusesse, et rändur ei peaks liigselt oma pead vaevama, kuidas saadud kingitusega toime tulla.
Jätan hüvasti ka oma jaapani sõpradega ning minu iseseisev rännak võib alata. O-henro kolmanda templini on matkata vaid kolm kilomeetrit. Tunnen Konsen-ji templi poole rännates end palju kindlamalt, olles läbi teinud budistlike rituaalide hädavajaliku õppeprotsessi – elan nende sees Shikoku saarel ju nüüd ligi poolteist kuud.
Konsen-ji templist lahkudes kohtun väleda lühikest kasvu Jaapani noormehe Masahiroga. Püüame omavahel vestlust arendada, aga see jääb üsna piiratuks minu viletsa jaapani keele ja tema viletsa inglise keele tõttu. Aga nii palju me üksteist mõistame, et mõlemal on plaan Shikoku saarele tiir peale teha, temal kuuekümne päevaga, minul neljakümne päevaga. Kui muidugi kõik hästi läheb ja sujub. „Aga miks ei peaks?“ lasen kiirelt ja kergelt enda peast küsimuse läbi. Aga o-henro’l on minuga omad plaanid.
Ütlen Masahirole, et mulle anti Konsen-ji templist kaasa soovitus enne neljandat templit läbi minna hoopis viiendast templist, sest kuna templid suletakse kella viiest, ei pruugi me täna mõlemasse jõuda. Masahiro naeratab tagasihoidlikult ja ütleb, et temal on siiski plaan