Merike Villard
Värav hingede maailma
© Merike Villard, 2019
Keeletoimetaja Leelo Laurits
Jaapani keele konsultandid Taimi Praves ja Masaaki Okazaki
Küljendaja Lauri Tuulik
© Kirjastus Pilgrim, 2019
ISBN 978-9949-621-82-8
e-ISBN 9789949099092
Trükk Tallinna Raamatutrükikoda
KÕIGILE NEILE, KEL ON AVATUST JA JULGUST ASTUDA SISSE NÄHTAMATU MAAILMA VÄRAVAST.
JA SHINGON’I MUNGALE, KES JÕUDIS LÕPUKS KOJU.
EESSÕNA
„Sinu sees on kõik nii selge,“ ütleb mulle sensei1 Tadao Kawahara pärast shiki-teraapia2 koolituspäeva Eestis. Shiki järgi oled sa aeglane ja rahulik energia, aga kui oled otsuse teinud, liigud kiiresti ja otsustavalt. Selle peale meenuvad Florinda Donneri sõnad nõidade maailma kirjeldavast raamatust „Unenägemine“: „Ma tean täpselt, mida teha. Ma ootan alati, et sündmused minu eest valiku teeksid. Ja siis tegutsen kiiresti ja energiliselt. Sa jääd maha, kui sa valvas ei ole. Häda on hoopis selles, kui sa pole veel oma otsust langetanud.“ „Jah, ma kuulen kutset, ma pean minema,“ vastan Kawaharale. Teadmata, kuhu see sisemine kutse mind üheksa kuu pärast tegelikult viib.
Shikoku 88 templi palverännak ei olnud minu jaoks lihtsalt matk. See oli teekond lähemale iseenda väele läbi nähtava ja nähtamatu maailma, läbi inimeste ja olukordade. Sel teekonnal olid minu jaoks kaugeleulatuvad tagajärjed. See avas mulle teise maailma, mis on eksisteerinud kogu aeg mu tavamaailma kõrval, aga millele ma seni olin julgenud vaid vargsi otsa piiluda, seades endale piirid sotsiaalsete normide järgi ja lõigates end ära lõpututest võimalustest. Ma ei lubanud endal kogeda reaalsuse alternatiivseid tajumisviise, mis aitavad distantseeruda mu senisest reaalsusemääratlusest. Määratlusest, mis oli aastatega kokku klopsitud ettekujutus sellest, kes ma olen ja milliseks ma võin saada.
See raamat on täis isiklikku avatust ja avastusi, mis ei pretendeeri ajaloolisele ega kultuurilisele tõele, kuid kõneleb ausalt ja lahtiste kaartidega minust endast. Kirjasõnasse said kogemused läbi hetkede, mil pilk ja hing peatusid, et salvestada endasse olulisim, mis kannab ja toidab mind ka tulevikus.
Tänulikkuses vaatan teie kõigi silmadesse, kes te aitasite oma olemasoluga mu elu luua just selliseks, nagu ta praegu on. Olgu selle kohtumise ajaliseks väärtuseks kas 5 minutit või 50 aastat. Kõige ilusam kink, mida saame üksteisele teha, on isiklik aeg. Täna on aja väärtuseks see raamat, mida lugedes minuga viibid. Viibid rännakul läbi aastate, läbi nähtava ja nähtamatu maailma ning läbi minu erimaitseliste tunnete. Selle aja kingin tänulikkuse ja armastusega Sulle, kallis lugeja.
Neid ridu kirjutades mõtlen sügava tänutundega oma lastele, Triinule ja Gert Emilile, kes on minu kõige suuremad õpetajad inimeseks olemise õppetundides. Kummardan sügavalt oma sensei’de, Kasuko Kuratomi, Tadao Kawahara ja Kohzoh Tanaka ees, sest ilma nende nähtava ja nähtamatu maailma tarkuseta ei oleks ma siin, kus olen praegu. Tänutundega pean meeles neid inimhingi, kelle kaudu saadud väljakutset pakkuvad õpetunnid mind põlvili mutta surusid, et õpiksin elule ja iseendale ausalt ning julgelt otsa vaatama. Südantsoojendav tänulikkus ka neile armsatele, kes toetavad ja armastavad mind tingimusteta, et end elu õppetükkidest turvaliselt ja hoituna saan läbi hingata.
Selles raamatus kirjutasin end alasti, sest kõik need read on kirjutatud eelkõige mulle endale, ühel kevadel, kirsiõiteaegu Jaapanis, Shikoku saarel … Kõik muutub, sest see oli vaid hetk, mis iial ei kordu … ichi-go ichi-e …
Reede, 8. märts 2019
„Millal sa jälle Jaapanisse tuled?“ „Kas oktoober on ilus Shikokul?“ küsin šamaanilt, mõeldes oma sünnikuule. „Jah, Merike, oktoober on väga ilus Shikokul,“ saan vastuseks.
Hispaania, 3. juuli 2015
Santiago de Compostela
David tõuseb kohvikulauast püsti, vaatab mulle hetkeks vastu päikest silmi kissitades kavalalt otsa, libistab seejärel päikeseprillid oma leekivatest Iiri lokkidest ninajuurele ja enne lahkumist küsib justkui muuseas: „Nonii, Merike, kas järgmine kord kohtume Shikoku o-henro’l?“ Mina ajan hämmeldusest silmad suureks ja küsin vastu: „Mis asi see Shikoku o-henro on?“ David hakkab naerma, küünitab end üle laua mulle pisut lähemale ja vastab läbi kohvikusumina: „Mitte asi, vaid saar Jaapani saarestikus. Shikoku o-henro on Jaapani budistlik palverännak, 88 templit ja 1200 kilomeetrit iseendaga.“ Mina vastan kiiresti vuristades vastuseks: „Ei, ei! Jääb ära. Liiga pikk, liiga kaua võtab aega ja pealegi, ma ei saa nii pikalt töö juurest ära olla.“
Jaapan, 1. aprill 2018
Fukuyama
Ärkan Richmondi hotellitoas enne äratuskella helinat kell 5.13 hommikul. Libistan end läbihigistatud linade vahelt voodist välja, olen maganud napilt 3 tundi. Kas tõesti hakkab tasapisi kohale jõudma teadmine, et nüüd on minek? Lasen peopesaga aeglaselt üle valgete hotellilinade. Ma ju mäletan neid camino3 öid magamiskotis, mil nädalate viisi võis vaid unistada valgete linade vahel mõnulemisest. Mõned palverändurid, kes kiusatusele vastu ei suutnud panna, astusid üheks ööks palveränduri kasinast askeetlikust elust valgete hotellilinade vahele ning hommikul oli nende näost kohe näha see miski, mis andis märku justkui paradiisiväravatest välja astunud palverändurist, kui hotelliuksed selja taga olid sulgunud. Sellistel hetkedel saad aru, kui vähe on vaja, et hingele pai teha ja maailma vastu üheks suureks naeratuseks muutuda.
Lasen külmal dušil oma keha siluda. Tunnen, kuidas iga jaheda piisaga vastu mu nahka meeled elavnevad ja unelev vereringe kiiremaid tuure tegema hakkab. Olen ärganud ja kohal, kohal iseendas ja arusaamises, et täna on minu jaoks eriliselt oluline päev. Päev, millesse mu hing on mind nii järjekindlalt suunanud. Minu järgneva elu esimene päev …
Pühapäev, 01.04.2018
Minu järgneva elu esimene päev Shikoku, Ryōzen-ji
Ryōzen-ji tempel on Shikoku 88 templi palverännaku esimene tempel. Sinna saan Fukuyamast oma Jaapani sõprade autoga. Sõitu jätkub ligi kaheks ja pooleks tunniks. Jään autos tukkuma. Lühike öö annab korraliku vopsu kuklasse ning mu pea vajub nõksatusega kahe ja pooletunnisesse ööpikendusse.
Ühel hetkel tunnen justkui läbi õhu ninas templi hõngu ning avan silmad täpselt sel hetkel, kui templiväravast parklasse keerame. Kohal. Ongi Ryōzen-ji tempel. Võdistan hetkeks õlgu, justkui kontrollides oma ärkvelolekut ja tegelikku kohalolu siin ja praegu. Täna astun siis esimesed sammud Kūkai jalajälgedes. Kūkai, tuntud ka kui Kōbō Daishi (774–835), oli Jaapani budistlik munk, riigiteenistuja, kalligraaf, insener, suur meister ja õpetaja, kes propageeris budistlikku õpetust ning rajas 819. aastal Kōya mäele shingon’i munkade õppekeskuse Kōyasani4, mis tegutseb siiani ning kuhu sageli rändavad o-henro palverändurid pärast väljakutseid pakkuva 88 templi teekonna 1200 kilomeetrit.
Mina ei saa ennast budistiks nimetada, aga nii vähe või palju, kui sellest religioonist tean, on selles midagi, mis on mind puudutanud ning nüüd olen valmis budistlikul hingusel laskma endaga koos elada rohkem kui 1200 kilomeetril. Minu sees on rännakule astudes palju küsimusi. Loodan sadu kilomeetreid mõõtes vastusteni jõuda. Ehk hakkab o-henro minuga kõnelema. Olen usaldanud oma sisetunnet, et sellesse tundmatusse hetke jõuda.
Astun autost välja ja tunnen, kuidas päike hakkab joonelt lagipähe kütma. Tundub, et minu sisemine temperatuur teeb sama. Sõbrad võtavad mu käevangu ning esimene asi saab olema templis poodlemine. Mida kõike vaja on – sugegasa,