„Mida ma teha saan?“ küsis Trevor.
„Suvi on peaaegu käes. Ehk on teil võimalik ta puhkama viia kuskile, kus ta pole kunagi koos emaga käinud. Uus keskkond võib pakkuda lapse leinale leevendust. Kas teie töö võimaldab seda? Rahaline olukord?“
„Jah,“ noogutas Trevor. Jumal, kui hea oli saada asjatundjalt nõuandeid.
„Altar oli hea mõte,“ sõnas doktor Warren. „Samuti on hea Leoga tema emast rääkida, püüda meelitada teda oma tunnetest rääkima. Ka oleks abiks, kui teie oma leinaga saaksite tegelda. Lapsed on vanemate emotsioonide suhtes erakordselt tundlikud. Leo on väga noor. Teie pole ka eriti vana. Kui vana te olete? Kolmkümmend?“
Trevor noogutas.
„Teil mõlemal on pikk elu ees. Olen kindel, et leiate võimaluse see endale ja oma pojale õnnelikuks teha.“
Koju sõites mõtles Trevor psühholoogi nõuannetele. Trevor oli nii palju ütlemata jätnud, et tundis end süüdlasena. Mitu kuud enne surma oli Tallulah olnud emotsionaalselt puntras – oli terve öö kodust ära, võttis kaalust alla, tal olid raevuhood, ta karjus oma segaduses poja peale, et too ta rahule jätaks. Trevor oli kahtlustanud, et naine tarvitab narkootikume, aga heroiini? Kui ta oleks seda oletanud, oleks ta püüdnud abikaasat aidata. Kui ta ainult oleks püüdnud abikaasat aidata!
Trevor sõitis oma maja ette ja jäi autosse istuma. Leo pidi pärast lasteaeda minema oma parima sõbra Cassidy juurde ega tule veel paar tundi koju. Trevor silmitses oma kortermaja. See oli paras peldik, ehkki piirkond oli turvaline. Vana kolmekorruseline kolme pere maja, mida ta üüris juba ülikoolis õppides. Pärast Leo sündi oli Trevor pakkunud välja, et ostab mõnes Bostoni eeslinnas maja – tal oli selleks raha. See oli Tallulah päris ära ehmatanud. Naine oli öelnud, et võib-olla on neil vaja suuremat korterit, et nutval beebil oleks oma tuba, aga kindlasti ei saavat temast mingit eeslinna emmet. Elu käis ju linnas.
Tallulah jumaldas seda asukohta, kuna teatrid, poed ja ühistransport olid lähedal. Sisekujundus naist ei huvitanud – teda ei huvitanud isegi mugavus. Tallulah’ põhivajadused olid tähtsuse järjekorras järgmised: kapp tema paljudele riietele, duširuum ja suur peegel, et ta saaks ennast meikida, ja mingisugune voodi, kuhu pärast päevatööd või pikka ööd pikali visata. Nad oli teinud terrassist Trevori kabineti ja Trevori endisest kabinetist Leo toa. Poja toas oli korteris ainsana uus mööbel. Tallulah’le ei tulnud pähegi vahetada Trevori vana diivan ja tugitoolid uute vastu, mis poleks vildakad või aukuvajunud.
Tallulah polnud koletis. Ta poputas oma poega ja ehkki ta ei toitnud teda rinnaga, õppis ta last pudelist toitma. Kui poiss sai suuremaks, avastas naine, et ta on parim publik. Tallulah kandideeris etendusse „Shear Madness“, mis oli kõige kauem mänginud komöödia, ja sai seal naiivitarist kosmeetikapoe müüja rolli. Ta oli tükk aega endaga rahul. Ta õpetas Leole Broadway muusikalide laule ja mõnda tuntud repliiki. Kõige paremini jäi poisile meelde järgmine: „Olla või mitte olla, selles on küsimus.“1 Kahesena hääldas Leo väljendit „to be“ nagu „tubee“, justkui oleks tegemist inimesega. Ta pani oma lemmiklelule, kaelkirjakule, nimeks Tubee.
„Sinust saab näitleja nagu mina!“ oli Tallulah rõõmustanud, kui poeg talle seda ütles, ja suudles last.
Kui Tallulah oli kodus, oli Leo nagu meeletu, püüdes pidevalt ema tähelepanu köita – laulis, tegi totraid nägusid, kukerpallitas, võttis riided seljast ja pani need totakalt tagasi –, mida iganes, et ema teda vaataks, isegi kui Tallulah selle peale ainult ärritus. Kord üritas Leo end tema kosmeetikavahenditega meikida. Tallulah karjus poja ja ka Trevori peale, et viimane poissi hoolikamalt ei jälginud. Tema reaktsioon oli olnud nii ülepingutatud, et see ehmatas Leo ära ja sundis Trevorit endamisi tõotama, et on edaspidi ettevaatlikum ja valvsam. Samuti oli see Trevori väga kurvaks teinud. Ta oli selleks ajaks juba kolmekümneseks saanud ja hakkas taipama, millised on kaunisse näitlejatari sõgeda armumise pikaajalised tagajärjed.
Trevor ohkas. See oli minevik. Ta pidi leidma viisi optimistlikult tulevikku astuda.
Ta luges e-kirju ja kontrollis automaatvastajat – ei midagi pakilist – ning vajus siis mõtiskledes diivanile. Kas ta peaks viima Leo oma ema juurde? Audrey polnud kunagi olnud huvitatud perenaise rollist ega Trevori kasvatamisest. Talle meeldisid reisimine, kruiisid, viietärnihotellid, meelelahutus ja ta tüdines kiiresti. Olles kolmandat korda abielus, tundus Leo talle siiski meeldivat. Ema käis külas harva ja võimalik, et ta oli ka praegu mõnel kruiisil. Oli kevad, hea aeg reisimiseks.
Kes veel? Kus? Trevor ei tahtnud teiste laste vanematega sellest rääkida – mitmed lahutatud ja abielus noored emad olid andnud selgelt mõista, et nad lohutaksid teda suurima heameelega. Selleks polnud tema ise valmis.
Kui mobiil pirises, vaatas Trevor ekraanile – Ivan Swenson, kunagine ülikooliaegne sõber. Trevor vastas uudishimulikult.
„Hei, Ivan, mis teoksil?“
„Mees! Mul on sulle üks äge pakkumine!“
Trevor pööritas silmi. Ivan oli marihuaanat suitsetav muretu päikeselaps, kes helistas alati kusagilt Guatemalast või Portugalist.
„Kuidas sulle meeldiks veeta suvi suures vanas majas Nantucketis?“
Trevor ajas end istuma. „Mis konks seal on?“
„Mul on kähku sulli vaja. Põrutan ühe vapustava tüdrukuga Indiasse. Maja on möbleeritud, asub ranna lähedal, teler ja Wi-Fi on olemas. Kui sa sealseid bikiinides tüdrukuid näed, arvad, et oled surnud ja sattunud taevasse.“
„Ivan, ma olen kolmekümneaastane, mul on oma firma ja nelja-aastane poeg.“
„Kuule, su poisile meeldiks seal väga. Ta saaks rannas mängida ja neil on seal lastele lahedaid päevalaagreid. Ma ei saa pikalt rääkida – helistan Londonist. Oled huvitatud?“
Trevor teadis, et Ivan nimetaks seda karmaks. Võib-olla see oligi seda.
„Tead mis, Ivan? Olen küll.“
1 Ingl To be or not to be, that is the question. Tlk
3
SOPHIE SAATIS SUSIE Swensoni fotod majast laste telefonidele. Ta uuris neid arvutis, keskendudes üksikasjadele.
Nantucketi maja oli kolmekordne, kummalegi poole jäi kahekorruseline tiib. Maja tundus inglaslik, nagu oleks see vanast mustvalgest krimifilmist, kus on ülemteenrid ja Bentleyd, ainult et kivist fassaadi asemel oli hall laudis. Eesukse kohal rippusid iidse tiheda rippoa lillad õied. Tiibade uksi ääristasid võrestikul ronivad roosad roniroosid.
Maja ees oli kividest laotud kaarjas sissesõidutee. Teine tee viis majast vasakule mööda katusealusest käiguteest ja majaga ühendatud korterist. Ka selle seinu katsid tihedad roosad roniroosid. Vanaisa korteri sinise ukse kõrval olid vanamoelised punase-valgetriibulised geraaniumid. Selle kõrval oli väike kivist siseõu, kus olid sepistatud metallist mööbel ja roosade petuuniatega urnid. Swensonitele meeldis ilmselgelt roosa värv.
Fotodelt olid näha piki koridori kõrvuti asuvad toad, mis olid sama kulunud ja kutsuvad kui muinasjutu-vanaema süli ja ka sama kortsus. Fuajee eraldas külalistuba raamatukogust ning mõlemas toas olid mugavad diivanid, tugitoolid, riiulid raamatute ja seltskonnamängudega. Tagapool olid söögi- ja elutuba. Maja tagumist seina kattis pikk moodne köök, mis avanes kalasabamustriga laotud kividest siseõuele, mille nurkades olid rikkalikult õitsevate lilledega potid. Siin oli suur gaasigrill, pikk puidust laud ja puust toolid, nii et tegemist oli justnagu õues asuva söögitoaga. Selle taga oli umbes kümme meetrit hooldatud haljendavat muru, mis läks seejärel üle põõsastikuks ja rannaniiduks.
Teisel korrusel oli kuus magamistuba vanade puitraamiga voodite, kahekordsete voodite, laiade ja kitsamate vooditega, lisaks kirjutuslauad,