Sophie noogutas. „Sellest saan ma aru.“ Siis lisas ta: „Ma ei taha, et lapsed haiget saaksid.“
„Issand, Sophie, arvad, et mina tahan?“
Ei, mõtles Sophie, Zack ei tahaks lastele haiget teha. Ent samas ei mõelnud ta oma lastele muidu kui Sophie ärgitusel. Zack polnud loomu poolest pereinimene. Sophie tõmbas sügavalt hinge ja kogus end. Kui Zack oli kütt, siis Sophie oli emalõvi, kes kaitses oma kutsikaid. Kaitses perekonda.
See oli alandav, aga arvatavasti õige tegu.
Sophie sundis end meeldival hääletoonil rääkima. „Ma kavatsesin sellest sinuga rääkida... Susie Swenson helistas eile. Ta oli mu ülikoolikaaslane. Tal on Nantucketis külalismaja, mille ta tahab juuliks ja augustiks välja üürida. Nad kutsuvad seda külalismajaks, sest peamaja asus sealsamas, aga nad müüsid selle maha ja jagasid krundi osadeks. Igatahes tundub see olevat lausa villa – kuus magamistuba, kolm vannituba, kõik eluks vajalik on olemas. Mõtlesin, et see teeks sulle ja mulle head – lastele muidugi ka, aga eriti sulle ja mulle. Võiksime rannas jalutamas käia, juua Margaritasid, püüda omavahelist sidet taastada.“ Sophie jälgis samal ajal abikaasat. Zacki silmad ei löönud särama, tema nägu ei muutunud rõõmsaks.
„Kui palju?“ küsis Zack tema pilku vältides.
Sophie nimetas summa ja Zack norsatas. „Nantucket.“ Ta raputas pead. „Ei. Ei, nii palju ma ei maksa.“
„Kas sa üldse tahad minna?“ Sophie puudutas tema kätt. „Kas sa tahaksid veel üritada?“
Mees patsutas tema kätt, nagu oleks see vana kiindunud koera koon, ja tõmbus eemale. „Ei. Ja sinust pole õiglane tahta, et ma kulutaksin sinu ja laste peale nii suure summa. Sina ja lapsed võite siia jääda. Mina kolin Lila juurde.“
„Kui kauaks?“
„Noh, päriselt. Kuna see asi on nüüd avalik, peaksime tegutsema. Kõigepealt hakkame eraldi elama. Mina kolin Lila juurde ning sina ja mina valmistume lahutuseks.“ Sophie pani tähele, kui innukas mees on. Ta oli valmis püsti kargama ja selsamal hetkel ära minema.
„Ei, Zack, ootame. Võtame endale natuke aega. Me oleme perekond. Võib-olla... midagi muutub.“ Mõte majale Nantucketis säras nagu majakas abielu tumedas hägus. Sophie oli sellest unistanud sestsaadik, kui Susie helistas. Ta tahtis seda. Ta vajas seda. „Ma viin lapsed juuliks ja augustiks Nantucketti.“
Zack läks turri. „Kust sa sellise üüri jaoks raha võtad?“
Sophie naeratas esimest korda selle jutuajamise jooksul. „Tädi Fancy,“ ütles ta.
Tädi Fancy moto oli olnud selline: „Kui ma lähen põhja, siis stiilselt.“ Ta oli kasutanud oma päranduse riismeid, et osta uued riided ja värvida juuksed punaseks, kui abikaasa ta 1970. aastal maha jättis ja Fancy oli kõigest kahekümne nelja aastane. Need muutused äratasid kohe Fred Lattimeri tähelepanu, mees oli rikas ja lahutatud, kaksteist aastat Fancyst vanem, ta kurameeris Fancyga, abiellus temaga ja kinkis talle neli last, keda Fancy oli igatsenud.
Sophie oli alati tädi Fancyt imetlenud, sest viimane elas nii palju lennukamalt ja isukamalt kui Sophie ema Hester. Hesteri arusaam uhkest riietusest oli valge arstikittel ja stetoskoop kaelas. Hester võis ju EMO-s elusid päästa, aga simulante ta ei talunud. Tädi Fancy eelistas lõbutsemist ja pullitegemist. Sophie ema käest sai plaastrit ja tervislikku toitu.
Sophie soovis, et saaks praegu joosta tädi Fancy juurde, kes arvatavasti soovitaks, et nad läheksid koos baari ja flirdiksid meestega. „Kui hobune su maha viskab, roni kohe tagasi sadulasse,“ oli samuti üks tädi Fancy moto. Tal oli palju motosid olnud.
Vapustav tädi Fancy oli hukkunud oma kuuekümnendal sünnipäeval langevarjuhüpet tehes. Samas – just nii oleks Fancy Lattimer surra tahtnudki. Sophie oli siiski lootnud, et tädi elab kaua ning on talle vanemas eas eeskujuks ja kaaslaseks.
Testamendiga pärandas tädi Fancy suure osa rahast – seda oli palju – oma neljale lapsele, aga ta jättis kenakese kopika ka Sophiele niinimetatud hädaabirahaks.
Kui Sophie hakkas kohtamas käima või pigem, kui ta sai viisteist ja võis hakata kohtamas käima, rääkis ema talle rasestumisvastastest vahenditest. Tädi Fancy oli andnud talle ilusa tikitud peenrahakoti, millel oli lillekujuline kinnitus. Selles oli kaks kümnedollarilist.
„Kui mina noor olin,“ jutustas tädi Fancy Sophiele, „hoolitses mu ema alati selle eest, et mul oleks hädaabiraha kaasas. Kõikidel tüdrukutel oli hädaabiraha, mis kulus ära, kui mõni poiss arvas, et kui ta meid oma autoga sõidutab, pole meil kuhugi minna, või hakkas filmi ajal käperdama. Meil oli alati taksoraha ja võimalus koju pääseda. See andis meile sõltumatuse.“
Hädaabiraha. Sophie oli Zacki peale vihane. Ta oli vihane ka üldisemalt – nõrgamõistuslik, ärevil, hing valutas, vaimselt lahinguvalmis, psühholoogiliselt napakas. Sophie oli alati olnud ettevaatlik, hea laps. Mõte kulutada pärandus üürimaks võõrast maja Nantucketis, puhkusesaarel, kus ta oli käinud vaid päevareisidel, oli tema jaoks meeletu.
„Ma teen seda,“ ütles Sophie valjusti nii endale kui ka Zackile. Ta jättis mehe kabinetti seisma ja läks oma mobiili otsima enne, kui meelt muudab. Ta helistas Susiele.
„Susie, ma tahan seda maja.“
„Tõesti?“ piiksatas Susie üllatunult. Ta kõhkles. „Kuule, ma pean sinuga aus olema. Üks põhjusi, miks ma ei taha kasutada maaklerit, on see, et nad võtavad suurt vahendustasu. Mul on sel aastal rahaga kitsas käes ja ma ei taha seda oma pillaja nõbu Ivaniga jagada. Sellest võime rääkida mõni teine kord. Teine põhjus, miks ma seda mitteametlikult teha tahan, on see, et mitte just paljud ei taha üürida maja, kus sama maja küljes asuvas korteris elab sugulane sees.“
„Sugulane,“ kordas Sophie.
„Minu vanaisa, aga mitte see, kes Nantucketis selle maatüki ostis. Teine, Connor Swenson. Ta kolis sisse talvel pärast vanaema surma. Ta on tore vana, luban, et täiesti ohutu, aga ta on end leinas hooletusse jätnud. Lisaks oli ta Iowas talupidaja ega taipa saareelust mõhkugi. Olen tal tihti külas käinud, aga ta hoiab rohkem omaette. Ta pole hull, ma vannun,“ jätkas Susie, „aga ta on kurb ja veidi segaduses. Ta ei käi toast palju väljas. Ma ei saa paluda tal välja kolida.“
„Kas sa tahad, et me aitaksime teda?“ küsis Sophie. „Ostame süüa, sõidutame raamatukokku, muud sarnast?“
„Ei. Tal on oma vana pikap olemas. Ta ostab toiduaineid, teeb ise süüa ja minu teada veedab aega teleri ees, ristsõnu lahendades ja nikerdades.“
„Vilistades?“
„Nikerdades. Tead küll, puidust asju.“
„Ma ei teadnud, et inimesed veel nikerdavad. Kas ta vilistab nikerdades?“ Sophie peas valitsev segadus ja elevus tekitasid peapööritust.
„Nii et sa pole vastu, et ta seal on?“ küsis Susie.
„Ei näe põhjust,“ vastas Sophie.
Sophie ja Susie olid sõbrannad, nii et juriidilist lepingut vaja polnud. Sophie lubas saata Susiele tšeki ja Susie ütles, et saadab Sophiele võtmed ja kaardi, kuidas kohale sõita.
Tädi Fancy oleks selle heaks kiitnud.
2
TREVOR BLACK ISTUS ooteruumis ja tema jalg hüples ärevalt üles-alla. Kas ta toimib õigesti, rääkides oma nelja-aastasest pojast lastepsühholoogiga? Mingis mõttes tundus talle, nagu reedaks ta Leod – ta teadis, et Leo lasteaiaõpetajad rääkisid lastele, et „kitumine“ pole ilus. Ent Trevor oli üksikisa ja ta oli mures.
Enne, kui Trevor meelt jõudis muuta, juhatas assistent ta doktor Warreni kabinetti. Doktor Warren tõusis, et tema kätt suruda. Meeldiva moega vanem meesterahvas kandis ülikonda, aga ilma lipsuta, mis tekitas Trevoris kummalisel kombel parema tunde, nagu kritiseeritaks teda