„Tunnen kaasa. Kas ta oli haige?“
Trevor kõhkles. „Kõik siin räägitu jääb nende seinte vahele, eks?“
„Loomulikult.“
„Ma ei taha, et Leo seda teada saaks. Ta ei saaks sellest aru ja mina ei taha Tallulah’t maha teha. Ta oli näitleja. Tal oli Bostoni teatrites palju rolle, samuti mõnes eeslinnateatris. Ta jumaldas näitlemist. See oli kogu tema maailm. Kui ma temaga kohtusin, hoiatas ta mind, öeldes: „Sul pole minu kohta vaja teada muud, kui et ma olen näitleja.““
Trevor vaikis, meenutades, kuidas ta Tallulah’ga ühel Cambridge’i peol kohtus. Naine lõi tal hinge kinni. Tallulah’l olid punased siidised juuksed, mis langesid voogavalt seljale, ja seitel oli tõmmatud nii, et juuksed vajusid ahvatlevalt ühe silma peale. Tal oli vapustav keha, madal kähe hääl, mille ta oli saavutanud – nagu ta hiljem Trevorile avaldas – suitsetades, rääkides ja lauldes külmetuse ajal, nii et tema häälepaelad olid kergelt kahjustatud. Ta tuletas mehele meelde, et see on tõestuseks, et teda huvitas vaid näitlemine.
„Ma hoiatan sind,“ oli Tallulah öelnud. „Ära minuga midagi tõsist planeeri.“
Loomulikult olid Tallulah’ sõnad Trevorile väljakutseks, ehkki ta polnud olnud ülbe, ent siiski paganama enesekindel mees. Trevor oli siis olnud kakskümmend neli, kena, tark, lahe tüüp, kes sai alati, mida tahtis. Kõik oli talle kogu elu kergesti kätte tulnud – head hinded, ta oli keskkoolis sportlane, tüdrukuid oli jalaga segada, sissepääs Massachussettsi Tehnoloogiainstituuti ja arvutifirma, mis andis talle tegevust ja kenakese sissetuleku. Suhe Tallulah’ga oli virgutav, kuna naine ei allunud mehe võludele sama lihtsasti kui enamik naisi. Trevor pidi teda piirama. See oli omal moel lõbus. Ta ei saanud naisest aru ja talle meeldisid mõistatused. Nii oli tema aju Tallulah’st sama palju huvitatud olnud kui tema keha. No olgu, võib-olla mitte nii palju kui tema keha.
Kui ülbe ta oli toona olnud! Kui noor!
„Härra Black?“ ütles doktor Warren vaikselt, kiskudes Trevori mõtetest välja.
Trevor köhatas. „Olgu. See oli nii. Tallulah ei tahtnud algusest peale olla koduperenaine ega lapsevanem. Ta oli siiski Leo ema. Minu abikaasa. Me armastasime teda ja ehkki ta oli ebatavaline – võiks öelda nõudlik, mitte hoolitsev –, saime me hakkama.“ Sellest oli raskem rääkida, kui Trevor oli arvanud.
„Kuidas ta suri?“ küsis doktor Warren.
„Hmm. Tallulah oli üldiselt harva kodus. Proovid, prooviesinemised, riiete ostmine – ma ei tea... olime sellega harjunud. Viimasel ajal oli ta kodus veel harvemini. Arvasin, et ta on proovis. Aga siis...“ See mälestus pani Trevori kogelema. „Novembris – oli hommik, Leo oli lasteaias – koputasid politseinikud minu uksele. Mul on korter Cambridge’is. Nii. Nad ütlesid – ja tegid seda lugupidavalt –, et Tallulah on surnud. Ta oli surnud heroiini üledoosi tõttu, ta oli tarbinud seda mingi näitleja korteris. Tallulah oli ikka rääkinud, et Wilhelm on nende generatsiooni üks andekamaid näitlejaid. Ent kui nende surnukehad leiti, olid nii Tallulah kui ka Wilhelm alasti.“
„Teil oli kindlasti raske,“ nentis doktor Warren neutraalsel toonil.
Trevor hammustas huulde. „Jah.“ Tal oli raske hingata. „Nii pidin ma välja mõtlema, kuidas seda Leole öelda. Ta oli harjunud sellega, et ema pole mitu tundi või isegi päeva. Olin algusest peale olnud tema jaoks põhiline lapsevanem. Tallulah polnud kunagi tahtnud arutada lasteaedade, mängurühmade, jõulukinkide ja sünnipäevapidude üle, ent ta oli Leo ema. Leo armastas teda. Jumaldas teda.“ Trevor summutas nuukse.
Hetke pärast ärgitas doktor Warren: „Jätkake.“
„Kui ma sellest Leole tol pärastlõunal rääkisin...“ Trevor oli sellest teistele lastevanematele, lasteaiaõpetajatele ja sõpradele rääkides olnud tunduvalt reserveeritum. Ta ei tahtnud, et Leo sellest midagi teaks. Nüüd kartis ta nutma puhkeda. „Olime pärast lasteaeda kodus, kui ma sellest Leole rääkisin. Olin andnud talle mahla. Istusime diivanil. Ütlesin võimalikult leebelt, et emme on surnud. Leo teadis lasteaiast ja telerist nähtu põhjal, et loomad surevad. Olime sellest rääkinud. Ta sai sellest mingil määral aru. Nii ma siis ütlesin talle.“ Trevor neelatas. „Leo ütles: „Ei, issi. Palun.““
Trevor köhatas. Doktor Warren ootas.
„Ma kallistasin Leod. Me nutsime koos. Ütlesin, et emme elab nüüd taevas, ilusas paigas, kus emme on alati õnnelik. Ütlesin, et emme oli olnud haige...“ Trevor vaatas psühholoogi poole. „Mõnes mõttes see ju nii oligi, eks? Rääkisin Leole, et see juhtus järsku, et emme lihtsalt uinus. See oli tõenäoliselt ka tõsi. Ütlesin, et emme vaatab alati armastusega alla tema peale. Leo tahtis teada, kus emme on, ja ma ütlesin, et taevas, mille peale ta püsti hüppas, rõdule jooksis ja piirde peale astus. Ta... Leo lehvitas taeva poole ja hüüdis: „Tere, emme!““ Trevor pani käed näo peale ja keelas endal nutta. Ta lausus kohmetult: „Arvasin, et olen oma nutud ära nutnud.“
„Pole hullu,“ lohutas doktor Warren. „See on hea. Kiiret pole.“
Trevor võttis diivanilaualt karbist salvrätiku ja nuuskas nina. Peagi suutis ta end koguda.
„Me elasime edasi. Tegime Leo tuppa Tallulah’le altari. Mõne aja pärast, kui Leo oli lasteaias, viisin ma osa Tallulah’ vähem silmatorkavaid asju – kingad, kosmeetikatarbed, parukad, kasutatud riided – minema, nii et korter muutus pisut avaramaks. Meil on kolm magamistuba – üks on minu kontor – mul on arvutifirma. Üks tuba on Leo oma ja esimestel kuudel magasin ma tema juures.“ Trevor mõtles öödele Leo toas, keras poja vastas tema väikeses voodis. Ta võis vaid loota, et need pakkusid pojale sama palju lohutust kui talle.
Doktor Warren tõusis, läks serveerimislaua juurde ja kallas Trevorile klaasi vett.
„Tänan.“ Jahe vesi elustas. Trevor pani klaasi lauale ja jätkas, talitsedes end paremini: „Selle pärast ma siin olengi. Leo. Olen tema pärast mures.“
„Jätkake.“
„Esmalt oli Leo vaikne, kurb. Ta ei tahtnud parki jalutama minna ega soovinud isegi jäätist. Ta maalis ja joonistas vähem ning pikutas enamasti voodis, lemmiklelu kaelkirjak Tubee kaisus. Või hakkas jonnima kõige tühisemate asjade pärast – küpsis oli katki, seep kukkus maha. Ma rääkisin tema lasteaiaõpetajaga, kes ütles, et Leo on vaiksem ja mängib vähem, aga tundub üldiselt rahul olevat. Rääkisin teiste vanematega. Nad ütlesid, et Leo on väike ja lapsed on vastupidavad.“ Trevor vaatas kinnitust otsides psühholoogi poole.
„Jah,“ kinnitas doktor Warren. „See on tavaliselt nii.“
„Tavaliselt?“ Trevor niheles diivanil. Tal oli hea meel, et ta oli siia tulnud. „Olgu. Asi on järgmine. Jaanuaris hakkas Leo tegema asju, mis mind häirivad, aga ma arvasin, et need on ehk märgid, et ta liigub edasi. Sellepärast ma teie nõuannet vajangi.“
„Milliseid asju?“
„Õhtuti enne magamaminekut paneb Leo kõik järgmise päeva riided valmis ja sätib need alati samas järjekorras oma toa põrandale – aluspüksid, teksad, T-särk, sokid, tossud, dressipluus. Ta sööb lõunat ainult siis, kui ma panen talle kaasa täpselt ühed ja samad asjad – juust ja sinep, mitte majonees, täisteravõileib, banaan, jogurt. Ühel päeval olid banaanid otsas ja panin lõunasöögikarpi õuna. Kui Leo koju tuli, avasin karbi ja nägin, et ta polnud midagi söönud.“
„Veel midagi?“
„Noh, ta on Lego klotsidest väga huvitatud.“
Doktor Warren naeratas esimest korda. „Oleks ebatavaline, kui ta ei oleks Lego klotsidest väga huvitatud.“
„Tore,“ ütles Trevor ja lõõgastus veidi. „Seda on hea teada.“ Ta ootas.
Psühholoog jätkas mõne hetke pärast: „Arvan, et Leo püüab ema kaotusest üle saada, üritades oma väikese universumi üle kontrolli saavutada.“