Originaali tiitel:
Nancy Thayer
The Guest Cottage
2015
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.
Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Romaan „Külalismaja“ on väljamõeldis. Kõik nimed, tegelased, kohad ja sündmused on autori väljamõeldis või on neid kasutatud ilukirjanduslikus võtmes. Igasugune sarnasus tegelike sündmuste, kohtade või elus või surnud inimestega on kokkusattumus.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Evelin Piip
Korrektor Inna Viires
Copyright © 2015 by Nancy Thayer
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11370
ISBN (PDF) 978-9949-84-532-3
ISBN (ePub) 978-9916-11-017-1
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Sofiya Popovale, armastusega.
Ühel päeval ma veel loen su raamatuid.
Nazdrave!
Tänusõnad
TÕSTAN ŠAMPANJAKLAASI – MITTE minu eelistatud Prosecco, vaid tõelise šampanja, näiteks Perrier-Jouëti – nende inimeste terviseks, keda ma kutsun ühendajateks, need on inimesed, kelle töö, vaev ja eriline elurõõm loovad sidemeid, mis aitavad ühel raamatul trükki jõuda.
Suur tänu Hristole, Zarkole, Ivanile ja Valentinale laevalt River Beatrice Uniworldi korraldatud Doonau kruiisil 4. augustil 2013. aastal. Te tõepoolest ühendate maailma. Tänud ka Deborah Beale’ile, kes aitas mul õppida selgeks mõned bulgaariakeelsed sõnad ja kes aitab mul ka meeles pidada, kuivõrd universaalne keel võib olla muusika, rääkimata sellest, kui kiiresti ta reageeris, kui ma küsisin temalt loo „Greensleeves“ esimest viit nooti.
Tänan Tharon Dunne’i organisatsioonist Literacy Volunteers of Nantucket tema suurepärase töö ja geniaalse mõtte eest tutvustada mind ühele Bulgaaria ajakirjanikule.
Tänu minu Facebooki sõpradele, kes on avanud mulle terve maailma, ajanud mind naerma ja aidanud mul mõistuse juures püsida. Noh, nii palju, kui nemad ise mõistuse juures on. Armastan teid kõiki.
Tänan oma äärmiselt lobisemishimulist perekonda – tõelised ühendajad! –, lapselapsi Elliast, Adeline’i, Emmettit ja Anathea Forbesi, kes valmistavad mulle pidevalt rõõmu, ning nende vanemaid Sam ja Neil Forbesi, kes tutvustavad mulle põnevaid spirituaalseid ja teaduslikke maailmu, ning Josh Thayerit ja David Gillumit, kes jagavad minuga oma hüpnotiseerivat, ehkki aeg-ajalt arusaamatuks jäävat tööd.
Aitäh minu energilistele ja asjalikele sõpradele Jill Hunter Burrillile, Jean Mallinsonile, Charlotte Kastnerile, Julie Henslerile, Toni Massiele, Tricia Pattersonile, Jan Doughertyle ja minu õele Martha Fosheele. Tänan südamest doktor John Westi, kes teab kõike – ja kel on sidemeid kõikjal –, ja tema abikaasat Mary Westi, kes valmistab maailma parimaid õhtusööke.
Sügav kummardus minu agendile Meg Ruleyle, kes on viimase kümne aasta jooksul mulle nii palju toredaid elamusi pakkunud. Aitäh kõigile Jane Rotroseni agentuurist, eriti hindamatule Christina Hogrebele.
Eriti sügav kummardus minu toimetajale Linda Marrow’le, kes on sedavõrd osav, et saab aru, mida ma öelda tahan isegi siis, kui ma ütlen seda valesti.
Ilusa raamatu väljaandmine nõuab palju tööd ja vaeva. Tänan Libby McGuiret (loodetavasti tuled koos abikaasaga veel tihti saarele!), Gina Centrellot, Dana Isaacsonit, Kim Hoveyt, Elana Seplow-Jolleyt, Christine Mitkityshynit, Maggie Oberrenderit ja Penelope Haynesit.
Ja aitäh sulle ikka ja jälle, Charley.
1
ÕUNAPUU TÜTRE MAGAMISTOA akna taga oli veranda maheda lambi helenduses valges õitevahus. Lacey magas nende elegantse Bostoni eeslinna maja teisel korrusel, pehmed mänguloomad kaisus, öölamp hämaralt põlemas. Kümneaastane Lacey oli alles laps ja Sophie rõõmustas selle üle.
Kuna see aitab mul uskuda, et me oleme ikka veel õnnelik perekond? mõtles Sophie.
Ta jättis Lacey ukse lahti, sest see meeldis lapsele.
Jonah oli oma ukse praokile jätnud ja Sophie lipsas vaikselt sisse. Viieteistkümneaastane poeg lamas selili voodil, kõrvaklapid kõrvas, ehkki ühtlane hingamine näitas, et ta magab sügavalt.
Need lapsed, mõtles Sophie. Nende põlvkond on kolmekümnestena kurt.
Poja seljakott ootas seina ääres. Ta oli koolitööd ära teinud ja asjad homseks valmis pannud. Jonah oli selles mõttes tubli. Arvutiekraan oli must. Sophie kaalus korraks, kas vaadata, mida poeg viimati oli teinud, aga otsustas seda mitte teha. Ta ei tahtnud poissi üles ajada ja pealegi vedeles üks Jonah’ videomänge vilkudes voodi kõrval põrandal. Arvatavasti veetis poeg viimase tunni koletisi hävitades. Sophie naeratas, vaadates oma esimest last, oma kallist poissi. Jonah kasvas, eemaldus temast, vahtides tihti emale ammuli sui otsa, nagu arvates, et viimane on peast täiesti segi läinud, kui soovitas panna selga kampsuni või võtta kaasa vihmavarju.
Jonah’l olid jalas pidžaamapüksid, pluusi polnud. Tema roided olid pressitud vastu nahka nagu paadilauad. Ta sõi pidevalt ja kasvas, aga lapseea roosa pontsakus oli kadunud.
Sophie oleks tahtnud teda laubale suudelda, aga kartis poega äratada. Ta tõmbas hoopis kerge teki pojale peale. Jonah nohises ja keeras end küljele. Sophie lahkus toast ja sulges ukse.
See oli tema lemmikaeg – lapsed magasid turvaliselt voodis, nägid und, ning maja justnagu haigutas, rahunes ja vajus samuti puhkeolekusse.
Miks ma end aina ebamugavamalt tunnen – kuidagi vaimselt ärevana? küsis Sophie endalt.
Ta läks paljajalu trepist alla, mõeldes nagu palju kordi varem, et tema poleks seda maja tahtnud. Sophie meelest oli see liiga nurgeline ja kõle. Ent Zack oli arhitekt ja tema oli selle projekteerinud. Tema meelest oli see puhas, värske, zen. Aastate jooksul oli Sophie seda pehmete ja mugavate tugitoolidega leebemaks ja hubasemaks suutnud muuta, ostnud pragudega antiikseid puidust kappe, et luua varjatud nurgataguseid, muretsenud suuri värvilisi vaase lilledega ja puidust riiuleid kapsaks loetud raamatutega. Ainuke ruum, mida Zack veel kõrgetasemeliseks pidas, oli köök, ja Sophie arvas, et sellega võib ta rahule jääda. Kõik need uusimad kroomist ja plastist köögimasinad, mida mees talle sünnipäevadeks ja jõuludeks kinkis, kulusid siin marjaks ära. Sophiele meeldis süüa teha ja Zackile maitsesid keerulised, ebatavalised road. Lastele samas mitte. Nendel õhtutel, kui Sophie oli kindel, et Zack ei tule koju, lasi ta neil süüa juustuburgereid, pitsat ja kartuliputru pikkpoisiga.
Sophie vaatas kella. Üheksa läbi. Kus mees oli? Zack oli lubanud täna õhtusöögi ajaks koju tulla. Ta polnud isegi helistanud.
Sophie mossitas natuke. Seda juhtus viimasel ajal aina sagedamini. Zacki kliendid olid Bostoni ühed nooremad, rikkamad ja nõudlikumad ning kui nad soovisid õhtust nõupidamist, siis seda nad ka said. Kui Sophie teadis, et Zack on kauem tööl, nautis ta õhtut, sõi koos lastega ja luges siis head raamatut. Ent mees teatas alati ette, kui õhtusöögiks koju ei jõudnud.
Kerget ärevust tundes läks naine tema kabinetti ja lülitas arvuti tööle. Ta tahtis teada – kas Zack oli öelnud, et tuleb koju, või oli tema ise unustanud, et ei tule? Sophie ei tahtnud uskuda, et ta seda ei mäleta. Asi polnud selles, et temast ja Zackist olid saanud