Luku taga. Ruth Ware

– paraku pole mu abikaasat Billi samuti kodus.“

      „Või nii?“ See oli üllatus, suisa vapustus. Mehega ma siis ei kohtugi. Olin olnud veendunud, et igaüks tahab kohtuda inimesega, kelle kavatseb palgata oma laste eest hoolt kandma … aga püüdsin neutraalset ilmet säilitada. Hinnangut andmata. „Oih, sellest on kahju.“

      „Jah, ta on ära, tööasjad. Pean ütlema, et oleme sel aastal hullupööra rabelenud, kuna nii mitu lapsehoidjat läks ära. Lapsed on kahtlemata väga liimist lahti ja äri kõvasti kannatanud. Oleme mõlemad arhitektid, meil on kahemehefirma. Või noh, üks mees, üks naine!“ Sandra naeratas väga valgete, täiuslikult ühtlaste hammaste välkudes. „Ainult kahekesi oleme ja see tähendab, et kiirel ajal, kui rohkem kui üks projekt korraga töös on, oleme ülimalt hõivatud. Oleme üritanud niimoodi korraldada, et üks oleks alati siin kohal, aga sellest ajast kui Katya – meie viimane lapsehoidja – ära läks, valitseb täielik kaos. Mina pean püüdma siin asjadega hakkama saada ja Bill üritab äri käimas hoida … Olen lõpuni aus: kes selle koha ka lõpuks saab, sel pole mõtet mingit sujuvat sisseelamisperioodi oodata. Tavaliselt olen püüdnud esimese kuu kodus töötada, veendumaks, et kõik on korras, aga seekord pole see lihtsalt võimalik. Bill ei saa üheaegselt kahes kohas olla ja meil on projekte, mis vajavad hädasti minu kohapeal viibimist. Vajame kedagi, kes oleks väga kogenud ega lööks põnnama, kui peab üsna pea lastega omapäi jääma, ja saaks võimalikult kiiresti alustada.“ Sandra uuris mind veidi murelikult, korts tugevate kulmude vahel. „Kas kõlab sinu moodi?“

      Neelatasin. Aeg oli kõhklused kõrvale heita ja astuda Rowani, maailma parima lapsehoidja rolli.

      „Kindlasti,“ ütlesin, ja kindlus mu hääles veenis peaaegu mind ennastki. „Oled ju mu CV-d näinud ja …“

      „Su CV oli muljetavaldav,“ kinnitas Sandra, noogutasin kinnituseks kergelt õhetama lüües. „Ausalt öeldes üks kõige muljetavaldavamaid. Vastad kõikidele nõuetele, mis meil on kogemustele eri vanusegruppide osas. Aga kui pikk su etteteatamise aeg on? Tähendab, ilmselgelt on,” ta rääkis nüüd kiirustades, nagu veidi kohmetult, „ilmselgelt on õige lapsehoidja leidmine kõige tähtsam, enesestmõistetavalt. Aga tegelikult vajame ka kedagi, kes saaks üsna … noh, üsna kohe alustada, kui päris aus olen. Minust oleks silmakirjalik väita, et see ei mängi rolli.“

      „Mu etteteatamise tähtaeg on neli nädalat.“ Nägin, et Sandra huuled tõmbusid murelikuks grimassiks, ja lisasin kiiresti: „Aga ma arvan, et saan ehk varasema aja välja kaubelda. Mul on paras ports korralist puhkust välja võtta, pean kalendrisse vaatama ja natuke arvutama, aga suure tõenäosusega saan ehk kahe nädala pärast vabaks. Võib-olla isegi kiiremini.“

      Seda juhul, kui Little Nippers suvatseb paindlik olla. Issand jumal näeb, et erilist põhjust lojaalsuseks nad mulle andnud ei ole.

      Mul ei jäänud sugugi tähele panemata Sandra pilgus vilksatanud lootus ja kergendus. Äkitselt paistis talle kohale jõudvat, kus me olime.

      „Oh mind küll, sunnin sind koridoris rääkima. See pole minust sugugi kena – sa pole mantlitki maha saanud, aga mina esitan juba küsimusi! Ma juhatan sulle toa kätte, siis lähme kööki ja ajame korralikult juttu, kuni sa oma kõhtu täidad.“

      Sandra pööras ümber ja hakkas pikast käänulisest trepist üles minema, sametpehmel vaibal polnud samme kuulda. Ta peatus trepimademel ja surus sõrme huultele. Seisatasin, uurides laia ruumi, väikest lauda, millel seisis vaas punakate pojengidega, kohe-kohe kroonlehti maha viskamas. Koridor kadus poolhämarusse, seda valgustas vaid seinakontakti pistetud roosakas öölamp. Siin oli pool tosinat ust. Ühele uksele koridori lõpus olid kinnitatud logisevad puidust tähed ja kui mu silmad hämara valgusega harjusid, sain sõnad kokku lugeda. Printsess Ellie