„Tõesti, ei ole vaja.“ Võtsin kohvri kätte. „See pole raske. Aitäh, et tulid.“
Jack kehitas õlgu.
„Pole vaja tänada. See on mu töö.“
„Töötad Elincourtide juures?“
„Billi ja Sandra juures, nojah. Ma … noh, ma ei teagi täpselt, mis mu ametinimetus olla võiks. Arvan, et Bill pani mu firma palgafondi autojuhina kirja, aga juhutöömees annaks olukorrast selgema pildi. Ma hoian aia korras, parandan autosid, sõidutan neid Carn Bridge’i ja tagasi. Sa oled lapsehoidja?“
„Veel mitte,“ vastasin närviliselt, aga mees naeratas vildakalt ja ma naeratasin kõigest hoolimata vastu. Mehe ilmes oli midagi nakkavat. „Tähendab, ma tulin selle koha pärast. On neil palju intervjueeritavaid käinud?“
„Kaks või kolm. Sa saad kindlasti paremini hakkama kui esimene, see ei rääkinud eriti inglise keelt – ma’i tea, kellel ta oma avalduse lasi kirjutada, aga Sandra ütles, et ise ta seda küll tein’d ei olnud.“
„Oeh.“ Jacki sõnad tegid mu enesetunde kuidagi paremaks, olin kujutlenud tervet trobikonda tärgeldatud ja pööraselt pädevaid Mary Poppinseid. Seisin sirgemalt ja silusin tviidseelikust kortsud välja. „Tore. Tähendab, talle vist mitte. Aga mulle küll.“
Olime nüüd jaamast väljas ja läksime üle hõreda parkimisplatsi pika musta auto poole teisel pool teed. Jack vajutas taskus olevat pulti, auto tuled lahvatasid põlema ja uksed sööstsid üles nagu nahkhiire tiivad, mille peale mul suu tahtmatult lahti vajus. Meenutasin kasuisa au ja uhkust, ilmetut halli Volvot, ja turtsatasin korraks naerma. Jack naeratas taas.
„Päris vinge, kas pole? See on Tesla. Elektriline. Ma ei tea, kas see just minu valik oleks olnud, aga Bill … ise näed. Ta on tehnikahull.“
„On või?“ Vastus oli iseenesest mõttetu, aga kuidagi oli see pisiasi mingigi ühendus siiani ilma näota mehega.
Jack seisis kõrval, kui kohvri auto pagasiruumi panin.
„Kas tahad istuda taga või ees?“ küsis ta ja ma tundsin, et mu nägu lööb õhetama.
„Oih, ees, palun!“
Mõte, kuidas ma kuninglikult taga istun ja kohtlen teda nagu autojuhti, ajas mulle judinad peale.
„Vaade ongi parem,“ vastas ta napilt, aga klõpsas kuskile ja tagumised nahkhiiretiibuksed vajusid kinni, siis avas ta kõrvalistujapoolse esiukse.
„Sinu järel, Rowan.“
Silmapilgu vältel ma ei liigahtanud, olin peaaegu unustanud, kellega ta räägib. Siis võtsin end võpatades kokku ja ronisin autosse.
Mingil määral arvatavasti ma pidin teadma, et Elincourtid olid rikkad. Kuulge, kui neil oli autojuht-sidekriips-juhutöömees ja nad pakkusid lapsehoidjale viiskümmend viis kilo, siis neil pidi olema raha kulutada, aga alles Heatherbrae House’i jõudes hakkasin taipama, kui rikkad nad olid.
See teadmine tekitas minus imeliku tunde.
Ma ei hooli rahast, tahtsin Jackile öelda, kui peatusime kõrge raudvärava ees, mis aeglaselt sissepoole avanes, reageerides ilmselt mingile autos olevale andurile. Aga see polnud päriselt tõsi.
Avastasin end mõtlemast: huvitav, kui palju Sandra ja Bill teenivad.
Tesla liikus pikka käänulist sissesõiduteed pidi hirmuäratavalt vaikselt – kruus krigises rataste all hoopis valjemalt kui elektrimootori summutatud müra.
„Issake,“ pomisesin omaette, kui järgmise käänaku tagant välja pöörasime, aga maja ikka veel näha polnud. Jack heitis mulle silmanurgast pilgu.
„Päris suur koht, mis?“
„Pole paha.“
Maa on siin muidugi odavam kui lõuna pool, aga nii odav see ka olla ei saa. Rappusime sillal üle turbast tumeda veega ojakese, edasi sõitsime läbi männisalu. Mulle tundus, et nägin midagi tulipunast puude vahel vilksatamas ja küünitasin vaatama, aga väljas pimenes ja ma polnud päris kindel, et seda endale ette ei kujutanud.
Viimaks jõudsime puude vahelt välja lagendikule ja ma nägin esmakordselt Heartherbrae House’i.
Olin oodanud midagi peenutsevat, vahest ülepakutult luksuslikku pseudolossi või laialivalguvat rantšot. Aga mind tervitas hoopis midagi muud. Minu ees seisis tagasihoidlik Victoria-aegne jahimaja, neljakandiline, nagu lapse joonistatud, keskel must läikiv uks, sellest mõlemal pool aknad. Maja polnud suur, aga oli ehitatud toekatest graniitplokkidest, üht külge mööda ronis metsviinapuu; ma ei osanud päris täpselt öelda, miks, aga hoonest õhkus soojust, luksust ja muga v u s t.
Väljas oli pimedaks läinud, Jack lülitas Tesla mootori välja ja kustutas esilaternad, nii et ainsaks valgusallikaks jäid taevatähed ja kruusalt vastu helkivad maja sisemuses põlevad tuled. Kõik see kokku oli nagu mõni sentimentaalne illustratsioon, vilkuvate tuledega foto mõne piltmõistatuse karbilt, mida mu vanaema oli jumaldanud.
Sammaldunud ja ajahambast puretud pehme hall kivi, kuldsed lambid virvendamas läbi akende puhta jääklaasi, hämaruses langevad äraõitsenud rooside kroonlehed – kõik oli peaaegu liiga täiuslik, mingil imelikul moel talumatult täiuslik.
Autost väljudes mähkis mind endasse õhtune jahedus – männilõhnaline, karge ja selge nagu mineraalvesi – ning korraga tabas mind lämmatav igatsus sellise elu ja kõige järele, mida see pakkus. Võrdlust mu enese lapsepõlvega vanemate 50. aastate rõõmutus ühekordses neljakandilises äärelinnamajas, mis ei erinenud teistest samasugustest mitte karvavõrdki, oli peaaegu liiga kibe taluda; edasi varikatusega eeskotta astusin pigem selle mõtte tõrjumiseks kui seepärast, et olin valmis Sandraga kohtuma.
Tundsin otsekohe, et midagi on teisiti. Aga mis? Vastasolev uks oli piisavalt traditsiooniline, kiiskava mustaks värvitud puittahveldisega, aga midagi oli valesti, suisa puudu. Mul kulus hetk taipamiseks. Lukuauku ei olnud.
Mõistmine muutis mind rahutuks. Nii tilluke detail, aga ikkagi, selle puudumine pani mõtlema – kas uks on üldse päris? Kas peaksin ringiga ümber maja minema?
Koputit ka ei olnud, vaatasin üle õla, otsides Jackilt juhiseid, kuidas endast teada anda. Aga mees oli endiselt autos ja uuris midagi suurelt puutetundlikult valgustatud ekraanilt, mis täitis ilmselt armatuurlaua rolli.
Pöörasin ümber ja sirutasin käe välja, valmis sõrmenukkidega puidust uksele koputama, aga samal hetkel köitis mu pilku midagi seinas uksest vasakul. Eikuskilt oli ilmunud tontlikult valgustatud uksekella kujutis, mis säras keset minu meelest kompaktset kiviseina, kuid märkasin, et see, mida olin seina osaks pidanud, oli tegelikult nutikalt paigaldatud paneel. Pidin uksekellale vajutama, aga ilmselt reageeris see liikumisele, sest ma ei jõudnud veel kuskile vajutada, kui juba maja sisemuses kellahelinat kuulsin.
Pilgutasin silmi ja meenutasin Jacki kommentaari autos. Bill … noh, ise näed. Ta on tehnikahull. Kas ta niisuguseid asju mõtleski?
„Rowan! Tere!“ Naisehääl paistis kõlavat eikuskilt, võpatasin ja otsisin kaamerat, mikrofoni või luuki, kuhu rääkida. Mitte midagi ei olnud. Vähemalt mina ei näinud ühtegi.
„Mmm… j-jah,“ vastasin õhku ja tundsin end eriti tobedalt. „Tere. Kas … Sandra?“
„Jah! Vahetan parasjagu riideid. Olen kümne sekundi pärast all. Vabandust, et sul oodata lasin.“
Ei kõlanud mingit klõpsu, mis oleks viidanud, et kuuldetoru ära pandi, samuti ei osutanud ükski muu märk vestluse lõppemisele, aga paneeli valgustus kustus, ma seisin ja ootasin veidra tundega, et mind ühtaegu jälgitakse ja eiratakse.
Lõpuks pärast pika ootamist, mis oli tegelikult ilmselt lühem kui kolmkümmend sekundit, kõlas äkiline kakofooniline haukumine ja esiuks avanes. Välja tormasid kaks musta labradori, kellele