„Hero!“ kordas naine. „Hero, jäta järele.“ Käsi välja sirutatud, astus ta veranda varikatuse alt välja minu poole.
„Sina oled siis Rowan. Rahune maha, Hero, päriselt!“ Tal õnnestus jalutusrihm, mida ta käes hoidis, koera kaelarihma külge kinnitada ja koer enda kõrvale tagasi tirida. „Vabandust, vabandust. Ta on nii sõbralik. Ega sul koerte vastu midagi ei ole?“
„Mitte sugugi,“ vastasin, kuigi see oli vaid pooleldi tõsi. Põhimõtteliselt polnud mul koerte vastu midagi, aga kui antihistamiini võtmata jätsin, tekitas kokkupuude nendega mul astmahoo. Pealegi, astma või mitte, ma ei tahtnud, et nad töises õhkkonnas oma nina mu jalge vahele topivad. Tundsin, et rinnus hakkab pigistama, aga siin, õues, ei saanud see olla muud kui psühhosomaatiline. „Tubli poiss,“ ütlesin, patsutades koera pead nii entusiastlikult kui suutsin.
„Tegelikult tubli tüdruk. Hero on emane. Claude on poiss. Nad on õde ja vend.“
„Tubli tüdruk,“ parandasin loiult. Hero lakkus innukalt mu kätt, surusin alla soovi pihk seelikusse puhtaks pühkida. Kuulsin selja tagant ukse paugatust, Jacki krudisevaid samme kruusateel, ja märkasin teatava kergendusega, et koerad pöörasid oma tähelepanu talle, haukudes rõõmsalt, kui ta mu kohvri auto pagasiruumist välja tõstis.
„Su kohver, Rowan. Oli meeldiv kohtuda,“ ütles ta kohvrit mu kõrvale asetades ja seejärel proua Elincourti poole pöördudes: „Lähen niidukit parandama, kui sobib, Sandra. Kui sul mind millegi muu jaoks vaja pole?“
„Ah, mida?“ küsis proua Elincourt hajameelselt ja noogutas siis. „Ah niiduk. Jah, palun tee seda. Saad selle uuesti tööle?“
„Ma loodan. Kui ei, helistan hommikul Aleckie Brownile.“
„Aitäh, Jack,“ ütles Sandra ja vangutas pead, kui Jacki pikk ja laiaõlgne kogu õhtutaeva taustal maja nurga taha kadus. „Ausõna, see mees on tõeline aare. Ma ei kujuta ette, mida ilma temata peale hakkaksime. Tema ja Jean on kindlad nagu kaljud – mistõttu on kogu see värk lapsehoidjatega veel seletamatum.“
Kogu see värk lapsehoidjatega. Siin see oligi. Esimene viide veidrale asjaolule, mis mul kogu tee siia meeles oli mõlkunud: juba neli naist olid selle koha üles öelnud.
Esmases vaimustuses polnud see osa Sandra kirjast mind eriti muretsema pannud. Intervjuule saamise kontekstis ei paistnud see erilist tähtsust omavat, aga teel Carn Bridge’i e-kirju ja reisijuhiseid uuesti üle lugedes komistasin taas selle otsa ja nüüd jäi see mulle oma veidruse ja kerge absurdsusega silma. Olin pika ja igava rongisõidu ajal sellele veidi mõelnud, Sandra sõnu peas kedranud, ühelt poolt tahtnuksin naerma pahvatada, aga teisalt tundsin hämmeldust ja rahutust.
Ma ei usu üleloomulikku – pean selle selgelt välja ütlema, härra Wrexham. Ja seepärast ei häirinud majaga kaasas käivad legendid mind mitte raasugi, tegelikult tundus kogu lugu lapsehoidjatest ja teenijatest, keda mingid salapärased hirmsad juhtumid majast minema olid peletanud, enam kui naeruväärne – pigem viktoriaanlik.
Aga oli fakt, et neli naist oli viimase aasta jooksul Elincourtide teenistusest lahkunud. Ühe korra võib ju äparduda, saad närvilise ja ebauskliku töötaja. Aga neli korda järjest … vähetõenäoline.
Mis tähendas, et ilmselt on selle taga veel midagi, ja pika rongisõidu jooksul Šotimaale käisid mul erinevad võimalused peast läbi. Olin pooleldi oodanud, et Heartherbrae House on tuuletõmbust täis lagunev maja või proua Elincourt kohutav tööandja. Siiamaani vähemalt nii ei tundunud. Aga jätsin otsustamise hilisemaks.
Heatherbrae siseruumides olid koerad, kui see üldse võimalik oli, veel lärmakamad ja põnevil, et võõras oli majja lubatud, viimaks loobus proua Elincourt püüdlustest neid ohjeldada ning tiris nad kaelarihma pidi kuskile tagumisse tuppa, et nad vait jääksid.
Kui Sandra kadus, kohmitsesin kiirustades inhalaatori taskust välja ja tõmbasin vargsi ühe mahvi, seejärel ootasin teda ukse kõrval seistes, tunnetasin enda ümber maja õhustikku.
Maja polnud suur, vaid oli tavaline ühepereelamu. Sisustus polnud ka suurejooneline, lihtsalt ülimalt mugav ja kvaliteetne. Aga siin lõhnas … raha järele. Ma ei oska seda kuidagi teisiti väljendada. Alates poleeritud puidust trepikäsipuust ja pikka elegantset treppi katvast tumeda turba värvi pikast kitsast vaibast kuni trepi ja hallipõranda väsinud kiviplaate katva Pärsia vaiba vahele surutud pehme pronksikarva sametiga kaetud tugitoolini. Aeglaselt ja kindlalt tiksuvast ilusast kappkellast kõrge akna kõrval ajahambast puretud pika lauani seina ääres – kõikjalt kiirgas vastupandamatut luksust. Kõik polnud mitte sugugi laitmatus korras – diivani kõrval vedeles korratu kuhi ajalehti ja ukse ees lebas mahajäetult üks lapse botik –, aga polnud ühtegi asja, mis tundunuks vales kohas olevat. Diivani sulepadjad paistsid pehmed, nurkades polnud jälgegi koerakarvadest ega trepil mudaplekkidest.
Isegi lõhn oli õige – ei mingit märja koera ega rääsunud toidu lõhna, ainult mesilasvahast poleerimisvahend, puusuits ja kerge kuivatatud roosiõielehtede hõng.
See oli … see oli täiuslik, härra Wrexham. Sellise kodu rajaksin ma endale, kui mul oleks raha ja maitset ja aega, et luua midagi nii sügavalt ja jäägitult kutsuvat ja sooja.
Mõtlesin just nende asjade peale, kui kuulsin ust sulgumas ja nägin Sandrat koridori kaugemast otsast tagasi tulevat raskeid meekarva juukseid näolt eemale raputades ja naeratades.
„Oh jumal, palun vabandust, nad ei näe siin eriti palju inimesi, seepärast lähevadki uute nägude ilmumisel pööraseks. Kogu aeg nad sellised ei ole, ma luban sulle. Hakkame otsast peale. Tere, Rowan, mina olen Sandra.“
Ta sirutas teist korda saleda, tugeva ja päevitunud, kolme või nelja kalli sõrmusega ehitud käe. Surusin seda, ta pigistas mu sõrmi ebatavalise tugevusega, ma naeratasin talle vastu.
„Noh, ilmselt oled pärast nii pikka reisi näljas ja üsna väsinud. Tulid Londonist, jah?“
Noogutasin.
„Ma näitan sulle kõigepealt toa kätte, kui oled riided vahetanud ja end mugavalt sisse seadnud, tule alla ja sööme midagi. Kuidas see kell juba nii palju sai? Üheksa läbi. Kas reis oli kohutav?“
„Ei, mitte just kohutav,“ vastasin. „Lihtsalt väga aeglane. Yorkis oli pöörangutega mingi jama, sellepärast jäin järgmisest rongist maha. Ma tõesti vabandan, enamasti olen väga täpne.“
Vähemalt see oli tõsi. Ükskõik milliseid vigu ja puudusi mul ka pole, aga hiljaks ei jää ma peaaegu kunagi.
„Ma sain su sõnumi kätte. Vabandust, et ei vastanud, algul ma ei pannud sõnumit tähele, olin üleni laste vannitamisega ametis, kui see saabus, ja pärast jõudsin ainult välja joosta ja Jackile öelda, et ta sulle vastu tuleks. Loodan, et sa ei pidanud jaamas liiga kaua ootama.“
See polnud päriselt küsimus, pigem fakti nentimine, aga vastasin siiski.
„Mitte eriti. Kas lapsed on voodis?“
„Kolm nooremat jah. Maddie on kaheksa, Ellie viis ja beebi Petra on kaheksateist kuud vana, nii et kõik on voodis.“
„Ja veel üks laps?“ küsisin, mõeldes puude vahel välgatanud punasele, mida olin enda arvates majale lähenedes näinud. „Kuulutuses seisis, et lapsi on neli.“
„Rhiannon on neliteist, aga käitub nagu kakskümmend neli. Ta on internaadis – see pole meie valik, oleksime tahtnud, et ta oleks kodus, aga lähikonnas pole ühtegi keskkooli. Lähim päevakool on enam kui tunniajase sõidu kaugusel, seda on igapäevaselt liiga palju. Seepärast on ta Invernessi lähedal internaadis ja käib enamasti nädalavahetustel kodus. Mu süda murdub natuke iga kord, kui ta minema