Kuigi sõja lähedust oli tunda. Krimmis oli röövitud Ukraina kindral. Marina oli kuulnud, et Jalta sadam on blokeeritud. Türgi oli andnud USA sõjalaevadele loa sõita läbi Bosporuse väina. Krimmi referendum oli maikuust toodud kuueteistkümnendale märtsile. Ukraina presidendi kohusetäitja Turtšinov lubas selle läbiviimist takistada. Põhiseaduse järgi võis riigipiire muuta vaid kogu Ukraina elanikkonna seas läbiviidud referendumi tulemuste põhjal. Kiievi keskvalimiskomisjon oli sulgenud Krimmi elanikeregistrid. Medžlise juht kutsus tatarlasi üles rahvahääletust boikoteerima. Obama nimetas referendumit õigusvastaseks. USA välisministeerium avaldas Putini kümme valet.
„И шо?” oleks selle peale küsinud Irina Ukraina idaväravate alt.
Rongipileteid aprillikuuks ei müüdud. Öeldi, et suveajale üleminekuga seotud segaduste tõttu. „Jasnaja Poljanasse “ oli saabunud esimene vahetus puhkajaid. Osa oli Lääne-Ukrainast, nagu nende мови reetis. Kas need olidki banderalased, kelle vastu tuli relvadega minna?
Jaltas oli Lenini ausamba kõrvale püstitatud poliittelk. Tänavatel rippusid sõjaaegsed plakatid täägiga naisest, kes vaatas vihkava pilguga ja kuulutas: „Vali Rossija! Fašism ei lähe läbi!“
Tantsuseltskond oli elevil peatselt saabuvast õnnest. Polnud kahtlust, et referendum läheb läbi. Läheks ilma tääkidetagi. Krimmi ülemraada kuulutas juba soovi Venemaaga liituda. Aga kuidas see asi tegelikkuses hakkab välja nägema? Krimmis kehtestatakse kaksikvõim? Ukraina de jure ja Vene de facto? Mõlemad riigid lubasid Krimmile pudrumägesid. Ja kumbki teist ei tunnistanud. Üks ei võtnud omaks ka enda sõjaväge. Võib-olla saab ka Vene võim Krimmis olema inkognito?
Üks ammune tuttav oli saatnud Vanamehele kirja. Terve elu poliitikaga tegelnud mees tundis huvi Krimmis toimuva vastu. Vanamees vastas, et tema meelest on asi otsustatud. Küsimus oli, mis saab Ida-Ukrainast. Kas ka sealt tükk võetakse ja kust piir jooksma hakkab. Mõtles natuke ja lisas: „Kui vaid läheks ilma tapatalguteta.“
„Seda prognoosi ma ei usu,“ kirjutas poliitik talle vastu. „Mulle tundub, et putka ei taha Krimmi ega ida Ukrainat, sest ta peaks neid siis toitma hakkama. Ta tahab Ukraina valitsust, kes teda kummardaks või vähemasti temaga arvestaks, aga keda toidaksid lollid eurooplased.“
Vanamees polnud Krimmile kunagi majanduslikust küljest vaadanud. Kas siis rahahunnikutega, mida miljonid suvitajad igal aastal maha jätsid, ei tulnud Krimm omadega välja? Säh sulle autonoomsest vabariiki!
Eestis oli puhkenud skandaal, mis ähvardas võtta rahvusvahelised mõõtmed. Välisministri telefonivestlus Euroopa Liidu välispoliitika kõrge esindajaga, nagu mingit Mogherini nimelist mutskit tituleeriti, oli lekkinud Venemaa kätte. Salvestuses leidus seiku, mis heitsid varju Maidani sündmustele. Ülemraada saadikutele, kes Janukovitšile selja pöörasid, oli avaldatud survet. Vähemalt ühte neist oli pekstud. Osa oli ära ostetud. Kuid see oli veel väike asi. Katustel tulistanud snaiprid polnud tegutsenudki Janukovitši käsul. Ega olnud ka Vene eriteenistuste palgal.
Aga kes nad sel juhul olid? Kes saatis mõrtsukad Kiievi katustele inimesi tapma? Hunnik laipu oli saanud päästikuks, mis viie tuhande protestija asemel tõi barrikaadidele pool miljonit. Ja muutis meeleavalduse rahvarevolutsiooniks, mis pühkis minema Janukovitši ja kukutas senise võimu. Kes seisis selle kavalalt läbi viidud operatsiooni taga? Krimmi roheliste mehikestega oli asi selge. Aga kes värvis Maidani verega kokku?
Lekkinud kõne ei andnud selget vastust. Kuid Vanameest jäi vaevama kahtlus, et selle jubeda mõrtsukatöö tellis Ukraina oligarhia, et sõnakuulmatuks muutunud ahnet president kukutada. Kiievi võimueliit oli ju välja kasvanud bandiidijõukude tänavalahingutest, millest võitjana väljunud klannid suundusid ärisse ja sealt edasi poliitikasse. Eluküünalde kustutamises oma eesmärkide nimel polnud nende jaoks midagi enneolematut. See variant seletaks ka Maidani varustamise ja hiilgava organiseerituse. Võib-olla oli Andreigi Kiievis komandeeringus?
Vanamehel jooksid külmajudinad üle selja. See versioon asetas toimunu uude valgusesse. Kui tõesti oli Taevase Saja teise ilma saatmine osa oligarhia küünilisest plaanist, millega rahvas peteti barrikaadidele revolutsiooni tegema, siis olid uue valitsuse käed verega määritud. Savisaare jutul Kiievi kaikameeste valitsusest, mida peeti kinnituseks Edgari kremlimeelsusest, oleks siis tõepõhi all. Ja Venemaal koguni moraalne õigus Krimmi rahvuskaaslasi Ukraina mõrtsukate eest kaitsta. Aga kuidas sai õigusriigi põhimõtet austav Lääs sellist võimu toetada? Lugu tundus nii jube, et muud uudised jäid selle varju. Isegi ÜRO esindaja pantvangi võtmine Simferoopolis.
8
Naistepäeval saabusid Marina ja TV3. Telemehed tahtsid jälle teha intervjuud Lenini ausamba kõrval poliittelgi juures. Aga Vanamehele see mõte ei meeldinud.
Äsja olid Sevastoopoli baikerid rebinud Ukraina kindralil pagunid maha ja hoidnud meest mitu tundi kinni. Ülejäänud väeosa oli varjunud mingis punkris. Marina oli näinud rongiaknast sõjaväelaagrit kaevikutega. Sivaši maakitsusel, mis ühendas Krimmi poolsaart emamaaga, seisid suurtükid, torud Ukraina poole. Rongiliiklus jätkus, aga vaguneid oli vähemaks jäänud. Marina oli sõitnud kupees üksinda. Laigulises vormis rahva omakaitse kontrollis perroonil saabujate pagasit. Krimmis olid asutatud oma relvajõud. Mäng käis järjest rohkem ühte väravasse. Henry Kissinger küll arvas, et Ukrainat ei tuleks tirida itta ega läände. Tema oli pidanud elu jooksul neli korda nägema, kuidas mindi suure hooga sõtta, millest pärast ei osatud enam välja tulla. Poliitiline tarkus ei seisnenud mitte aktsioonide alustamises, vaid nende edukas lõpetamises.
Aga Krimmis ei paistnud lõppu veel kusagilt. Isegi pioneerilaager „Artek“ oli suletud. Teist korda laagri saja-aastase ajaloo jooksul. Eelmine kord oli Saksa okupatsiooni ajal. Nüüd oli laager üle viidud ökonoomsele režiimile. Ka Krimmi maa- ja hooneregistrid olid suletud. Kiievi administratiivne blokaad. Kuu aja pärast pidi Vanamees Ukrainast kadunud olema. Aga rongipileteid ikka ei müüdud. Nii segases seisus ei meeldinud Vanamehele sugugi oma nägu kohalikele kaakidele kaamera ees näidata. Ja fašistide keeles mikrofoni rääkida. Telemehed sõidavad minema, aga tema jäi siia.
Naistepäeva järel saabus Tarass Ševtšenko kahesajas sünnipäev. Aastaid vangis istunud ja asumisel viibinud, vabaduseski salajase jälitamise käes kannatanud luuletaja ja maalikunstniku juubelit tähistati mitmel pool maailmas. Venemaal peeti Ševtšenkot vene kirjanikuks. Eesti meedia kirjutas sel puhul Ukraina rahva suurest pojast, kes oli võidelnud tsaarivõimu vastu ja slaavi rahvaste sõpruse eest. Üks autor arvas, et üheksandast märtsist võiks saada venelaste ja ukrainlaste rahvusliku leppimise päev.
„Tema õlimaal „Katerõna” aga sobib hästi uue Ukraina kunstiliseks sümboliks,“ seisis artiklis. „Lapseootel naine kõneleb vaatajale lootusest uuele elule ning soovist seda uut hoida ja kaitsta.“
Jaltas oli Ševtšenko kuju ehitud siniste ja kollaste õhupallidega. Vanamees saatis Marina rongi peale, aga ise mõtles, et võib-olla jäi see nende viimaseks kohtumiseks Krimmis. TV3 jäi õnneks tulemata. Neile oli Simferoopolis kallale tungitud ja võttetehnika rivist välja löödud. Aga hommikul pidi helistama Soome televisioon.
Vanamehelt tahtis intervjuud „Ajankohtainen Kakkonen“. See oli suurte traditsioonidega poliitikasaade, mida ta oli omal ajal huviga vaadanud. Nõukogude Eestis oli Soome televisioon ainuke aken, kust maailm paistis ilma moonutusteta. Järsku taipas Vanamees, et elas juba teist korda elus okupeeritud riigis. Ainult et nüüd oli tema ise see, kel tuli hakata Soome televisioonis tõepärast pilti maalima. Nädal aega enne referendumit, mis pidi Krimmi saatuse otsustama. Soomlased olid asjade üle põhjalikult arutlev rahvas. Tuli ennast korralikult ette valmistada.
USA ja Euroopa